lausus: „Lubage esitleda isa Vincenti, kes on tulnud pika tee Vatikanist siia, et täna meiega kohtuda. Ta on katoliku kiriku juhtiv õpetlane ning uurinud nõiduse ja võlukunsti valdkonda nii ajaloolisest kui ka psühholoogilisest perspektiivist. Tere tulemast saatesse, isa.”
Vincenti hääl oli veidi kare, aga ta rääkis inglise keelt niisuguse kultuurse aktsendiga, mis tundus näitavat kallist kooliharidust. „Tänan sind, Larry. Mul on suur rõõm siin olla.”
Pöörasin pilgu isa Vincentilt teisele mehele, kes oli asunud minu kõrval olevasse tooli, täpselt siis, kui Larry sõnas: „Ja tervitagem maailmakuulsat uurijat ja üleloomulike nähtuste paljastajat doktor Paolo Ortegat Brasiilia ülikoolist Rio de Janeiros.”
Larry hakkas veel midagi ütlema, aga ma ei kuulnud teda. Ma lihtsalt jõllitasin meest enda kõrval ja tundsin ta üha kindlamalt ära. Ta oli keskmist kasvu ja veidi turske, laiade õlgade ja kummis rinnaga. Ta oli tõmmunahaline, mustad juuksed siledaks kammitud, hallikashõbedane ülikond stiilne ja maitsekas.
Ja ta oli Punase Koja hertsog – iidne ja surmatoov vampiir, naeratamas mulle vähem kui käesirutuse kauguselt. Mu pulss kerkis kuuekümnelt saja viiekümnele miljonile, hirm pani mööda liikmeid sähvima hõbedased välgud.
Tunded on vägi. Need on kütus suurele osale minu võlukunstist. Hirm valdas mind ja surve summutusloitsule kahekordistus taas. Lähimast kaamerast sähvatas valgus ja kerkis suitsupahvak ning operaator vankus sellest eemale, rebides kõrvaklapid peast vandesõnadega, mis tuleb päevastest saadetest välja monteerida. Kaamera hakkas jõudsasti suitsema, oli tunda põleva kummi lõhna ja stuudio monitorid kriiskasid.
„Nonii,” sõnas Ortega vaikselt. „Kena teid jälle näha, härra Dresden.”
Neelatasin ja kobasin taskus ringi, seal oli mul paar võlurividinat, mida ma enesekaitseks kasutan. Ortega pani käe mu käsivarrele. Polnud märgata, et ta oleks pingutanud, aga ta sõrmed sulgusid mu randme ümber nagu käerauad, küllalt kõvasti, et valujutid mööda käsivart õlani jookseksid. Vaatasin ringi, aga kõik vahtisid rikkiläinud kaamerat.
„Rahune,” sõnas Ortega tugeva ja ähmaselt ladinapärase aktsendiga. „Ma ei kavatse sind televisioonis tappa, võlur. Olen siin selleks, et sinuga rääkida.”
„Käed eemale,” ütlesin. Mu hääl oli kile ja värisev. Neetud rambipalavik.
Ta laskis mu lahti ja ma rapsasin käe eemale. Meeskond veeretas suitseva kaamera tahapoole ja režissööri moodi kõrvaklappidega tüüp tegi ühe käe sõrmedega edasikerimist matkiva liigutuse. Larry noogutas talle ja pöördus Ortega poole.
„Vabandan selle pärast. Me lõikame selle osa pärast välja.”
„Sellest pole lugu,” kinnitas Ortega talle.
Larry jäi korraks vait ja ütles siis: „Tere tulemast saatesse, doktor Ortega. Teid tuntakse kui üht juhtivat paranähtuste analüütikut maailmas. Olete tõestanud, et väga mitmesugused niinimetatud üleloomulikud juhtumused olid tegelikult kavalad hanekstõmbamised. Kas võite meile veidi sellest rääkida?”
„Muidugi. Olen neid sündmusi mitmeid aastaid uurinud ja pole veel leidnud ühtegi, mida ei saaks piisavalt ära seletada. Näiteks osutusid väidetavad tulnukate viljaringid kõigest väikese Briti talunike rühma lemmikajaviiteks. Muud kummalised sündmused on kindlasti ebatavalised, kuid mitte mingil juhul üleloomulikud. Isegi siin Chicagos oli kohalikus pargis konnasadu, mida nägi pealt tosinaid või koguni sadu inimesi. Ja hiljem selgus, et veider torm oli need mujalt kaasa haaranud ja siia kandnud.”
Larry noogutas tõsiselt. „Te siis ei usu neisse juhtumustesse.”
Ortega naeratas Larryle üleolevalt. „Ma usuksin hea meelega, et niisugused asjad on tõsi, Larry. Maailmas on nii vähe maagiat. Aga ma kardan, et kuigi osake meist kõigist tahab uskuda imepärastesse olenditesse ja fantastilistesse võimetesse, on tõde see, et tegemist on lihtlabase ebausuga.”
„Siis teie arvates on üleloomulike asjadega tegelejad…”
„Petised,” sõnas Ortega kindlalt. „Ma ei taha loomulikult teie külalisi solvata. Eeldades, et tegu pole enesepettusega, on kõik need niinimetatud meediumid lihtsalt osavad näitlejad, kes on omandanud inimpsühholoogia põhialused ja teavad, kuidas seda ära kasutada. Nad suudavad kergeusklikke lihtsalt petta, panna need uskuma, et suudavad surnutega ühendust saada või mõtteid lugeda või et nad on tegelikult ise üleloomulikud olendid. Tõesti, ma olen kindel, et vähese vaeva ja õige lavakujundusega suudaksin veenda keda tahes siinviibijaist, et olen ise vampiir.”
Inimesed hakkasid jälle naerma. Põrnitsesin Ortegat, jälle rohkem ärritudes ja suurendades survet summutusloitsule. Õhk mu ümber hakkas soojem tunduma.
Teine kaameramees kiunatas ja rapsas kriiskavad kõrvaklapid peast, ta kaamera hakkas aeglaselt alusel keerlema, kerides toitekaableid ümber teraskarkassi, millele toetus.
Eetrisoleku tuled kustusid. Larry astus vaese kaameramehe peale karjudes lavaservale. Kulisside tagant ilmus vabandava näoga režissöör ja Larry koondas tähelepanu temale. Mees kannatas noomimise härjaliku kannatlikkusega ära ja vaatas siis kaamera üle. Ta pobises midagi peakomplekti ja hakkas koos vapustatud kaameramehega rikkis kaamerat minema veeretama.
Larry seadis käed kannatamatult vaheliti, pöördus siis külaliste poole ja lausus: „Vabandust. Andke meile paar minutit varukaamera valmis seadmiseks. See ei võta kaua aega.”
„Pole probleemi, Larry,” rahustas Ortega teda. „Me võime lihtsat natuke lobiseda.”
Larry kiikas minu poole. „On teiega kõik korras, härra Dresden?” küsis ta. „Te tundute veidi kahvatu. Sooviksite ehk juua või midagi?”
„Mina küll sooviks,” ütles Ortega, pilk minul.
„Lasen kellelgi tuua,” ütles Larry, marssis lavalt minema ja suundus oma juuksuri poole.
Mort oli alustanud vaikset keskustelu isa Vincentiga, väga kindlalt seljaga minu poole. Pöörasin jälle Ortega poole, valvsalt, selg kange, ning võitlesin viha ja hirmuga. Tavaliselt on pöörane hirm teatud määral kasulik. Võluvägi tuleb tunnetest ja hirm on käepärane kütus. Aga siin polnud õige koht, kus hakata välja kutsuma tuuleiile või tulesähvatusi. Ümberringi oli liiga palju inimesi ja oleks liiga lihtne kedagi vigastada või koguni tappa.
Pealegi oli Ortegal õigus. See polnud koht võitlemiseks. Kui ta oli siin, tahtis ta rääkida. Muidu oleks ta mulle lihtsalt siseparklas kallale karanud.
„Hea küll,” ütlesin lõpuks. „Mida sa öelda tahtsid?”
Ta kummardus veidi lähemale, et ei peaks häält tõstma. Sisemiselt tõmbusin kössi, aga eemale ei põrganud. „Ma tulin Chicagosse teid tapma, härra Dresden. Aga mul on teile ettepanek ja ma tahan, et te kõigepealt selle ära kuulaksite.”
„Avanguid pead sa tõesti veel harjutama,” ütlesin. „Ma lugesin ühte raamatut läbirääkimiste kohta. Võiksin sulle laenata.”
Ta naeratas mulle rõõmutult. „Sõda, Dresden. Sõda teie ja minu rahva vahel on liiga kulukas, meile mõlemale.”
„Üldiselt öeldes on sõda üpris rumal valik,” sõnasin ma. „Mina seda ei tahtnud.”
