Minu viimane tentsik sõitis täna oma laiskuse pärast marsirooduga eesliinile.”
Ülemleitnant Lukáš andis veel mõned korraldused kanaarilinnu ja angoora kassi suhtes ning tegi minekut, unustamata ukse vahelt veel mõnd sõna aususe ja korralikkuse kohta ütelda.
Kui ta oli läinud, seadis Švejk korteri kõige paremasse korda. Kui ülemleitnant Lukáš öösel koju tuli, võis Švejk talle ette kanda:
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, et kõik on korras, ainult kass sai seatembuga hakkama ja pani kanaarilinnu nahka.”
“Kuidas nii?!” käratas ülemleitnant.
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, järgmisel viisil. Ma olen tähele pannud, et kassid ei armasta kanaarilinde ja teevad neile liiga. Ma tahtsin neid teineteisele tutvustada ja sel juhul, kui see elajas oleks tahtnud miski tembu teha, talle naha peale anda, nii et ta oleks seda surmatunnini meeles pidanud, kuidas kanaarilinnuga ümber tuleb käia, sest ma armastan väga loomi. Meil majas elab keegi kübarategija ja see õpetas oma kassi nii välja, et kass sõi esiotsa ära kolm kanaarilindu, aga nüüd ei söö enam mitte ühtegi ja kanaarilind võib talle kas või selga istuda. Ma tahtsin ka proovida ja võtsin linnu puurist välja ja andsin kassile nuusutada, aga tema, reo, napsas linnul pea maha, enne kui ma sain silmagi pilgutada. Ma ei oodanud tõepoolest temast niisugust häbematust. Kui see oleks olnud varblane, härra oberleitnant, ei ütleks ma sõnagi, aga niisugune ilus harzi kanaarilind … Ja missuguse ahnusega ta linnu sulgedega tükkis nahka pani ja kuidas ta seejuures rõõmu pärast nurru laskis! Kassid ei ole saanud muusikalist haridust ja need elajad ei saa midagi aru, kui kanaarilind laulab, ega või seda kannatada. Ma sõimasin kassi korralikult läbi, aga miskit paha ma talle jumalaeest ei teinud, vaid ootasin teie tulekut, et mis te otsustate, mis selle vastiku rajakaga teha.”
Seda jutustades vahtis Švejk ülemleitnandile nii puhtsüdamlikult silma sisse, et viimane, kes oli tahtnud astuda Švejki juurde teatava julma kavatsusega, taganes temast, istus toolile ja küsis:
“Kuulge, Švejk, kas te tõesti olete nii issanda loll?”
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen küll!” vastas Švejk tseremoniaalselt. “Mul ei vea kohe väikesest peale. Ma tahan alati midagi parandada, teha hästi, kuid sellest ei tule ealeski midagi muud välja kui ainult pahandusi mulle ja teistele. Ma tahtsin tõepoolest neid kahte teineteisele tutvustada, et nad teineteist mõistma hakkaksid, ja mis võisin mina parata, et ta kanaarilinnu nahka pani, ja oligi lõpp nende tutvusel. Mõne hea aasta eest sõi kass Stuparti võõrastemajas isegi papagoi ära, sest papagoi irvitas tema üle ja näugus kassi moodi… Kuid kassidel on visa hing! Kui käsite, härra oberleitnant, kassi ära tappa, siis tuleb ta ukse vahel surnuks pigistada, muidu ei tule sellest midagi välja.”
Ja Švejk hakkas ülemleitnandile väga süütu näo ja oma armsa südamliku naeratusega jutustama, kuidas kasse tapetakse, nii et tema jutt oleks võinud loomakaitseseltsi liikmed hullumajja viia.
Švejk ilmutas seejuures niisuguseid teadmisi, et ülemleitnant Lukáš unustas oma viha ja küsis:
“Te oskate loomadega ümber käia? Kas armastate loomi?”
“Kõige rohkem armastan ma koeri,” vastas Švejk, “sest see, kes oskab neid müüa, võib nendega kasulikku äri teha. Kuid minul ei ole koertega vedanud, sest ma olin alati aus. Inimesed aga tulid siiski mind kiruma, et ma olevat puhast tõugu ja terve koera pähe neile mingisuguse rajaka müünud, nagu peaksid kõik koerad ilmas puhast tõugu ja terved olema. Ja igaüks tahtis otsekohe tõutunnistust saada. Eks ma pidin siis neid tõutunnistusi trükkida laskma ja tegema mõnest Košiře* kandi krantsist, kes oli sündinud telliskivilöövis, kõige puhtamat tõugu aristokraadi Armin von Barheimi koerakasvandusest Baierist. Ja inimestel oli tõesti kohe hea meel, et neil nii hästi vedas ja nad puhast tõugu looma majja said. Ma oleksin võinud neile taksi pähe kas või Vršovicest leitud spitsi sokutada, nii et nad oleksid lausa imestanud, miks sihukesel haruldasel koeral, kes on Saksamaalt pärit, on nii sassis karv, jalad aga pole hoopiski kõverad. Seda tehakse kõigis koerakasvandustes. Kui te ainult teaksite, härra oberleitnant, missugust sohki tehakse tõutunnistustega, näiteks suurtes koerakasvandustes. Koeri, kes võiksid enda kohta öelda, et nad on puhast tõugu loomad, on tõesti vähe. Emba-kumba, kas unustas nende ema või siis vanaema ennast mõne peletisega või on neil jälle mitu isa ja nad on igaühelt midagi pärinud – ühelt kõrvad, teiselt saba, kolmandalt vuntsid, neljandalt koonu, viiendalt kõverad jalad ja kuuendalt kasvu. Ja kui neil oli sihukesi isasid mõni kaksteist, siis võite arvata, härra oberleitnant, kuidas niisugused koerad välja näevad, ükskord ostsin ma ühe Balabani-nimelise koera. See oli oma isade pärast nii inetu, et kõik koerad jooksid ta eest ära. Mina aga ostsin ta oma haleda südame pärast ära, sest ta oli väga mahajäetud. Ta istus mul kodus kogu aeg nurgas ja oli nii kurb, et ma pidin ta pinšeri pähe maha müüma. Kõige rohkem sain ma selle koera värvimisega vaeva näha, et ta pipra ja soola värvi tuleks. Hiljem sattus ta koos oma isandaga Määrimaale ja ma pole teda sellest ajast saadik näinud.”
Ülemleitnanti hakkas see künoloogiline jutt väga huvitama ja nii võis Švejk häirimatult jätkata:
“Koerad ei saa ise oma karvu värvida, nagu teevad seda naised, ja seepärast peab selle eest alati hoolitsema mees, kes neid müüa tahab. Kui koer on väga vana ja üleni hall, teie aga tahate ta aastase luru pähe maha müüa või sihukese rauga koguni üheksakuise pähe kellelegi kaela sokutada, siis peate rongahõbedat ostma, selle üles sulatama ja koera mustaks võõpama, ja ta näeb välja nagu uus. Et ta kopsakam oleks, andke talle nagu hobusele rotikihvti ja puhastage ta hambaid liivapaberiga, sihukesega, millega roostes nuge puhastatakse. Aga enne kui te ta mõne ostja ette viite, valage talle slivovitsi kurku, et koer oleks pisut purjus, ja ta on kohe keps, lõbus, haugub rõõmsasti ja tikub kõigiga sõbrutsema nagu joobnud raehärra. Kuid peaasi on see, härra oberleitnant, et inimestele tuleb auk pähe rääkida, tuleb nii kaua rääkida, kuni ostja on täitsa pehme. Kui keegi tahab teilt siidspitsi osta, teil aga pole kodus muud kui mingisugune jahikoer, siis peate oskama inimesele augu pähe rääkida, nii et ta võtaks siidspitsi asemel jahikoera; kui teil aga on kodus juhuslikult ainult siidspits ja keegi tuleb majavalvuriks kurja saksa dogi ostma, siis peate ta nii tümaks rääkima, et ta viib teilt dogi asemel taskus ära tillukese siidspitsi. Kui ma omal ajal loomadega äritsesin, tuli kord keegi daam ja kurtis, et tal lendas papagoi aeda, seal, villa ees, mänginud aga poisikesed parajasti indiaanlast ja püüdnud papagoi kinni, kiskunud tal sabast kõik suled välja ja ehtinud ennast sulgedega nagu politseinikud. Papagoi oli sellepärast, et tal saba pole, koledasti häbenenud ja haigeks jäänud, loomaarst aga oli ta mingite pulbritega surnuks söötnud. Daam tahtis endale uue papagoi osta, kuid mõistliku ja mitte mingi ropendaja, kes muud ei oska kui sõimata. Mis ma pidin tegema, kui mul ei olnud kodus ühtegi papagoid ja ühtegi polnud ka teada! Mul oli kodus ainult üks kuri buldog, seegi täitsa pime. Siis, härra oberleitnant, tuli mul prouake pehmeks rääkida ja ma rääkisin pärast lõunat kella neljast õhtul kella seitsmeni, kuni ta papagoi asemel pimeda buldogi ära ostis. See oli hullem kui mõni diplomaatiline situatsioon, ja kui prouake ära läks, ütlesin ma: “Las need poisiklunnid proovivad nüüd veel saba ära kiskuda!” Rohkem pole ma selle prouakesega rääkinud, – ta pidi buldogi pärast Prahast ära kolima, sest koer pures kõiki majaelanikke. Kas te usute, härra oberleitnant, et head looma on kole raske saada?”
“Ma armastan väga koeri,” ütles ülemleitnant. “Mõnel minu sõbral, kes on rindel, on koer kaasas ja nad kirjutavad mulle, et niisuguste truude ja ustavate loomade seltsis läheb sõdagi väga mõnusasti. Te tunnete järelikult hästi kõiki koeratõuge ja ma loodan, et kui mul oleks koer, hoolitseksite tema eest korralikult. Mis tõugu koer oleks teie arvates kõige parem? Ma mõtlen koera, kes võib seltsiks olla. Mul oli kord pinšer, aga ma ei tea …”
“Minu arvamist mööda, härra oberleitnant, on pinšer
