rääkida. Aga see, mis ta rääkis, oli väga huvitav. Kõige huvitavam oli moraali puudumine. Kui kedagi on õpetatud tapma, siis kaasnevad sellega psühholoogilised probleemid, kuid loomade puhul on tegu lihtsalt ülesandega. Vajutamine nupule, mis paneb lõppkokkuvõttes pommi plahvatama, pole midagi enamat kui käsk ja sellele järgnev tasu hea käitumise eest.”
Kit muheles. „Tüüpiline sina. Sinu hommikusöögiteemad on alati nii positiivsed.”
„Elus on nii palju huvitavaid asju.”
„Saan aru ja minu silmis oled sina huvitav. Nüüd aga elevandist...”
Stacey heitis pilgu seinakalendrile. Kalender oli saja ruutsentimeetri suurune ning selle asemel et näidata kuupäeva, luges see päevi 280-ni. Kit rebis sealt igal hommikul ühe lehe ära. Täna oli päev numbriga 184.
Stacey asetas tahtmatult käe ümarale kõhule. Parema, mitte vasaku, sest tema oli paremakäeline ja saab seetõttu kaitsta paremini just parema käega. Kuigi köögis ei valitsenud mingit ohtu – ohud olid väljaspool nende kodu turvalist keskkonda.
Ta vaatas Kitile otsa. Kiti ilme oli heatahtlik. Ta pruunides silmades metallraamidega prillide taga oli naer ja ta suul naeratus. Ta juuksed olid pisut liiga pikad – aga need tundusid alati liiga pikad.
Nad olid kohtunud ligemale kolm aastat tagasi, kui Stacey pidas ettekande Mischief Bay keskkooli karjääripäeval. Kit, kes oli koolis loodusteaduste õpetaja, oli võtnud ühendust biotehnoloogiafirmaga, kus Stacey töötas, ning palunud, et keegi tuleks õpilastele rääkima. Ta oli palunud naissoost esinejat, et innustada seeläbi oma klasside tütarlapsi.
Stacey oli olnud nõus minema. Ta pidas sageli konverentsidel ja sümpoosionidel ettekandeid ega kartnud rahva ees esinemist. Tema assistent Lexi oli aidanud tal panna kokku ettekande, mis ei eeldanud erilisi eelteadmisi ei patoloogiast ega ka loodusteadustest. Tundus, et see pakkus õpilastele huvi, kuid selle päeva suurim üllatus oli olnud Kitiga kohtumine.
Stacey oli leidnud end tema lähedusest segaduses olevat ja kui Kit oli kutsunud ta kohvi jooma, oli Stacey nõusse jäänud. Kohvijoomisest arenes välja pikk nädalavahetus ja kui nad olid käinud kolm nädalat, kolis Kit Stacey juurde.
Stacey polnud kunagi elus niimoodi ülepeakaela armunud. Veelgi olulisem oli aga see, et ta polnud kunagi varem tundnud, et üks mees – kes polnud ta enda sugulane – võiks ta niimoodi heaks kiita.
Kit sai temast aru. Ta mõistis, kuidas Stacey aju töötas, ning Stacey teadmised ja edu ei hirmutanud teda raasugi. Kui tavaelu viis Stacey segadusse, oli Kit talle puhvriks. Kit oli normaalne. Ja sama oluline oli see, et Kit hoolitses tema eest tuhandel väikesel viisil, mis pani Stacey tundma end armastatuna. Kui ta ise üritas samaga vastata, kukkus ta ilmselt robinaga läbi, kuid näis, et see ei häiri Kiti.
„Räägin talle,” pomises Stacey käsil oleva teema juurde naastes.
„Tegelikult pole sul vaja seda teha. Umbes üheksakümne kuue päeva pärast saad lapse kätte. Võib arvata, et siis peaks Bunnyl pilt selge olema. Noh, kui ta tütretütre esimest korda sülle võtab.” Ta tegi pausi, et teed rüübata. „Kui sa just ei kavatsenud ka siis mitte midagi öelda. See tähendab, et me võime ju oodata nii kaua, kuni Joule õpib rääkima ja laseme tal endal Bunnyle rääkida. Enamik lapsi hakkab umbes pooleteist aasta vanuses lauseid moodustama, aga võttes arvesse, et meie tütrel on meie geenid, omandab tema siis ilmselt juba teist keelt. Minu arust võime küll lasta oma tütrel ise vanaemale rääkida, kes ta on.”
Stacey mõistis, et Kit aasib ta kallal. Ning ühtlasi oli talle selge, et see probleem on tema enda tekitatud. Ta ise oli emale rääkimist edasi lükanud. Harperile rääkis ta rasedusest kohe, sest Harper oli ta õde ja nad olid ikka teineteisele toeks olnud. Harperiga polnud keeruline rääkida, ta oli mõistev ja sai aru. Bunny aga mitte. Bunnyl olid väga kindlad seisukohad selles, mida naised peaksid või ei tohiks teha, ning Stacey oli täiesti kindel, et oli siiani kõiki neid reegleid rikkunud. Lapse saamine teeks kõik veelgi hullemaks.
Ühest nädalast oli saanud kaks. Aeg oli möödunud. Stacey oli öelnud Kitile, et ootab seni, kuni amniotsentees on tehtud, aga tulemused olid saabunud juba mitme nädala eest ja Stacey polnud endiselt lausunud emale sõnakestki.
Stacey tõusis püsti ja läks teisele poole lauda. Kit lükkas tooli lauast nii palju eemale, et Stacey sai talle sülle potsatada. Kit võttis tal ümbert kinni, kui Stacey surus näo vastu ta õlga.
„Ma olen kohutav tütar,” sosistas Stacey.
„Ei ole. Sa oled imeline ja ma armastan sind. Ja mis puutub Bunnysse, siis pole midagi teha, kui ta naljast aru ei saa.” Ta silitas Stacey põske, kuni Stacey vaatas talle otsa. „Stacey, ma räägin tõsiselt. Sina teed just seda, mida tahad. Mina toetan sind. Kui sa ei taha sellest üldse kunagi Bunnyle rääkida, pole ka midagi lahti. Aga ma üritan lihtsalt öelda, et mingil hetkel saab ta aru ja mida kauem sa ootad, seda raskem see on.”
„See juba on raske.”
„Seda ma räägingi,” ütles Kit teda suudeldes leebelt. „Söö oma hommikusöök ära.”
„Teen seda. Mina armastan sind samuti.”
Kit naeratas. Stacey läks tagasi oma kohale ja asus sööma. Sest ta pidi lapse tervise peale mõtlema. Ta oli rahul sellega, et on lapse ilmaletoomise vahend – sellega saab ta hakkama. Temale tegi muret hoopis lapsevanemaks olemine. Ta pole ju võimeline ema olema. Tema polnud samasugune nagu teised naised, tema ei tahtnud sama mis teised naised. Temal olid hoopis teised prioriteedid ja võib arvata, et kui poleks ema, siis ei häiriks see teda sugugi.
Sest Bunny teadis, et Stacey ei ole samasugune nagu teised, ning toonitas seda pidevalt. Kui ema lapsest teada saab... Noh, võib ette kujutada, mis siis sünnib.
„Räägin talle homme õhtusöögi ajal,” ütles Stacey.
„Väga hea.”
See oli Kiti viis öelda: Ära üldse loodagi, et ma su juttu usun, aga räägi pealegi, kui see aitab sul end paremini tunda.
„Ema vihastab, et ma pole talle sellest varem rääkinud.”
„Seda kindlasti.” Kit naeratas talle. „Aga ära muretse. Ma ei lase tal sulle liiga teha. Ausõna.”
Stacey teadis, et Kit mõtleb öeldut tõsiselt, et mees annab endast parima tema kaitsmiseks. Probleem polnud mitte selles, nagu võiks ema talle füüsiliselt liiga teha, vaid selles, mida Bunny ütleb. Bloomide perekonnas olid tõeliseks relvaks sõnad ja laskemoonaks ootused. Ülejäänud maailm pidas Staceyt hinnatud ja andekaks teadlaseks. Bunny aga nägi temas üksnes tütart, kes hakkas kõigis tõsisemates küsimustes normidele vastu – ehk siis teisisõnu nägi Bunny temas läbikukkumist. Mida küll ema ütleb, kui kuuleb, et tütar on juba kuuendat kuud lapseootel ega ole sellest sõnagi rääkinud?
1 Schrödingeri kass on mõtteline eksperiment, mille kavandas kvantmehaanikat käsitlevate töödega kuulsaks saanud Austria füüsik Erwin Schrödinger – Tõlk.
TEINE PEATÜKK
HARPER heitis pilgu kalendrisse kontrollimaks, mis tal on vaja sel päeval ära teha. Kuna oli kuu lõpp, tuleb saata klientidele tehtud tööde eest arved. Lisaks sellele tuleb saata e-kiri Blake’ile ja meenutada talle, et kahe nädala
