Sina maksad,” vastasin ma.
Larry naeratus muutus pisut rabedaks. „Saaksid sa meile natuke rääkida, millega sina tegeled?”
„Ma olen võlur,” laususin. „Ma otsin kadunud asju, uurin paranormaalseid juhtumisi ja treenin inimesi, kes satuvad hätta oma ootamatult tärganud võimetega.”
„Kas on tõsi, et sa nõustad ka Chicago politseiameti erijuurdluste osakonda?”
„Vahetevahel,” ütlesin. Kui võimalik, tahtsin vältida erijuurdluste osakonnast rääkimist. Larry Fowleri saates reklaami saada oleks viimane, mida Chicago politseiamet tahaks. „Paljud politseiametid üle riigi palkavad niisuguse nõustaja, kui kõik muud juhtlõngad on liiva jooksnud.”
„Ja miks sina täna siin oled?”
„Sest mul on näpud põhjas ja sinu produtsent maksab mulle kaks korda rohkem kui mu tavaline taks.”
Rahvas naeris jälle, seekord soojemalt. Larry Fowleri silmad välkusid prillide varjus kannatamatult ja naeratus muutus hammaste kiristamiseks. „Ei, päriselt, Harry. Miks?”
„Samadel põhjustel nagu Mort – uh, nagu ka Morty,” vastasin. Mis oli ka tõsi. Olin tulnud siia Mortiga kohtuma ja temalt infot saama. Tema oli tulnud siia minuga kohtuma, sest ta keeldus end tänaval minu läheduses näitamast. Küllap võib öelda, et mul pole maailma ohutuim kuulsus.
„Ja sa väidad, et suudad nõiduda,” sõnas Larry.
„Seda jah.”
„Võiksid sa meile näidata?” uuris Larry.
„Võiksin, Larry, aga ma ei pea seda mõistlikuks.”
Larry noogutas ja heitis publikule elutarga pilgu. „Ja miks siis?”
„Sest tõenäoliselt rikuks see su stuudioseadmed.”
„Muidugi,” ütles Larry. Ta tegi publikule silma. „No seda me ju ei tahaks, eks ole?”
Rahva seast kostis veel naeru ja mõned rahulolematusehüüded. Pähe turgatasid lõigud „Carriest” ja „Tulesüütajast”, aga hoidsin end vaos ja summutusloitsu paigas. Enesedistsipliini meister, seda ma olen. Aga ma heitsin veel ühe pika ja igatseva pilgu lava kõrval oleva tagavaraväljapääsu poole.
Larry tegeles jutusaate jutuosaga, arutades kristallide ja selgeltnägemise ja tarokaartide üle. Enamasti rääkis Mort. Mina kiitsin aeg-ajalt ühesilbiliste sõnadega takka.
Kui nii oli läinud mitu minutit, sõnas Larry: „Pärast neid teadaandeid oleme taas teiega.” Lavatöölised tõstsid üles sildid kirjaga „APLAUS” ja kaamerad liikusid suumides üle publiku, kuni see vilistas ja huilgas.
Larry vaatas mind pahaselt ja marssis lavalt minema. Kulisside taga hakkas ta meikijapiiga kallal oma juuste pärast võtma.
Kallutasin end Morti poole ja ütlesin: „Hea küll. Mis sa teada said?”
Jässakas ektomant vangutas pead. „Ei midagi konkreetset. Ma püüan ikka veel surnutega ühenduse võtmisega tagasi joone peale saada.”
„Sul on isegi siis sellel alal rohkem kontakte kui mul,” ütlesin mina. „Minu allikad ei pea täpset arvet selle üle, kes on või pole hiljuti surnud, nii et ma võtan, mis antakse. On ta vähemalt elus?”
Ta noogutas. „Ta on elus. Nii palju ma tean. Ta on Peruus.”
„Peruus?” Oli tohutu kergendus kuulda, et ta pole surnud, aga mida paganat tegi Susan Peruus? „See on Punase Koja ala.”
„Osalt,” nõustus Mort. „Ehkki suurem osa neist on Brasiilias ja Yucatanis. Ma püüdsin teada saada, kus ta täpselt on, aga mind blokeeriti.”
„Kes blokeeris?”
Mort kehitas õlgu. „Ma ei oska kuidagi vahet teha. Anna andeks.”
Raputasin pead. „Ei, pole midagi. Aitäh, Mort.”
Naaldusin uudiseid seedides tooli seljatoele.
Susan Rodriguez oli reporter Midwestern Arcane’i nimelise piirkondliku kollase ajakirja juures. Ta oli hakanud minu vastu huvi tundma, kui olin äsja oma büroo avanud, ja ajas mind armutult taga, et saada rohkem teada kõiksugu olevustest, kes ööpimeduses ringi kolistavad. Meil tekkis suhe ja esimesel kohtingul lõpetas ta alasti maas, samal ajal, kui välk konnakujulist deemonit lögasteks tükkideks küpsetas. Pärast seda sokutas ta paar kirjeldust sellest, kuidas ma mõningate elukatega kohtusin, meedialiidu laia levikuga väljaande veergudele.
Paar aastat hiljem sattus ta hoolimata kõigist mu vastupidistest hoiatustest minu järel vampiiripessa, kus olid parasjagu käimas tähtsad asjatoimetused. Vampiiride Punase Koja aadlinaine oli ta kinni krabanud ja alustanud tema moondamist surelikust vampiiriks. See oli kättemaks ühe minu teo eest. Kõnealune vampiiriaadlik arvas, et tema positsioon Punases Kojas tagab talle puutumatuse, et ma ei taha pahandusi kogu Kojaga. Ta ütles mulle, et kui hakkan Susani tagasisaamise pärast võitlema, alustan üleilmset sõda võlurite Valge Nõukogu ja vampiiride Punase Koja vahel.
Seda ma ka tegin.
Vampiirid pole mulle andeks andnud, et Susani neilt tagasi võtsin. Küllap sellepärast, et selle käigus sai neist üksjagu tuhaks põletatud, üks aadlisoost isik kaasa arvatud. Sellepärast ei tahtnudki Mort end koos minuga näidata. Ta polnud sõjaga seotud ja tahtis, et see nii ka jääks.
Igatahes polnud Susani moondumine lõpuni jõudnud, aga vampiirid olid andnud talle oma verejanu ja kui ta sellele kordki järele annab, saab temast üks Punase Koja omadest. Palusin teda endale naiseks, lubasin talle, et leian viisi ta inimlikkus taastada. Ta andis mulle korvi ja lahkus linnast, ilmselt selleks, et asjad omapäi selgeks saada. Püüdsin ikka veel leida moodust, kuidas ta vaevast päästa, aga pärast ta äraminekut olin saanud temalt vaid ühe kirjakese ja paar-kolm postkaarti.
Kahe nädala eest oli ta toimetaja mulle helistanud ja öelnud, et veerud, mida ta tavaliselt Arcane’i saatis, hilinevad, ning küsinud, kas ma tean, kuidas temaga ühendust saada. Ma ei teadnud, aga hakkasin otsima. Ei leidnud tuhkagi ja pöördusin Mort Lindquisti poole, et vaadata, kas tema vaimumaailma kontaktid tasuvad rohkem ära kui minu omad.
Palju ma teada ei saanud, aga ta oli vähemalt elus. Mu seljalihased lõdvenesid veidi.
Vaatasin üles ja nägin Larryt oma tunnusmuusika saatel tagasi lavale tulemas. Kõlarid vilistasid ja ragisesid, kui ta rääkima hakkas, ja ma taipasin, et olen kontrolli jälle lõdvaks lasknud. Summutusloits oli põrgumoodi raskem, kui ma arvanud olin, ja läks iga hetkega raskemaks. Püüdsin keskenduda ja kõlarid jäid vaikseks, vaid hooti katkendlikult popsudes.
„Tere tulemast tagasi saatesse,” ütles Larry kaamerasse. „Täna vestleme inimestega, kelle harrastused on paranormaalse vallast, ja kes on siin, et jagada oma seisukohti stuudiopubliku ja kodus vaatajatega. Et neid küsimusi põhjalikumalt arutada, palusin siia paar vastandlike vaadetega asjatundjat ja siin nad on.”
Publik aplodeeris, kui lava kummastki servast ilmus nähtavale üks mees.
Esimene istus toolile Morty kõrval. Ta oli keskmisest
