peseb käed ja kaob seejärel. Ta ei taha teha tegemist inimestega, kes on tema suhtes sel määral lugupidamatust üles näidanud. Olgugi näljane, ei kavatse ta ka nende toidust osa saada. Kui ta ei tunneks sellist austust matuserituaalide vastu, läheks ta suisa kohe koju, käsigi pesemata. Inimesed annavad talle teed, kui ta rühib matuserongi etteotsa, mis on juba surnuaia väravast väljas. Selleks ajaks, kui ta tänavale jõuab, on protsessioon toppama jäänud ja inimesed kurdavad kannatamatult kuumuse üle. Teised üritavad teha algust kirikulauludega, aga nende hääled on surnuaias peetud vaidlusest kähedad. Nende hääle, kes suudavad veel ühe või paar nõrka nooti kuuldavale tuua, matab enda alla tänavalt kostev kärarikas tuututamine.
Tuututamine pärineb pulmarongist, kus on palju autosid ja busse, kõik kirevate lintide ja õhupallidega kaunistatud. Nemad lähevad vastassuunda ja keelduvad matuserongi mööda laskmast. Ka matuserong ei anna järele, sest austusest surnu vastu on kombeks jätta matuseprotsessioonile sõidueesõigus. Pulmaseltskond naudib patiseisu ja laulab kõigest kõrist. Autode ja busside akendest ilmuvad välja pulmaliste pead ja mõnel puhul ka värvikirevais rõivais ülakehad, nad taovad peopesadega vastu sõidukite külgi, nii et sellest saab sõjakas rütm. Pulmarongi eesotsas oleva kabrioleti juht, kelle sõidutada on pruut ja peig, vaidleb furgooni juhiga, kes veab surnud lapse ema.
„Te peate meile teed andma!”
„Aga me oleme matuserong.”
„Meie rongis on ilusad inimesed ning palju uhkeid autosid ja busse, samas kui teie rongkäigus on vaid vana skorokoro1-furgoon ja mitusada närust hinge oma jala peal.”
„Ei ole minu süü, et need inimesed on vaesed.”
Keegi ei nihku paigast. Vastasseis võib isegi vägivaldseks minna, sest kabrioleti juht, hiiglasemõõtu sell, hakkab välja hõikama furgoonijuhi ema selliseid kehaosi, mille olemasolustki see kleenuke mees seni ei teadnud. Toloki jalutab kabrioleti juurde. Ta tervitab pruutpaari ja hakkab neile just matuse-etiketi teemal karmi loengut pidama, kui torssis kabrioletijuht otsustab äkitselt ikkagi, et vabastab tee. Ta annab teistele pulmarongi sohvritele signaaliga märku, et nad pargiksid teeserva, nii et matuseprotsessioon saaks rahumeeles mööduda. Toloki naeratab. Vahel ta lihtsalt mõjub inimestele sedasi. See võib olla tema lõhn. Ja see võib olla ta ametirõivas – must rüü ja torukübar. Kindlasti ei ole asi selles, et kabrioletijuhile teeks hirmu ta kogukas kuju. Tõtt-öelda on ta päris lühike. Aga selle, mis jääb vajaka pikkuses, teeb ta tasa laiuses. Toloki on üsna jässaka kehaehitusega ning ta õlad on piisavalt laiad, et võtta hõlpsasti kanda kõik leinamured. Ta kollane nägu on lai ja sama hästi kui lame ning terav nina ripub väikese lapseliku suu kohal seda peaaegu varjates. Tema silmad on väikesed ja muutumatult kurva pilguga, mis on mõjusaim siis, kui ta oma kuulsad kalmuäärsed maneerid käiku laseb. Silmade kohal lesivad paksud kulmud kui karvased thithiboya tõugud.
Furgoonijuht astub talle ligi. „Selle äsja maetud lapse ema tahab sind tehtu eest tänada.”
Nii lähebki ta furgooni juurde ja ta kahtlused saavad kinnitust. Ta ei kõhkle enam, et see on Noria, too ilus ülbe lipakas tema kodukülast. Naine on nüüd vanaks jäänud ja näeb veidi kurnatud välja. Aga ilus ta on endiselt. Ja tunneb temagi ära.
„Toloki! Sa oled ju Toloki meie külast!”
„Jah, Noria, see olen mina. Ma tahtsin sinuga juba surnuaial kokku saada, aga nad ei lasknud mind sulle lähedale.”
„Sa ei saa seda neile pahaks panna, Toloki. Mu poja surmast saadik on kõiksugu rahvas meid muudkui tülitanud.”
Siis kutsub ta Toloki endale skvotterite laagrisse külla, pärast seda, kui kurbade matuseasjadega on ühele poole saadud. Toloki astub eemale, samm lustakalt nõtke. Ta kavatseb käsi pesta ja kiirelt lahkuda. Noriat külastab ta homme või siis ehk ülehomme. Mu jumal! Noria! Toloki ei ole teda peaaegu kakskümmend aastat näinud! Kui vana ta nüüd õieti on? Peaks olema kolmkümmend viis. Tolokil on meeles, et ta on Noriast kolm aastat vanem. Naisel on tulnud külast lahkumisest alates raskele elule lõivu maksta. Aga tema ilu on ikka endine.
*
Siin linnas on asjad tegelikult üsna samasugused. Täpselt nagu toona külaski elame koos ühtesama elu. Me teame kõigist kõike. Me teame isegi neid asju, mis juhtuvad siis, kui meid parasjagu kohal pole; asju, mis juhtuvad suletud uste taga keset ööpimedust. Me oleme külakumu kõikenägev silm. Kui meie pärimuses algab rahvajutt sõnadega „Räägitakse, et ükskord…”, siis meie olemegi need, kes räägivad. Ükski lugu ei kuulu kellelegi isiklikult. Lugu kuulub kogukonnale ja kogukond võib seda vesta nii, nagu heaks arvab. Ega meil olekski tegelikult mingit tarvidust õigustada kogukondlikku häält, kes siinset lugu vestab, kui te ei oleks hakanud küsima, kuidas me küll Toloki ja Noria asjades nii kõiketeadvaks oleme osutunud.
Toloki ja Noria lahkusid külast eri aegadel ning nad mõlemad olid otsustanud end linna kaotada. Neil ei olnud vähimatki soovi teineteist üles otsida ja nõnda juhtus, et nad unustasid teineteise olemasolu sootuks. Aga meie hoidsime neil kahel lahku hargnenud ja kasinal elul alati silma peal. Olime õnnelikud, kui nemad olid õnnelikud. Ja tundsime valu, kui nemad haiget said. Algul üritasime neid mõnikord kokku viia, nii nagu omakülapoisid ja -tüdrukud vahel ikka kokku saavad, et rääkida kodukülast ning tähistada ühist huvi pakkuvaid sündmusi, nagu sünnid, paariminekud, esivanemate pühad ja surmad. Aga meie pingutused jäid märkamatuks nagu higi koera kasukas. Ja tõesti, Toloki koguni vältis Kutselise Leinajana neid matuseid, millel oli pistmist omakülapoiste ja -tüdrukutega. Pärast kehva kogemust mööblitegija Nefolovhodwega, kes jõudis linnas haljale oksale ja teeskleb nüüd, et ei tunne oma küla inimesi enam äragi, ei ole Toloki tahtnud kodukülast linna asunutega tegemist teha. Ta ei ole seda tüüpi, kes andestab ja unustab, olgugi et tema hädad Nefolovhodwega leidsid aset palju aastaid tagasi, üsna ta linnaelu alguspäevil. Seevastu Noria elu on olnud alati seotud külakaaslastega ning kõigi teiste inimestega riigi igast nurgast, kes end skvotterite laagris sisse on seadnud. Nii olimegi mõtte Noria ja Toloki kokku viia peast heitnud kuni tänase päevani, sellesinase meie väikese venna matuseni.
*
Sellal kui Toloki end ööseks magama asutab, mängivad kellad eemal katedraalis „Püha ööd”. Löögid on aeglased ja valulikud, teistsugused kui too rõõmsameelne jõululaul, mida ingliilmelised kooripoisid selsamal hommikul kirikutrepil olid ette kandnud. Toloki oli teel matusele ning peatus ja jäi kuulama. Esimesel jõulupühal ei ole tema jaoks tegelikult mingit tähtsust. Ka kirikul mitte. Aga jõulukoraalid talle meeldivad ja neid kuuldes laulab ta iga kord kaasa. Kauaks ei saanud Toloki siiski seisma jääda, sest ta ei teadnud matuse toimumisaega. Selle matusega ei olnud ta ametialaselt seotud. Õigupoolest oli ta alles hommikul teada saanud, et sel päeval üldse mingi matus toimub. Tavaliselt esimesel jõulupühal matuseid ei peeta. Ta arvas, et peab istuma terve päeva igavledes oma kaiäärses puhkepaigas, nõeludes ametirüüd ja sättides asju, et olla valmis töisteks kalmistupäevadeks. Siis kuulis ta kaht sadamatöölist kõnelemas kummalistest asjadest, mis olid neil päevil juhtunud, ning naisest, kelle poeg oli tapetud ja kes oli nõudnud, et laps tuleb matta kas esimesel jõulupühal või üldse mitte. Sealsamas paigas ja selsamal hetkel otsustas Toloki, et kasutab võimalust ja veedab südant kosutava päeva haua ääres. Tal ei olnud aimugi, et selle matusega on seotud omakülatüdruk, sest siis, nagu teame, ei oleks ta kohale läinud. Lõpuks valmistas Noria nägemine aga Tolokile siiski rõõmu.
Täpselt iga tunni aja tagant mängivad kellad „Püha ööd”. Ühes torniaknas, võimalik, et kellaruumi omas, tabab Toloki silm jõulupuud, millel vilguvad punased, rohelised, sinised, kollased ja valged tulukesed. Katedraal on mõne tänavavahe kaugusel tema peakorterist, nii kutsub ta kaiäärset varjupaika ja ooteruumi, kus ta oma öid mööda saadab. Kuna kirik on künka otsas, saab ta nautida tulede ilu, ning täna õhtul suigutab kellade jõululaul
