sisse ja punastas, just nagu oleks saanud aru, mis ta just ütles.
„See kukkus küll valesti välja,“ tõdes ta kähku.
„Minu arust küll mitte,“ ütles Arizona silma pilgutades. „Fänniklubile kuluvad alati uued liikmed ära. Kas ma olen juba öelnud, et hoolitsen initsiatsiooni eest sageli ise?“
Arizona aasis… vähemalt enamalt jaolt. Chloe nägu tõmbus veelgi punasemaks. Ehk osutub see väike Bradley linnake palju huvitavamaks, kui Arizona oli esmalt arvanud.
Pead keerates märkas ta Charity mõtlikku ilmet. Ah soo, nii et vana sõber Charity haudub siin kosjasobitusplaane. Laskmata end sellest häirida, võttis ta lonksu õlut. Omal ajal oli ta puutunud kokku märksa vintskemate tüüpidega kui Charity. Pole midagi, saab hakkama.
Chloe köhatas. „Nüüd olete näinud mind kõige hullemas valguses või vähemalt sinnakanti. Tavaliselt pole mul kombeks niimoodi ämbrisse astuda. Tegelikult pidasin silmas seda, et töötan ajakirja Bradley Today juures. Kolleeg, kes pidi teid järgmisel paaril nädalal saatma ja artikli kirjutama, ei saa seda kahjuks teha. Toimetaja andis täna hommikul selle töö minule. Olen päev otsa materjalidega tutvunud.“
Ajakirjanik. Kes on pandud temast lugu kirjutama. See meeldis Arizonale. „See võiks ju päris lahe olla.“
„Jah, noh, jätsin teile hotelli sõnumi, kus selgitasin olukorda.“
„Olen veetnud enamiku päevast Charity seltsis,“ vastas Arizona. „Aga tagasi hotelli jõudes kavatsen sõnumit väga korralikult kuulata.“
„Seda soovitan teil tõesti teha, sest hommikul esitan teile terve rea küsimusi.“
Ja siis levis üle Chloe näo naeratus. Tõeline naeratus, ilma igasuguse tagamõtte või eesmärgita. Ta nägu lõi särama, silmad loopisid sädemeid ja Arizona tabas end tema poole pöördumas, peas tuhisemas mõtted, kuidas küll panna naist uuesti niimoodi naeratama.
Chloe avas nahkportfelli. „Minu arusaamist mööda on kokku lepitud, et kohtume homme hommikul pool kümme näitusesaalis. Kas see aeg sobib teile endiselt?“
Ja veel kuidas, mõtles Arizona, kuid vastas üksnes: „Jah.“
„Tore.“ Chloe tegi kalendrisse sellekohase märkuse. „Mul kulub paar päeva, enne kui joone peale saan. Loomulikult on mul kõik Nancy kogutud materjalid, aga ma tahan ka ise pisut teemasse süveneda. Üritan teid oma küsimustega mitte väga tüüdata.“
„Minu elu on avatud raamat,“ vastas Arizona.
Charity köhatas selle peale. „Tõesti või? Väga hea. Kartsin juba, et on asju, mida ma ei tohiks rääkida, aga kuna su elu on kõigile avatud, siis…“ Ta pöördus Chloe poole. „Räägin sulle pärastpoole, kuidas kord pöördus ühe suguharu pealiku tütar Arizona poole palvega õpetada talle, kuidas oma mehele rõõmu pakkuda. Nagu mina aru sain, oli tal probleem…“
Arizona oigas. „Charity, kas sul üldse häbi ei ole? See on ju eraasi.“
„Aga mina sain aru, et kõik on avatud. Mina sain aru, et sa tahad kõike lugejatega jagada.“
„Mitte just päris kõike. On asju, mida Chloe peaks ise avastama.“
Chloe kergitas kulmu. „Kui kena teist seda pakkuda, aga ärge muretsege. Minul pole vähimatki soovi võtta tunde selles, kuidas meestele oma elus rõõmu pakkuda.“
„Nii et nad on siis kõik rahuldatud?“
„Täiesti.“
Chloe nägi viigipükstes ja linases jakis välja professionaalne ja enesekindel. Kuid Arizona peast käis läbi mõte, kas Charity märkas, kuidas ta vennatütre käsi jooki võttes pisut värises. Chloe ajas täielikku udu. Mis tähendas, et ta kas ei paku oma mehele rõõmu või pole meest, kellele rõõmu pakkuda. Arizona tabas end soovimas, et tegu oleks viimasega.
Charity muheles. „Anna andeks, Chloe. Ma edastan sulle Arizonast täiesti vale pildi. Vastab tõele, et kui ta tahab, võib ta olla väga võluv, kuid üldiselt on ta väga siivas ja hea inimene.“
Arizona kirtsutas nina. „Ja mina arvasin, et sa oled mu sõber.“
„Olengi.“
„Sa räägid minust nii, nagu oleksin ma sõbralik koer.“
Chloe toetas küünarnukid lauale. „Nii et te ei taha siis, et teist mõeldakse kui viisakast ja heast inimesest? Salamisi soovite olla…“ Ta surus huuled kokku.
Siivutu. Arizona aju pakkus välja sobiva sõna, ta tundis end ebamugavalt. Mis küll tema ja Chloe vahel aset leiab? Täiesti arusaamatu. Lõõpimine oli normaalne – talle meeldisid huumorisoonega inimesed. Aga seksuaalne alatoon polnud sugugi tema moodi. Tal polnud kombeks asju nii otse välja öelda. Kas põhjus oli selles, et ta praegune elu oli naistevaba või hoopis milleski muus? Milleski, mis oli seotud Chloega?
Enne kui ta jõudis olukorda analüüsida, avanes uks ja kostis tervitushüüe.
„See on Cassie,“ ütles Charity tõustes. „Mu teine vennatütar. Tema on meie pere pesamuna.“
„See pole nüüd küll aus,“ torises Chloe. „Cassie on minust kõigest pool aastat noorem. Sinu jutust jääb mulje, nagu oleks ta alles kooliplika.“
„Või et sina juba vana,“ aasis Charity.
„Tänan.“
Kööki astus noor naine. Ta pilk peatus Arizonal. „Nägin teid hommikul telekas,“ teatas ta naerusuiselt. Ta lühikesed tumedad juuksed tõid ta suured silmad esile. Chloe oli pikk ja sale, Cassie aga temast üle kümne sentimeetri lühem ja vormikas.
Väga kena noor daam, mõtles Arizona, kui neid tutvustati, kuid neiu ei pakkunud talle huvi. Mitte nii nagu ta õde.
„Nii et teie olete siis kuulus maadeavastaja,“ tõdes Cassie endale jääteed valades. Ta kõrvas helkisid südamekujulised kõrvarõngad.
„Täpselt nii. Täies elusuuruses.“
Cassie istus ohates ta kõrvale. „Kas naised satuvad teiega rääkides vaimustusse?“
„Ainult siis, kui nad on erakordselt terased.“ Pilku tõstes tabas ta Chloe naeratuse.
„Kas te olete abielus?“ küsis Cassie.
„Cassie!“ hüüatas Chloe õele pahast pilku saates. „Ära nüüd nii isiklikuks ka mine.“
„Miks mitte? Noh, olete või?“
„Kas soovid teha abieluettepaneku?“
Cassie limpsis häirimatul ilmel teed. „Ei. Mina pole vaba. Chloe aga küll.“
Arizona saatis Chloele pilgu. Nii et Chloe elus ei ole siis meest. Huvitav, kuidas see infokilluke oli ühtäkki nii huvitav.
„Suur tänu, et sa niisuguseid asju teistega jagad,“ ütles Chloe püsti tõustes. Tädi õiendas panniga. „Kas saan abiks olla?“ küsis ta.
„Saan hakkama. Teen õhtusöögiks Arizona lemmiktoitu,“ vastas tädi.
Chloe
