tundis Chloe samasugust jahedat värinat nagu eelmisel õhtul öösärki selga pannes. Ta kuklakarvad tõusid püsti. Ta teadis täpselt, mida ta kaustast leiab, ja ta ei saa seda kuidagimoodi muuta. Ta pidi tunnistama, et see on paratamatu.
„Ta on siin umbes kolm nädalat,“ ütles Jerry. „Käi tal sabas. See ei tohiks raske olla. Tema on sellest portreeloost sama huvitatud kui meie. Hea reklaam ja kogu see muu jama. Õpi teda inimesena tundma. Kirjuta mulle väga hea lugu ja võib juhtuda, et see avab sulle võimaluse siit minema pääseda.“ Jerry vaatas talle otsa. „Suurem kirjastus või isegi leping raamatu kirjutamiseks. Tee seda õigesti, lapsuke. Selliseid võimalusi ei avane just eriti sageli. Nüüd aga kao siit. Mul on tegemist.“
Ja seda öeldes võttis Jerry heliseva telefoni ja unustas ilmselt, et Chloe oli üldse tema kabinetis käinud.
Chloe võttis ettevaatlikult kausta ja läks tagasi oma laua äärde. Ta ei tahtnud kausta avada. Kui ta küllalt kaua ootab, läheb see ehk ära. Soovunelmad, mõtles ta sügavalt sisse hingates. Ta tegi kausta lahti ja nägi meest. Mees seisis kaljuserval, toetus kaljueendile. Chloe tundis ära mehe riided, koha ja mehe enda. Ta teadis täpselt, et kohe nurga taga on koobas ja koopas on tuli ja õlgedest ase.
„See ei meeldi mulle,“ lausus ta sosinal. „See on liiga kummaline.“
„Need on siin,“ ütles Paula Chloe väikesesse ruumi tulles ja pani Chloe laua kõrvale toolile kaustahunniku.
„Mis need on?“
„Taustauuring. Kõik see värk, mis Nancy tolle Smithi kohta on leidnud. Ta ütles, et kui vajad abi, helista talle koju.“ Paula pilk langes fotole. „Vau! Väga kena mees. Just nagu too kutt filmides. Tead küll – Indiana Jones. Kuigi ta ei näe Harrison Fordi moodi välja. Ta on pikem. Aga, kui ta peaks minu voodi kõrvale tulema, ei ajaks ma teda ikkagi ära.“ Ta lehvitas ja oli läinud.
„Ilmselt minagi mitte,“ tõdes Chloe pahuralt. Nii palju siis saatuse eest põgenemisest. Kaheteistkümne tunni jooksul oli see võõras mees vallutanud ta alateadvuse ja nüüd ka töö. Mida küll teha?
Kuid sellele küsimusele oli Chloel vastus juba olemas. Sellise töö eest, mille Jerry talle äsja andis, oleks iga kogemusteta ajakirjanik valmis tegema ükskõik mida. Tõeline vedamine.
Või saatus, sosistas hääleke.
„Ma ei usu ka häälekestesse,“ pobises Chloe. „Nii et hakkan nüüd tööle.“
Ülejäänud päeva veetis ta Nancy märkmeid, artiklite väljalõikeid ja internetist leitud informatsiooni lugedes. Poole viieks lõid silmad tuld ja pea valutas. Ta ei teadnud ikka veel, kuidas kõike aset leidnut arvesse võttes käituda, kuid oli selge, et ta vajab kiiremas korras strateegiat. Tema esimene kohtumine härra Smithiga leiab aset järgmisel hommikul ülikoolis. Nancy oli selle juba kokku leppinud. Smith näitab talle vääriskivinäitust.
Ta korjas paberid kokku ja toppis portfelli. Ehk kukub kodus töötamine paremini välja.
Nelikümmend minutit hiljem keeras ta üheksateistkümnendast sajandist pärit häärberi ette, mis oli olnud tema suguvõsa käes juba palju sugupõlvi. Lõpuks ometi turvalises kohas, mõtles ta autost väljudes. Ta läks trepist üles ja astus halli.
„Mina olen!“ hüüdis ta. Cassie autot polnud garaažis, tädi Charity oma küll.
„Me oleme köögis.“
Chloe tegi grimassi. Tädi Charity oli suurema osa elust mööda maailma ringi rännanud. Tundus, et tal on igas maailmanurgas tuttavaid ja aeg-ajalt tulid nad tädile külla. Kellega siis seekord tegu on? Kas mõni suguharupealik Aafrikast või mõni tundmatu prints Lähis-Idast? Teda valdas tuttav pahameel, et tädi polnud siin siis, kui teda kõige rohkem vajati. Kuid ta sundis need ebameeldivad mõtted peast. Täna polnud tal sellele mõtlemiseks lihtsalt energiat. Ja tal polnud ka mingit tuju etendada võõrustajat.
Kuid ta ajas ikkagi selja sirgu ja manas köögi poole minnes näole naeratuse. Ta käsi oli juba välja sirutatud, et suruda tädi Charity salapärase külalise kätt.
Suurde kööki sisenedes jäi ta aga soolasambana seisma. Ta suu vajus lahti. Ta sundis end suud sulgema, kuid ta keha ei kuulanud sõna.
Mees oli just nii pikk, nagu ta mäletas. Sale, tugev ja kaugelt liiga hea välimusega. Sugugi mitte suguharupealik ega isegi mitte prints. Ei, see mees oli palju ohtlikum. See mees oli Arizona Smith – mees Chloe unenäost.
Teine peatükk
„Arizona, minu vennatütar Chloe. Chloe on ajakirjanik. Chloe, Arizona Smith. Sa vist nägid teda hommikustes uudistes?“
Charity küsimus jäi õhku, kuid Chloe ei vastanud. Arizona tundis end ümmarguse laua ääres kohmetult. Ta oli harjunud sellega, et fännid tema juuresolekul kõnevõime kaotavad, kuid Chloe Bradley Wright ei näinud sugugi hullunud fänni moodi välja. Pealegi vahtis naine teda niisuguse pilguga, nagu tal oleks keset laupa sarv kasvanud. Ta lükkas juuksed laubalt, puudutades igaks juhuks sõrmega laupa, et ikka kindel olla.
„Tere, Chloe,“ ütles ta kätt andes. Tema kogemuste põhjal aitasid viisakusavaldused teinekord kohmetusest üle saada.
Chloe pilk langes ta näolt ta käele. Ta oli endiselt paanikas ilmega, kuid reageeris automaatselt. „Härra Smith. Väga meeldiv.“ Ta pöördus tädi poole. „Sa ei maininud, et õhtusöögile on oodata külalisi. Meil on vist praadi, aga see on jääs. Võiksin selle mikrolaineahju panna ja…“
„Kõik on juba korraldatud,“ ütles Charity, patsutades enda kõrvale tühjale toolile. „Võta juua ja liitu meiega. Me oleme vanu aegu meenutanud. Arizonal on huvitavaid lugusid rääkida. Need pakuvad sulle kindlasti huvi.“
Chloe ei reageerinud kohe. Ta pilk langes uuesti Arizonale. Arizona tabas ta pilgus murelikkuse ja veel midagi, mis tundus nagu kartus. Ta surus ohke maha. Võib arvata, et Charity on jälle midagi kokku luuletanud. Charityle meeldis rääkida tema vägitegudest. Hea küll, ta oli valmis tunnistama, et oli aeg, kus kõik, mis tema kohta räägiti, vastas tõele, kuid see aeg on ammu möödas. Praegusel ajal oli tema elu igav. Vähemalt selles osas, mis puutus vallutustesse naiste seas.
Chloe läks külmiku poole. „Kas teie tahate ka midagi?“
„Mina mitte, kullake,“ vastas Charity.
„Mina samuti mitte,“ vastas Arizona õllepudelile osutades.
Chloe saatis talle sunnitud naeratuse ja võttis endale dieetjoogi. Ta läks uuesti laua äärde.
Arizona teadis küll, et pole viisakas vahtida, kuid preili Chloe Bradley Wright pakkus silmale rõõmu. Ta oli pikk, üle meeter seitsmekümne, sale, suurte pruunide silmadega ja paksude punakaspruunide lokkidega, mis ulatusid peaaegu vööni. Ta polnud just eriti vormikas, kuid parasjagu nii palju naine, et panna Arizona veri keema.
Kui talle meeldiks mingi eriline tüüp naisi, siis oleks Chloe just tema tüüp. Õnneks aga ei eelistanud ta mingit teatud tüüpi naisi ja samuti ei otsinud ta oma lühikese Bradleys viibimise ajaks seltsi.
„Üritan veenda Arizonat siin olles meie juurde kolima,“ ütles Charity, jätkates juttu sealt, kus see Chloe saabudes oli katkenud. „Rääkisin talle, et meil on siin piisavalt ruumi ja ta poleks sugugi tüliks. Mis sina arvad?“
Chloe vahtis talle taas otsa. Sõltumata sellest, mis põhjusel ta naise tähelepanu pälvis,
