jalgevahe oli märg. Vägagi kummaline, mõtles ta endamisi. Aga ta ei uskunud ju suguvõsa legende. See unenägu oli puhas juhus, mitte ennustus. Tal polnud vähimatki tahtmist Cassie luulelennu tulle õli valada.
„Ma ei näinud unes kedagi,“ ütles ta aeglaselt, kuid kohe kerkis ta silme ette nägus mees, kes ta koopasse viis. See kõik oli äärmiselt kimbatuslik. Mida öelda? Et seks oli vapustav? Ta ei saa mitte midagi mitte kellelegi tunnistada.
Cassie naeratus hääbus. „Aga mina arvasin, et see on päris.“ Ta hääl kõlas nii kurvalt, nagu oleks ta viimanegi lootus luhtunud.
Chloe tegi grimassi. Just nii see oligi olnud. Kuid ta ei saanud tõtt rääkida. Ta lihtsalt ei saanud.
„Mul on kahju,“ ütles ta õe kätt puudutades. „See on lihtsalt öösärk, kullake. Nagu iga teine.“
„Olgu. Tädi Charity hoiatas, et see legend võib olla lihtsalt üks lugu, kuid mina ei tahtnud teda uskuda. Ilmselt pean seda siis tegema.“ Cassiel oli niisugune nägu, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid ta tõusis püsti. „Panen kohvi üles.“
Üksi jäädes vajus Chloe uuesti patjadele. Tal oli sisimas imelik tunne. Ta oli kuidagi tasakaalu kaotanud. Kas unenäo pärast?
„Legendi ei ole,“ veenis ta end. „See unenägu oli pelgalt minu alateadvus, mis ütles mulle, et tuleb lõpetada üksi konutamine ja seltskonda minna. Võtan selle arvesse. Vaatan täna kontoris ringi, kas seal on mõni sobiv kandidaat.“
Kuid vannituppa minnes kujutas ta ette hoopis teda, selle asemel et mõelda, millised mehed võiks talle huvi pakkuda. Ta värises… mitte hirmust või ärritusest, vaid mõeldes sellele, mis moodi mehe puudutus oli talle mõjunud.
Kuum dušš aitas tal tuju tõsta. End kuivatades uuris ta käsivarsi ja rindu. Ei midagi. Tema enda tavaline nahk. Ta lootis nagu poolenisti näha seal armastamise märke.
„Peab tädi Charity käest uurima ega meil suguvõsas vaimuhaigeid ole,“ mõtles ta tööleminekuks riideid valides.
Veerand tundi hiljem olid juuksed kuivad ja riided seljas. Ta läks kööki, et juua esimene kruus taastavat kohvi. Just siis, kui ta tahtis võtta kannu, pani Cassie väikese teleka mängima. Neil oli kombeks hommikust süües mõnd hommikuprogrammi vaadata.
Chloel oli ühes käes kann, teises kruus. Ja siis täitis toa tuttav hääl ja ta kangestus.
„Vääriskivide näitus on huvitav,“ ütles tema. „Aga ma ei saa võtta enda peale kogu au selle eest, et see siin ülikoolis üles pannakse. Sellise asja läbiviimiseks on vaja väga suurt komiteed.“
Chloe ihu tõmbus kananahale. Ta pani kohvikannu tagasi, et seda mitte maha pillata, ja asetas kruusi lauale. Siis pöördus ta väga aeglaselt teleka poole.
Kaamera oli suunatud hommikusaate krapsakale saatejuhile. Ja siis keeras kaamera paremale. Ekraanile ilmus meesterahvas. Nägus meesterahvas. Meesterahvas, keda Chloe polnud kuni käesoleva ööni elu seeski näinud. Kuid ta tundis seda meest. Ta tundis iga tolli mehe kehast. Ta oli seda meest puudutanud ja suudelnud, ta tundis selle mehe lõhna nii hästi, et oleks võinud ta ka kottpimedas üles leida.
„Mis te arvate, miks see nii on, et just teie teete suured avastused?“ küsis saatejuht.
Mees naeratas. Chloe tundis, kuidas ta süda rinnus võbeleb ning kogu ta keha lõi kirvendama. Ta ei pruugi tahta mäletada, kuid keha ei lase tal seda unustada.
Mees naeratas. „Ju on mul lihtsalt vedanud.“
Saatejuht peaaegu et ohkas. „Kahjuks on aeg otsas. Tuletan televaatajatele meelde, et Arizona Smith peab ülikoolis oma imelisest vääriskivileiust loenguid. On veel vabu kohti, kuid mitte palju. Vääriskivid on näitusel väljas kogu käesoleva kuu. Härra Smith, suur tänu meie saatesse tulemast.“
Chloe suu tuksles. Too naine peaaegu et kudrutas. Nii palju siis professionaalsusest, mõtles ta, keeldudes tunnistamast sisimas kõrvetavat kuumust, mida mõni oleks nimetanud vast armukadeduseks.
Nii et tema salapärasel mehel on siis ka nimi. Arizona Smith. Mis tähendab, et ta on olemas. Ta mõtles öösärgile, Bradley suguvõsa legendile, unenäole. Pagana pihta, see ei saa olla tõsi. See mees ei ole tema saatus. Ei saa olla. Ta ei tahtnud sellist saatust. Ta vältis suhteid.
See pole oluline, noomis ta end ägedalt. See mees on siin ehk kõigest nädala. Ma ei satu temaga kokkugi.
„Pean varakult tööle minema,“ ütles ta Cassiele.
„Kas sa siis kohvi ei tahagi?“
Chloe läks juba ukse poole. „Haaran tee pealt,“ hüüdis ta üle õla ja põgenes vabadusse.
Arizona Smith oli kõikjal, mõtles Chloe, juues kontori vastas kohvikus hommikukohvi. Tööle minnes nägi ta mehe pilti kolmel bussil ja neljal kuulutusetulbal. Isegi praegu vahtis mees talle otsa hooneesiselt stendilt – või vähemalt tema pilt. Selle mehe eest ei õnnestu kuskile põgeneda.
„Hinga sügavalt sisse,“ manitses ta end. Oluline on hingata. Ja liikuda. Kõik on korras seni, kuni mees teda kätte ei saa.
See kõik oli nii kohutavalt kummaline. Võib-olla nägi ta eelmistel päevadel mehe pilti ega pööranud sellele tähelepanu. Kuid see oli kuidagi ta ajusse talletunud ja ilmus sealt eelmisel ööl pinnale. Täiesti usutav seletus.
Kui vaid seks poleks nii hea olnud.
„Mina ei usu saatusesse,“ mõtles ta kohvikust lahkudes ja toimetusehoonesse sisenedes. Ajakirja toimetus oli teisel korrusel. Ta peatus vastuvõtus, et võtta talle jäetud sõnumid.
„Jerry tahab sind näha,“ teatas sekretär Paula. „Rääkis midagi eriülesandest.“
„Suurepärane.“ Just midagi sellist ongi vaja. Midagi, mis viiks ta mõtted teda ajutiselt tabanud hullumeelsuselt mujale.
Ta pani asjad lauale ja läks toimetaja kabinetti.
Bradley Today oli väike, kuid prestiižikas, kaks korda kuus ilmuv ajakiri. Chloe sai sinna koha pärast Berkeley ülikooli ajakirjandusteaduskonna lõpetamist. Tal oli plaan minna kunagi New Yorki, kus antakse välja suuri ajakirju, kuid praegu korjas ta kogemusi ja kogus avaldatud töid.
„Tahtsid mind näha, boss?“ ütles ta avatud klaasuksest sisse astudes.
„Jah, istu.“ Jerry osutas toolile teisel pool lauda.
Kell oli alles pool üheksa, kuid Jerry pikkade varrukatega särk oli juba kortsus ja lips viltu ees. Kui Jerry poleks kandnud täna teisi riideid, oleks võinud arvata, et ta on neis maganud.
„Lugu on nii,“ ütles Jerry kätt kaustavirna pistes. Ta võttis kaaned, heitis pilgu sildile, pistis selle tagasi ja võttis järgmise. „Nancy ootab last.“
Chloe noogutas. Nancy oli nende kogenumaid ajakirjanikke. „Ta on juba seitse kuud last oodanud.“
„Nagu ma ei teaks. Beebid. Kes neid küll vajab? Hea küll, aga ta väidab, et ei jõua enam minu jooksupoiss olla ja muudkui ringi lipata. Ta tahab kirjutada asju, mida saab teha kodukontoris istudes. Kas pole uskumatu?“
Jerry pahameel tõi Chloe näole naeratuse. „Vau! See on temast tõesti tundetu.“
„Just
