mingit vanaaegset hõbedast teeserviisi?”
„Vanatädi Cheryl polnud vanaaegsete teeserviiside tüüp.”
„Kahju.”
Ent nad mõlemad teadsid, et see ei ole tõsi.
„Mina ei oota midagi. Ta ei olnud ju minu, vaid Terence’i tädi.”
„Aga te olite nii lähedased.”
See oli öeldud pisut põlglikult, kuid Harper ei pööranud sellele tähelepanu.
„Olime jah. Ta oli väga kena inimene ja mul on kahju, et teda ei ole enam.” Vanatädi Cheryl oli teda ikka innustanud oma elult rohkem nõudma kui üksnes perekonna eest hoolitsemine. Kui Becca hakkas käima lasteaias, oli Cheryl pakkunud, et maksab Harperi kolledžimaksu.
Harper oli aga olnud idioot ja sellest keeldunud. Miks ta peaks jätma oma perekonna selle nimel, et teha midagi nii jaburat nagu kolledžisse minek? Tema ei pea ju üksi elama ega iseennast ja oma tütart ülal pidama.
Pärast lahutust oli Harperil tahtmine öelda vanatädi Cherylile, kui väga ta tema pakkumist hindas, kuigi ei olnud seda vastu võtnud. Aga selleks ajaks olid asjad sellises seisus, et ta sõnad oleks kõlanud pigem almuse palumisena, ning ta ei lausunud sõnagi. Nüüd aga polnud enam võimalik midagi öelda.
Ta kahetses seda kogu südamest.
HARPER kuulis koputust, kuid enne kui ta jõudis ust avama minna, kostis tuttav „Mina olen!”
„Köögis!” hüüdis ta, tõstes ettevaatlikult kuumad lasanjeplaadid vormi. Ta pühkis käed kuivaks ja võttis kausi – loomulikult enda tehtud – tomatikastmega ning lusika.
Ta tõstis pilgu, kui Lucas kööki astus, kuid jätkas toimetamist. Pole vähimatki mõtet vahtida seda, mida ta kunagi ei saa. Kuigi tegelikult ta ju ei tahtnud Lucast.
Jah, see mees nägi välja jaburalt hea. Ta oli pikka kasvu ja heas vormis ning temast õhkus enesekindlust, mis mõjus vaat et uhkeldavalt. Lucas oli viiekümnene, seega temast vanem, ja ootamatult heasüdamlik. Kuigi ta oli alatasa jalus, ei häirinud ta Harperit, ning iga kord õhtusöögile jäädes – seda tuli ette üllatavalt sageli – tõi ta kaasa väikese kingituse.
Lucas seisis teisel pool köögisaart ja uuris toiduaineid, mis Harper oli välja tõstnud.
„Mis meil siin siis on,” ütles Lucas. „Tegu on lasanjega, nii et selle juurde tuleb küüslaugusai. Mingi salat.” Ta pidas pausi. „Koduse basiilikukastmega. Mis tähendab, et tegu on Becca lemmiksöögiga.”
„Tema kojujõudmise puhul.”
„Ta on olnud ära kõigest kolm päeva. Mismoodi sa siis talle tõestad, et ta on eriline, kui ta läheb kolledžisse ja on kuude kaupa ära?”
„Selle peale ei taha ma üldse mõeldagi,” tunnistas Harper. Ta ei tahtnud mõelda ei selle peale, et ta ainus laps kolib kodust ära, ega ka selle peale, et ta peab maksma õpingute ja elamise eest mõnes teises osariigis. „Tegin šokolaadikoogi.”
„Selles ma ei kahtlegi. Mis kell õhtusöök on?”
„Terence ütles, et nad jõuavad kella nelja ja viie vahel, nii et vast pool kuus või kuus.”
„Olen kohal.” Lucas vaatas segamini köögis ringi. „Ja see uhke õhtusöök on lisaks homsele lihavõttepidusöögile?”
„Muidugi. Need kaks asja pole omavahel üldse seotud.”
„Ja me ei võinud üht neist ära jätta?”
„Nalja teed või? Kuidas sa üldse võid midagi sellist küsida?”
„Jah. Sul on õigus. Mida ma küll oma arust mõtlesin?”
Harper raputas riivjuustu lasanje peale ja heitis pilgu kellale. Kell oli peaaegu kolm. Küllap võis riskida sellega, et jätta lasanje seniks köögilauale, kuni see veerand viis ahju läheb. Saia oli ta küpsetanud mitme päeva eest ning oli juba ühe pätsi üles sulatanud. Küüslauguvõi oli valmis ja salat külmikus. Sinna tuli veel vaid kaste peale valada ja ongi valmis. Laud oli veel katmata. Ta pöördus taas Lucase poole.
„Kas sa tuled kaaslasega?”
Lucase suunurk kerkis. „Hurmaaga.”
Harper pühkis käed rätikusse. „Nalja teed või? Kas see on ta pärisnimi?”
„Nii on ta juhiloal kirjas.”
„Ja sina nägid seda sellepärast, et kontrollid enne nendega käima hakkamist nende isikutunnistust?”
„Ma tahan olla kindel.”
„Et nad pole alaealised või et nad pole liiga vanad?”
„Vahel mõlemat.”
„Bioloogiast saan ma aru,” ütles Harper, uurides meest teiselt poolt köögisaart. „Noored ja terved naised annavad parimad järeltulijad. Aga me ei ela ju enam koopas. Sul on Mercedes. Kui sa oled evolutsiooni käigus nii palju edasi arenenud, et saad hakkama kiirteel sõitmisega, siis võiksid ju käia ka naistega, kes on sinuga enam-vähem ühevanused. Ma ei pakugi, et mõne vana naisega, aga vast ehk kolmekümnendates.” Ta läks sahvrisse, et tuua sealt väike karp küpsiseid, mis ta oli Lucase jaoks kõrvale pannud.
„Ükskõik,” ütles ta kaunistatud karpi Lucasele andes. „Sa ei pea sellele küsimusele vastama ja minul ei ole vähimatki õigust sinu eraelu kohta küsimusi esitada. Mina olen kõigest su teenusepakkuja.”
„Ja kingid mulle küpsiseid.” Lucas uuris paela ja kaunistusi. „Väga ilus, aga ma oleksin rahul olnud ka kileümbrisega.”
„Siin pole niimoodi tavaks.”
„Ja see on üks osa sinu probleemist.”
„Tean. Kahjuks on aga teada ja selle vastu midagi ette võtta kaks erinevat asja. Mine pese käed ära, siis võid aidata mul lauda katta.”
„Saab tehtud.”
Lucas pesi käed ja läks söögituppa Harperile appi. Harper mäletas, kuidas nad olid Terence’iga siinkandis maja otsinud. Nad jätsid mitu maja tähelepanuta, kuna söögituba polnud küllalt suur. Kui Terence juhtis ta tähelepanu tõigale, et nende pere pole ju nii suur, tuletas Harper talle meelde, et tal on tohutu suur söögilaud, puhvet ja serveerimislaud, mis peavad söögituppa ära mahtuma. Terence oli torisenud midagi selle kohta, et Harperil on liiga palju nõusid, ja aeg-ajalt leidis Harper, et mehel võis olla õigus. Pärast lahutust müüs ta kaks komplekti ära, kuid tal oli nõusid ikkagi rohkem kui mõnes keskmises kaubamajas.
Tavaliselt käigus olevad nõud olid valged, nii et neid sai kasutada kõigi pühade või sündmuste puhul. Ta uuris laudlinu ja salvrätte ning mõtles jänkudega komplektile, millega kavatses järgmisel päeval laua katta.
„Beccale meeldib roosa,” pakkus Lucas. „Kas roosa pole mitte kevadine värv?”
„On küll ja see võiks isegi sobida. Suur tänu.”
Harper
