Iidse eseme, mis on mitu sajandit kirikule kuulunud.”
„Ah selle,” sõnasin ma.
„Jah. Ese on õrn ja väga vana ja me arvame, et seda ei säilitata küllalt hästi. On hädavajalik, et saaksime selle tagasi võimalikult kiiresti.”
„Mis sellega juhtus?”
„See varastati kolm päeva tagasi.”
„Kust?”
„Püha Ristija Johannese katedraalist Põhja-Itaalias.”
„Päris kaugelt.”
„Me usume, et artefakt toodi mahamüümiseks siia Chicagosse.”
„Miks?”
Ta võttis kaustast kaheksa korda kümnese läikiva mustvalge foto ja ulatas mulle. See kujutas üpris räsitud laipa munakivisillutisel lebamas. Verd oli voolanud kivide vahele ja ka surnukeha ümber lombiks kogunenud. Ma arvan, et tegu oli mehega, aga kindlalt öelda oli raske. Kes iganes see ka polnud, ta nägu ja kael olid sõna tõsises mõttes ribadeks lõigutud, täpsete, sirgete, teravate lõigetega. Professionaalne noatöö. Väkk.
„See mees on Gaston LaRouche. Ta on end kirikurottideks nimetava organiseeritud vargakamba ninamees. Nad on spetsialiseerunud pühamute ja katedraalide röövimisele. Ta leiti röövijärgsel hommikul surnult väikese lennuvälja lähedalt. Tema portfell sisaldas mitut võltsitud Ameerika isikutunnistust ja lennupileteid siia.”
„Aga mitte seda mis iganes asja.”
„Ah, täpselt nii.” Isa Vincent võttis välja veel paar fotot. Ka need olid mustvalged, aga teralisemad, nagu oleks neid mitu korda suurendatud. Mõlemal olid keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega naised, tumedate juuste ja päikeseprillidega.
„Jälitusfotod?” küsisin.
Ta noogutas. „Interpol. Anna Valmont ja Francisca Garcia. Me usume, et nad aitasid LaRouche’i varguses, siis mõrvasid ta ja lahkusid riigist. Interpol sai vihje, et Valmonti on nähtud siinses lennujaamas.”
„Kas te teate, kes on ostja?”
Vincent raputas pead. „Ei. Aga see ongi see juhtum. Ma tahan, et leiaksite allesjäänud kirikurotid ja võtaksite artefakti tagasi.”
Vaatasin fotosid, kulm kortsus. „Jajah. Nemad tahavad ka, et te seda teeksite.”
Vincent vaatas mulle hämmeldunult otsa. „Mida te silmas peate?”
Raputasin kannatamatult pead. „Keegi. Vaadake seda fotot. LaRouche’i ei tapetud seal.”
Vincent kortsutas kulmu. „Miks te nii ütlete?”
„Verd pole nii palju. Ma olen näinud inimesi, kes kisti lõhki ja jooksid verest tühjaks. Verd tuleb kuradi palju rohkem.” Vakatasin ja ütlesin siis: „Vabandage väljendust.”
Isa Vincent lõi risti ette. „Miks siis laip sealt leiti?”
Kehitasin õlgu. „Talle tegi otsa peale proff. Vaadake lõikeid. Need on metoodilised. Tõenäoliselt oli ta teadvusetu või uimastatud, sest inimest pole väga lihtne paigal hoida, kui noaga ta näo kallale lähed.”
Isa Vincent surus käe kõhule. „Ah nii.”
„Seega on teil laip, mis leiti kuskil keset tänavat, põhimõtteliselt silt kaelas, et kaup on Chicagos. Üks kahest, kas keegi oli uskumatult rumal või püütigi teid siia juhtida. See on professionaalne mõrv. Keegi tahtis, et laip oleks juhtlõng.”
„Aga kes niisugust asja teeks?”
Kehitasin õlgu. „Küllap oleks hea teada saada. On teil neist kahest naisest paremaid pilte?”
Ta raputas pead. „Ei. Ja neid pole kunagi vahistatud. Karistusregistris neid pole.”
„Siis teevad nad oma tööd hästi.” Võtsin fotod. Piltide taha olid kirjaklambriga kinnitatud väikesed toimikud, kus olid loetletud teadaolevad pseudonüümid ja asukohad, aga ei midagi eriti kasulikku. „See ei käi kähku.”
„Väärt eesmärgini jõutakse harva kähku. Mida te minult vajate, härra Dresden?”
„Käsiraha,” vastasin. „Tuhandest piisab. Ja ma vajan selle artefakti kirjeldust, mida täpsemat, seda parem.”
Isa Vincent noogutas mulle asjalikult ja tõmbas taskust lihtsa terasest rahatasku. Ta luges sealt välja kümme Ben Franklini portreed ja ulatas mulle. „Artefakt on piklik linase riide tükk, pikkus neliteist jalga kolm tolli, laius kolm jalga seitse tolli, kootud käsitsi, toimses koes, kalasabatehnikas. Riidel on mitmeid laike ja plekke ja…”
Tõstsin laupa kortsutades käe. „Oodake hetk. Mida te ütlesitegi, kust see varastati?”
„Püha Ristija Johannese katedraalist,” lausus isa Vincent.
„Põhja-Itaalias,” ütlesin mina.
Ta noogutas.
„Täpsemalt Torinos,” lisasin.
Ta noogutas taas, nägu kinnine.
„Keegi kurat varastas Torino surilina?” nõudsin ma.
„Jah.”
Seadsin end toolil mugavamalt ja vaatasin veel kord fotosid. See muutis asja. See muutis kohe kõvasti asja.
Surilina. Väidetavalt see haualina, millesse Joosep Arimaatiast mähkis pärast ristilöömist Kristuse surnukeha. Suurte algustähtedega. See lina, mis oli väidetavalt Kristuse ümber, kui ta üles tõusis, mille peale on jäänud tema kujutis, tema veri.
„Ohoh,” ütlesin ma.
„Mida te surilinast teate, härra Dresden?”
„Mitte just palju. Kristuse haualina. Seitsmekümnendatel tehti hunnik katseid ja keegi ei suutnud seda väidet lõplikult kummutada. Oleks mõne aasta eest äärepealt ära põlenud, kui katedraalis tulekahju süttis. Räägitakse, et sellel on tervendamisvõime, või et selle eest hoolitseb seniajani kaks inglit. Ja veel üksjagu lugusid, mis mulle kohe meelde ei tule.”
Isa Vincent toetas käed lauale ja kummardas minu poole. „Härra Dresden, surilina võib olla kiriku üks kõige elutähtsam artefakt. See on võimas ususümbol ja sellesse usuvad paljud inimesed. See on ka poliitiliselt oluline. Roomale on hädavajalik, et see kiriku hoole alla tagasi jõuaks nii soodsal viisil kui võimalik.”
Põrnitsesin teda viivukese ja püüdsin hoolikalt sõnu valida. „Kas te solvute, kui ma pakun, et väga tõenäoliselt on surilina, ee… maagilises mõttes oluline?”
Vincent surus huuled kokku. „Mul pole selle suhtes illusioone, härra Dresden. See on riidetükk, mitte võluvaip. Selle väärtus tuleneb ainuüksi selle ajaloolisest ja sümboolsest tähendusest.”
„Mhmh,” ütlesin. Pagana pihta, sellest tuli suur osa võluväge. Surilina oli vana, seda peeti eriliseks ja inimesed uskusid
