õllepudeli. „Mina rääkisin talle sama.”
Köögi välisuks avanes ja Bunny astus kööki. „Teie siin,” ütles ta Staceyle ja Kitile naeratades. „Miks minule sellest ei räägitud?”
Ta kallistas Staceyt ja Kiti ning vaatas köögis ringi. „Kas ma saan sind kuidagi aidata?” küsis ta Harperilt.
„Tänan. Kõik on kontrolli all.”
Stacey rüüpas teed. Harperi käes näisid kõik kodutööd lausa lendavat. Tema maja oli pühadeks alati ehitud ja alati puhas ja korras.
Bunny võttis teekruusi ja istus leti äärde pukile. Ta vaatas Staceyle otsa. „Mis uudist?”
Köögis võttis maad vaikus. Stacey tundis, kuidas nii abikaasa kui ka õde vahivad teda ja ootavad, mida ta nüüd teeb.
Ta mõistis, et peab emale lapsest rääkima. Kui vaid ema saaks aru. Aga Bunny ei saaks. Ta ei kiitnud heaks, et Stacey jättis pärast abiellumist oma perekonnanime, et ta käis endiselt täiskohaga tööl, et töö oli alati olnud ta elus kõige olulisemal kohal – vähemalt seni, kui ta kohtus Kitiga.
Stacey hingas sügavalt sisse ja avas suu. „Ema, ma...”
„Kop-kop!” kostis eest hallist. Harper pomises Staceyst möödudes: „Nii-öelda päästev koolikell. Ei oskagi kohe öelda, kas sul veab või ei vea üldse.”
„Sama siin.”
Harperi klient Lucas astus kööki koos pikka kasvu kõhna punapäise tüdrukuga. Tüdruk näis olevat kakskümmend või kakskümmend üks. Tal oli käes suur kangaga kaetud karp, mille ta ulatas Harperile.
„Lucas ütles, et see on sinule.”
„Kui ilus!” tänas Harper karpi lauale pannes. „Kust sa selle leidsid?”
„Etsyst,” ütles Lucas Bunnyle lillekimpu ulatades. „Tere, Bunny!”
Ema volksutas Lucasele naeratades silmi. „Tere, Lucas!” Ta pöördus Lucase kaaslase poole. „Ja sina oled?”
„Hurmaa,” vastas Harper naeratades.
„Oh taevakene.” Bunny surus huuled kokku. „Väga ebatavaline nimi.”
„On ju? Mu õe nimi on Kumkvaat.”
„Ei kujuta kohe ettegi, mida teie vanemad võisid mõelda.” Bunny saatis talle ebasiira naeratuse. „Panen lilled vette.”
Tänu Lucasele ja Hurmaale sai Stacey end lõdvaks lasta. Nüüd ei tulnud emale tõe rääkimine kõne allagi. Vast pärast õhtusööki, kui Lucas ja ta kaaslanna on lahkunud.
Stacey sättis end baaripukil sisse ja valmistus jälgima Lucase, Harperi ja Bunny vahelist suhtlust.
Harper tõi külalistele joogid. Lucas võttis õlle ja Hurmaa tahtis proovida taimeteed. Stacey kahtles, kas ta on üldse nii vana, et võib alkoholi juua. Bunny õiendas lilledega, pidades ise kõik see aeg silmas Lucase kaaslast.
Mõneti oli Bunny dilemmat huvitav jälgida. Ta ei kiitnud Lucase noori sõbratare heaks, kuid Lucas oli mees ja seega oli temal alati õigus. Stacey ei saanud aru, miks küll Lucas käib endast nii palju nooremate naistega. Ta oli kütkestav ja intelligentne mees ja tal oli vastutusrikas töö. Võiks arvata, et ta tunneb end mugavamalt naistega, kes on temaga ühevanused, tema aga eelistas ilmselgelt noori ja ilusaid, kuid ajudeta naisi.
Kiti teooria kohaselt oli põhjuseks mingi trauma. Stacey oli Harperilt küsinud, aga õde ei osanud selle kohta midagi kosta.
Lucas võttis Stacey kõrval istet ja kummardus talle lähemale. „Sa pole siis ikka veel südant puistanud?” küsis ta vaikselt.
„Kust sina seda tead?”
„Keegi ei karju ja Bunny pole minestamas. Kas tahad, et ma räägin talle ise? Mina ei karda teda.”
„Mina samuti mitte.”
Lucas kergitas kulme.
„Okei, mitte just nii väga.”
Lucas tegi talle silma, mille peale Stacey puhkes naerma.
Harper võttis teksataskust mobiiltelefoni ja heitis pilgu ekraanile. „Becca,” ütles ta kergendatult. „Jõuavad kohe kohale.”
Kõik läksid maja ette. Kit haaras Staceyl käest ja surus ta sõrmi. Stacey vaatas ohates talle otsa.
„Tean,” ütles ta mehele.
„Küll sa nii kaugele ka jõuad.”
Stacey lootis, et mehel on õigus.
Nad üritasid õue minnes mitte jänesejälgede peale astuda. Maja ette keeras suur must BMW. Stacey märkas, et roolis polnud mitte Terence, vaid ta kallim, mis oli ebatavaline, aga mitte nii ootamatu kui kolm kohutavalt suurt koera Becca kõrval tagumisel istmel.
Auto jäi seisma ja Terence peaaegu et kukkus kõrvalistmelt välja. Ta nägu oli punane, silmad sisuliselt kinni paistetanud ja ta läkastas ja köhis. Ta sõbratar Alicia väljus pead vangutades autost.
„Tundub, et tal on tõesti koeraallergia?”
Becca väljus autost viimasena, tema järel kolm suurt dobermanni. Koerad olid sileda musta karvaga ja lihaselised, ärksad, kuid mitte hirmutavad. Stacey vaatas, kuidas õde vahtis tütrele otsa ja siis koeri.
„Ei,” sai Harper suust, „see ei ole võimalik.”
„Ema, see pole sugugi nii, nagu sina arvad!”
Kõigil Bloomi suguvõsa naistel olid tumedad juuksed ja sinised silmad ning südamekujulised näod. Stacey oli ligi meeter seitsmekümnega kõige pikem. Bunny ja Harper olid temast mõni sentimeeter lühemad ja Becca oli kuskil nende vahel. Neid koos nähes torkas perekondlik sarnasus eriti silma.
Alicia ohkas. „Ära sabista, Harper. Vanavanaema Cheryl või kes iganes ta sulle oligi, ei pärandanud koeri sinule.” Blondi naise nägu ilmutas rahulolu. „Ta pärandas nad Beccale. Kõik kolm. Palju õnne.”
Harper astus tütrele sammu lähemale. „Ta jättis koerad sinule ja sul ei tulnud pähegi mind hoiatada?”
Tütar ajas lõua ette. „Ma teadsin, et sa reageerid üle ja ütled, et ma ei tohi neid koju tuua.”
Terence kõõksus ja läkastas endiselt. Becca vaatas isa poole. „Nagu sa ütlesid, on isal koeraallergia. Ta võttis igasuguseid ravimeid, aga piinles ikkagi. Küllap sellepärast, et oli koos koertega autos.”
Harper õieti ei vaadanudki Terence’i poole. Tema tähelepanu oli tütrel. „Me ei saa endale kolme koera lubada.”
„Nad on suured ja ohtlikud,” pistis Bunny vahele. „Ja see seal on tiine.”
„Tema nimi on Bay,” ütles Becca, kelle hoiak oli endiselt trotslik. „Ja nad on minu omad. Vanatädi Cheryl tahtis, et mina saaksin nad endale, ja sa ei või neid minult ära võtta.”
