ulatas laudlina Lucasele ja otsis kapist seitse tumerohelist taldrikualust. Muu oli lihtne: seitse kuldset alustaldrikut, seitse komplekti kuldseid nuge-kahvleid, kõige ilusamad kristallklaasid, valged taldrikud. Tal oli kollektsioon erinevate mustritega salatitaldrikuid ning kaheksal neist oli kuldne serv. Salvrätihoidjad teeb ta ise, ehtides lihtsad hoidjad siidlilledega. Tal oli kolm klaasist küünlalampi, mille põhi oli kuldne.
Ta jättis Lucase lauda katma ja läks käsitöötuppa, et heita pilk varudele. Tegelikult oleks ta pidanud planeerima lauakatmise juba paari päeva eest, juhuks kui midagi on juurde vaja. Nüüd tuli lihtsalt improviseerida.
Ta lülitas liimipüstoli sisse ja leidis suurest siidlillekotist mitu roosat õit ja rohelisi lehti. Loomulikult oli tal klaashelmeid ja palju paelu. Kümme minutit hiljem oli ta kinnitanud viimase lille läbipaistvale plastist salvrätihoidjale – neid oli ta ostnud hulgi. Ta võttis koti värviliste klaashelmeste ja paeltega ning oleks söögituppa tormates peaaegu Lucasega kokku põrganud.
„Mida sa teed?” küsis Lucas pigem naerdes kui murelikult.
„Ehin lauda. Too sina palun need küünlaalused.”
„Sul on midagi viga,” ütles Lucas lampe võttes ja nendega tagasi elutuppa minnes. „Sinu käsitööd ei too sulle sentigi sisse, aga sellele vaatamata on sul selle tarbeks arutult suur tuba. Samal ajal on su kabinet tillukeses magamistoaurkas.”
„Vahel on mul töö jaoks ka käsitöötuba vaja,” vastas Harper, üritades kõigest väest mitte tunduda nii, nagu ta kaitseks end. „Näiteks kui teen tööd peokorraldajatele.”
„Räägi seda kellelegi teisele. Harper, sind ei võta keegi tõsiselt enne, kui hakkad end ise tõsiselt võtma.”
Harper mõtles laual ootava arvehunniku peale ning selle peale, kuidas iga kuu oli raske ots otsaga kokku tulla. Ta tunnistas, et põhjus oli majas. Ta oli tahtnud, et maja jääks pärast lahutust temale – et Becca ei peaks kolima uude elukohta. Ja ta ei tahtnud, et ta oleks sunnitud maja pärast Becca kaheksateistkümneaastaseks saamist maha müüma. Terence’i välja ostmine oli nullinud tema poole nende ühisest varast, mis tähendas, et Terence oli saanud kogu raha, säästud ja enamiku pensionifondist. Tema sai vastutasuks sisuliselt üksnes maja.
„Ma suhtun oma sissetulekutesse väga tõsiselt. Mingil hetkel viin kontori käsitöötuppa, aga veel mitte. Käsitöötuba pakub mulle rõõmu.”
„Kahtlen selles. See tuletab sulle pidevalt meelde, et sa pead olema täiuslik.”
See tõde tabas Harperit ootamatult ja tekitas piinlikkust ning pani ta end kaitsetuna tundma. Just nagu oleks Lucas sisenenud tema vannituppa.
Lucas oli juba kord selline. Mitte selles mõttes, nagu oleks teda kuskil ootamatult tabanud, aga see mees oli aeg-ajalt ebamugavust tekitavalt läbinägelik.
Nad läksid söögituppa, kus Lucas pani klaasist küünlalambid puhvetile. Harper sidus enne küünlalampide lauale panemist neile ümber roosad ja kuldsed paelad. Piserdanud laua keskele klaashelmeid, uuris ta tulemust.
„Väga ilus,” kinnitas Lucas. „Becca jääb kindlasti rahule.”
„Bunny kurdab, et ma pole küllalt vaeva näinud.”
„Kas tahad, et tegelen temaga ise?”
„See sul ei õnnestu,” kinnitas Harper. „Mis siis, kui ta on nakkusohtlik?”
„Nojah.” Lucas järgnes talle kööki, kus Harper võttis külmikust küüslauguvõi.
„Kes see vanatädi Cheryl üldse oli?” küsis Lucas.
„Terence’i vanatädi. Mina kohtusin temaga, kui me alles käisime. Väga tore inimene. Huumorisoonega ega laskunud kellelgi endale pähe istuda. Ta oli eluaegne vanatüdruk, aga tema seltsis liikus alati huvitavaid mehi. Tal oli rääkida miljon lugu ja need kõik olid nii põnevad. Just siis, kui tekkis tunne, et ta on kõik välja mõelnud, tõi ta näiteks nähtavale president Trumani saadetud kirja, kus teda tänati riigile osutatud teenete eest.”
Ta lõikas pikale saiale pikkupidi vao sisse. Lucas toetus laua vastu.
„Sa imetlesid teda.”
„Jah. Vägagi. Ta oli minu vastu alati nii hea.”
„Bunny ei talunud teda ja oli teie suhte pärast kade.”
Harper vahtis talle otsa. „Kuidas sa seda tead?”
„No kuule! Teist sellist inimest, kes peaks traditsioonidest niivõrd kinni, pole olemaski, ja tema on veendunud, et kui sa ei küpseta leiba ise, vaid ostad selle poest, siis jätab päike hommikul tõusmata. Bunny on kodu ja kodukolle. Vanatädi Cheryl oleks Bunnyl närvid püsti ajanud. Ja ta oleks seisnud kõigi Bunny veendumuste vastu.”
„Nad ei saanud just kõige paremini läbi,” tunnistas Harper. „Viimase paari aasta jooksul ei olnud ma tädi Cheryliga nii tihti ühenduses kui varem. Mina arvasin, et tal on tegemist. Sain alles pärast tema surma teada, et ta oli olnud haige.”
Harper tundis ikka veel süümepiinu, et ei olnud asja lähemalt uurinud. „Ta ei tahtnud teistele tüliks olla ega midagi sellist. Soovin, et oleksin saanud olla talle toeks.”
„Kas ta elas üksi?”
„Ei, tal oli Ramon.”
Lucas kergitas kulmu. „Ramon?”
„Mis armukestesse puutus, siis meenutas tädi Cheryl pisut sind.”
„Väga tubli. Miks sa tema mälestusteenistusele ei sõitnud?”
Harperil olid kõik seltskondlikult korrektsed vastused varnast võtta, aga Lucasele pahvatas ta endalegi ootamatult välja tõe.
„Grass Valleysse sõit võtab peaaegu terve päeva ja ma ei tahtnud olla nii pikalt samas autos koos Terence’i ja temaga.”
„Aliciaga?” küsis Lucas mesimagusalt. „Kas on mingi põhjus, miks sa ei suuda tema nime suhu võtta?”
„Jah. See on nagu paha vaim. Kui võtad tema nime liiga sageli suhu, omandab ta kohutava väe ja teeb uskumatuid asju. Olen ettevaatlik.”
„Maailm on sulle selle eest tänulik.”
„Ja peabki olema.”
Harper sai saia määrimisega valmis. Lõiganud saia viiludeks, mähkis ta selle fooliumisse, nii et see oli ahjupistmiseks valmis.
„Kas loodad vanatädi Cherylilt midagi saada ka?” küsis Lucas.
„Ei. Me olime sõbrad ja minule piisab sellest.”
Harper tõstis sahvris jahu sõela sisse ning leidis sobiva šablooni. Tegelikult on lihavõtted alles pühapäeval, aga tema tahtis teha tütre koju saabumise puhul midagi toredat.
Lucas oli talle õue järgnedes vait. Harper seisatas kõnnitee otsas, pani šablooni betoonile, ajas end sirgu ja keeras ettevaatlikult sõela vänta.
Jahu langes šabloonile. Kui Harper selle maast üles võttis, oli kõnniteel täiuslik
