rohkemaid päästaksite seda praegu lõpetades?” küsis Ortega. „Mitte ainult võlurid ei kannata selle tõttu. Sõjaga tegelemine vähendab meie suutlikkust hoida ohjes oma Koja metsikumaid elemente. Me paneme järelemõtlematut tapmist pahaks, aga meie Koja haavatud või juhita liikmed tapavad tihti ka siis, kui seda pole tegelikult vaja. Kui sõda nüüd lõpetada, päästaks see sadu, võib-olla tuhandeid elusid.”
„Samamoodi mõjuks, kui tappa kõik planeedi vampiirid. Mis su jutu mõte on?”
Ortega naeratas hambaid paljastades. Ainult tavalised hambad, mitte pikad silmahambad või muud sellist. Punase Koja vampiirid näevad välja inimese moodi – kuni hetkeni, mil nad moonduvad justkui halvast unenäost välja astunuks. „Jutu mõte on selles, Dresden, et sõda on tulutu, soovimatu. Teie olete minu rahva jaoks selle sümboolne põhjus ning tüliõun meie ja teie oma Valge Nõukogu vahelises riius. Kui teie olete surmatud, nõustub Nõukogu rahupakkumistega ja Koda niisamuti.”
„Nii et sa palud mul vaikselt kõrvad pea alla panna? Ei ole teab mis pakkumine. Sa peaksid tõesti seda raamatut lugema.”
„Ma teen teile ettepaneku. Astuge kahevõitluses mulle vastu.”
Ma ei naernud talle päriselt näkku. „Miks kuradi päralt ma seda peaksin tegema?”
Ta pilk olid ilmetu. „Sest kui te seda teete, pole sõdalased, kelle ma endaga linna tõin, sunnitud teie sõpru ja liitlasi ründama. Siis ei pea surelikud palgamõrvarid, kelle me oleme palganud, saama lõplikku kinnitust, et tappa mitu klienti, kes on viimase viie aasta jooksul teid värvanud. Kindlasti pole mul tarvis nimesid mainida.”
Hirm ja viha olid hakanud vaibuma, kuid tulvasid jälle tagasi. „Selleks pole põhjust,” laususin. „Kui sõdite minuga, siis jäägu see nii.”
„Rõõmuga,” ütles Ortega. „Ma ei kiida sellist taktikat heaks. Astuge mulle vastu Kokkuleppe duelliseaduste järgi.”
„Ja mis saab pärast seda, kui ma su tapan?” küsisin. Ma ei teadnud, kas suudaksin teda tappa, aga polnud põhjust lasta tal arvata, et ma selles kindel pole. „Järgmine kõva Punane Hertsog teeb täpselt sama?”
„Alistage mind ja Koda on nõus, et sellest linnast saab neutraalne territoorium. Et siinsed elanikud, sealhulgas te ise ning teie sõbrad ja kaaslased on rünnakuohust priid, kuni nad siin viibivad.”
Vaatasin teda viivu pingsalt. „Chicago-blanca1, mh?”
Ta kergitas nõutult kulmu.
„Pole oluline. Pärast sinu aega.” Vaatasin kõrvale ja tõmbasin keelega üle higise ülahuule. Tuli lavatööline paari pudeliveega ning ulatas need Ortegale ja mulle. Võtsin lonksu. Loitsu surve tõi silme ette vilkuvad värvitäpid.
„Sa oled rumal, kui minuga võitled,” ütlesin. „Isegi kui sa mu tapad, tuleb mu surmaneedus sinu peale.”
Ta kehitas õlgu. „Ma pole nii oluline kui kogu Koda. Ma võtan selle riski.”
Kirevase päralt. Pühendunud, austusväärsed, vaprad, ennastohverdavad napakad on absoluutselt kõige hullemad inimesed maailmas, kellega kokku minna. Proovisin ühte viimast riugast, lootes, et see ära tasub. „Ma peaksin saama selle kirjalikult. Üks koopia läheb Nõukogule ka. Ma tahan, et kõik oleks tunnustatud, Kokkuleppe kohaselt ametlik.”
„Te nõustute duelliga, kui see on tehtud?”
Hingasin sügavalt sisse. Veel ühe üleloomuliku jõletisega kakelda oli viimane asi, mida ma tahtsin. Vampiirid kohutasid mind. Nad olid tugevad ja üleliia kiired ja nad mõjusid hirmus okseleajavalt. Nende sülg oli sõltuvust tekitav narkootikum ja ma olin sellega kokku puutunud piisavalt, et see mind vahel tõmblema sunniks, ja mõtlema, kuidas tunduks veel üks doos saada.
Praegusel ajal ei käinud ma pimedas eriti väljaski, sest ei tahtnud rohkem vampiire kohata. Duell tähendaks ausat võitlust ja ma vihkan ausaid võitlusi. Neid on liiga kerge kaotada, nagu ütles üks tapahimuline haldjakuninganna.
Muidugi, kui ma Ortega pakkumisega ei nõustu, siis võitlen temaga ikka, tõenäoliselt tema valitud ajal ja kohas – ja mul oli tunne, et Ortega ei ilmuta ülbust ja liigset enesekindlust, mida olin teiste vampiiride juures märganud. Miski tema juures ütles, et kuni mul hing väljas on, ei hooli ta suuremat sellest, kuidas see juhtus. Mitte ainult seda, uskusin ka, et kui ta mind kätte ei saa, siis läheb ta nende kallale, kellest ma hoolin.
Tähendab et, no kuulge. See oli klišeelik kaabaklus oma halvimal kujul.
Ja salgamatult tõhus mõjutusvahend.
Mulle meeldiks öelda, et kaalusin hoolikalt kõiki tegureid, mõtlesin kõik läbi, kuni jõudsin läbimõeldud järelduseni, ja tegin mõistuspärase otsuse võtta kalkuleeritud risk, aga ma ei teinud seda. Tõde on see, et mõtlesin, kuidas Ortega ja kompanii teevad halba mõnele inimesele, kellest ma hoolin, ja tundsin end äkki nii vihasena, et oleksin võinud talle sealsamas kallale minna. Pöörasin näoga tema poole, silmad vidukil ega vaevunud viha kontrolli all hoidma. Summutusloits hakkas murenema ja ma ei vaevunud seda alal hoidma. Loits lagunes ja kuhjunud metsik energia sööstis vaikselt ja nähtamatult üle stuudio.
Laval olevatest kõlaritest kostis häirete kahinat, seejärel andsid need valjude plaksatuste saatel otsad. Pea kohal paiknevad prožektorid plahvatasid äkitselt eredalt sähvides sädemepilvedesse, mis langesid kõigi lavalolijate peale. Üks kahest tööle jäänud kaamerast lahvatas põlema, korpusest kerkimas sinakad leegid, ja piki seinu asuvad võimsad pistikupesad hakkasid sülgama oranže ja rohelisi sädemeid. Larry Fowler kiunatas ja hüppas õhku, laksates endale vastu vööd, enne kui hõõguva mobiiltelefoni põrandale virutas. Tuled kustusid ja inimesed hakkasid hirmunud paanikas kisendama.
Ortega, keda valgustasid vaid langevad sädemed, paistis morn ja kuidagi innukas, varjud tantsisklemas üle näojoonte, silmad tohutu suured ja tumedad.
„Hea küll,” ütlesin. „Too see mulle kirjalikult ja kaup on koos.”
Avariivalgustus läks põlema, tulekahjuhäire hakkas tuututama ja inimesed rüselesid väljapääsude poole. Ortega naeratas paljahambuliselt ja liugles lavalt minema, kadudes kulisside vahele.
Tõusin kerge värinaga. Paistis, et millegi küljest oli tükk alla kukkunud ja tabanud Morti pähe. Ta peanahal oli väike lõikehaav, kust juba immitses verd, ja ta tuikus ebakindlalt, kui üritas püsti tõusta. Aitasin ta jalule ja sama tegi isa Vincent tema teisel käel. Tirisime väikese ektomandi tuletõrjeväljapääsu poole.
Saime Morti mõnest trepist alla ja majast välja. Chicago politseiamet oli juba kohal, sinised ja valged tuled vilkumas. Just parajasti lähenesid mööda tänavat tuletõrjemasin ja paar-kolm kiirabiautot. Sättisime Morti väiksemate vigastustega inimeste ritta ja astusime eemale. Me mõlemad hingeldasime kergelt, kui päästeameti meditsiinitehnikud hakkasid haavatuid seisundi järgi jaotama.
„Tegelikult pean teile midagi üles tunnistama, härra Dresden,” sõnas isa Vincent.
„Heh,” ütlesin ma. „Ärge arvake, et selle jutu iroonia minu jaoks kaduma läheb, padre.”
Vincenti parkunud huuled väändusid pingul naeratuseks. „Ma ei tulnud tegelikult Chicagosse ainult saate pärast.”
„Ei?” ütlesin ma.
