peenematest ja kallimatest Itaalia ja Pariisi moele spetsialiseerunud äridest. Tüdruk ütles, et ta läheb nurgapealsesse kohvikusse rasvakukleid2 ostma, ja naine leti taga palus: „Too mulle ka mõni.” Siis jätkas ta sirgeldamist. Lahke vana mees, kes seisis sellesinase meie õe taga, kes otsis oma armsat venda, sosistas: „Mu tütar, ehk peaksid tuletama tema kuninglikule kõrgeaususele meelde, et me ootame tema abi.”
„Preili, ma otsin oma venda.”
„Oo, kas tõesti? Mina arvasin, et külastate meid niisama, sest mina ei näe muud, kui et te lihtsalt seisate seal ja jõllitate mind.”
Valges kitlis ametimees juhatas õe koridori, mille põrandal lamas tosin alasti laipa. Mitte ükski neist ei olnud tema vend. Ta juhatati järgmisesse ruumi, kus põrandal oli veel alasti surnukehasid. Talle öeldi, et need olid toimetatud kohale just sel hommikul. Kokku oli seal vahest kakskümmend surnukeha, vanu ja noori mehi ja naisi, ilusaid noahaavadega tüdrukuid, kes lamasid grotesksetes poosides, vaevalt teismeikka jõudnud lapsi, kes kõik olid ohvrid meie elusid hävitavas raevukas sõjas. „Räägin teile, emad ja isad, meid ümbritseb surm. Varsti kogeme me sünni enese surma, kui sama tempoga jätkame.” Rahvale ei pakkunud Teelesaatja pidevad targutused huvi. Nad tahtsid, et ta jõuaks loo tuumani: kuidas ta sellesinase meie venna surnukeha kätte sai. Aga tema tundis, et need asjad tuleb sellegipoolest välja öelda.
Valge kitliga ametimees juhatas ta veel ühte ruumi, kus laibad olid alustel paigutatud millessegi, mis meenutas hiiglaslikku dokumendikappi. See oli väga külm ruum. Ametimees ütles: „Enamik neist on tuvastamata isikute laibad. Ma saan ühekorraga välja tõmmata vaid kaks alust ja siis peame kiiresti ära jooksma, et päikese käes sooja saada. Kui me seda ei tee, siis külmume siin surnuks.” Ja nõnda tõmbas ta välja kaks alust ja naine heitis pilgu surnukehadele. Ta raputas pead ning nad jooksid välja ja seisid päikese käes. Mõne minuti pärast läksid nad sisse tagasi ja kordasid protseduuri. Oli ilmselge, et nii kuluks neil mitu päeva. Tõsiasi, et kogu aeg toodi sisse uusi laipu, sellal kui teisi matmiseks välja viidi, tegi asja veelgi keerulisemaks. Aga ta oli kõigiks nendeks kannatusteks valmis, olgugi et tal keeras kõhus ja sülg valgus suhu, sest ta oli oksendamise veerel. Oli hiline pärastlõuna ja ta oli eelmainitud protseduuri juba enam kui kümme korda läbi teinud, kui ilmus päästja teise valges kitlis ametimehe kujul, kes paistis eelmisest nii vanem kui ka kõrgemal ametipostil olevat. „Saate tuvastada oma venna riiete järgi, mida ta kandis,” ütles ta. Ta selgitas, et kõik riided, mida surnud olid kandnud, olid ühes ruumis nummerdatult virnas ja iga number vastas aluse numbrile.
Õde ei teadnud, milliseid riideid ta vend oli kandnud. Kui ta oli helistanud vennanaisele, kes talle neid kirjeldas, läks ta riidekuhja juurde. Ta tundis kergendust, kui leidis need sealt vaid mõneminutilise otsimise järel; kergendust mitte venna surma pärast, aga seepärast, et otsingutel oli nüüd lõpp. „Just neid riideid kandis minu vend, kui ta pere teda viimati nägi,” ütles ta ametimehele. Nad läksid tagasi külma ruumi ja ametnik tõmbas vastava aluse välja. Aga surnukeha seal ei olnud. Alus oli tühi!
Valge kitliga ametimees oli murelik. Asja lähemalt uurides selgitas ta välja, et sellel alusel olnud keha oli samal hommikul antud üle – ilmselgelt eksituse tõttu – ühele perele, kes elas ühes teises linnakeses. See oli antud nende matusekorraldajale. Oli juba hiline õhtu ja õel ei jäänud muud üle, kui koju magama minna.
Järgmisel hommikul astus ta koos mõne meessugulasega rongi, mis viis nad linnakesse, kuhu oli saadetud nende venna surnukeha. Nende õuduseks oli surnukeha juba surnuaial ja matuseteenistus pihta hakanud. Kummalise väljanägemisega mees, seesama, keda võis näha täna mullakünka otsas nendega koos nende armsat venda leinamas, istus mullakuhila otsas ka tolles kauges linnakeses ja nuttis tasakesi. Võõrad hakkasid parasjagu nende venna surnukeha maha matma, kui nad pärale jõudsid ja matuseteenistuse katkestasid.
„Mis neil inimestel viga on? Mis neil mureks?”
„Kuulake, jumalalapsed, see on vale surnukeha, mida te matate. See on mu venna keha.”
„Kes on need inimesed, kes tahavad meie surnukeha ära varastada?”
Peaaegu oleks järgnenud kaklus, kuna matusekorraldaja käis peale, et neil on õige surnukeha ja hull naine oma hullu saatjaskonnaga tuleb vahistada pühaliku asjatoimetuse takistamise eest. Aga õde jäi endale kindlaks. „Tapke mind või ära, kui tahate,” ütles ta. „Ma ei lähe siit enne minema, kui mu venna keha vabaks annate.” Ta oli veendunud, et kui nad keelduvad, siis tuleb neil sinnasamasse, venna juurde, matta ka tema. Kummalise väljanägemisega mees päästis olukorra. „Palun,” pöördus ta nördinud rahvahulga poole, „ärgem rüvetagem kaklemisega kohta, kus surnud oma igavest und magavad. Seda probleemi on lihtne lahendada. Avage kirst, et teha lõplikult ja igaühele selgeks, et see on õige surnukeha.” Matusekorraldaja ja mõned pereliikmed, kellele surnukeha väidetavalt kuulus, keeldusid ja ütlesid vaimulikule, et see matuseteenistusega jätkaks. Mõned rahvahulga seast soovitasid aga kirst avada, et hoida ära skandaalne kaklus kalmistul. Kirst avati ja tõepoolest, seal oli seesinane meie vend.
Enne kui saatjaskond surnukeha koju viis, kõnetas õde kummalise väljanägemisega meest, kes oli neid aidanud, andes nõu kirst avada.
„Isa, te olite nii abivalmis, kes te olete?”
„Ma olen Kutseline Leinaja Toloki.” Ja ta selgitas neile, mida tema elukutse endast kujutab, ning ütles, et tegelikult oli see tema esimene tööots selles väikeses linnakeses, mis oli nii kaugel suurlinna kalmistutest, kus ta tavaliselt töötab.
„Te olete hea inimene. Ostame teie teenuse sellesinase meie venna matusele.”
„Leinan teda meelsasti teist korda.”
Just seetõttu saidki nad nüüd näha, kuidas ta seal kogu hingest leinas.
Aga see polnud veel kõik, mida Teelesaatja sellesinase meie venna kohta öelda tahtis. Õde oli võtnud edasi uurida, kes oli toonud ta venna laiba surnukuuri. Ta sai teada, et selle oli sinna toonud politsei. Ta läks politseijaoskonda, et järele pärida, kust oli politsei ta venna keha leidnud. Talle öeldi, et see leiti garaaži juurest hostelite kõrval, kus elasid kaugetest küladest pärit rändtöölised. Hommikul märkas garaaži öövalvur midagi, mida seal eelmisel õhtul polnud olnud. Ta astus lähemale ja avastas mehe surnukeha. Pea oli lõhki raiutud ja aju tilpnes sealt välja. Jalgades olid kuulihaavad. Ta helistas politseisse, kes tuli ja viis surnukeha ära. Nad ütlesid, et lähikonnast oli leitud veel sarnaste vigastustega laipu. Need kõik topiti politseifurgooni ja visati surnukuuri.
„Just, need olid kindlasti rändtöölised hostelitest,” hõikasid inimesed mitmelt poolt rahvahulgast vihaselt. „Nad on tapnud palju meie inimesi, aga meie ainult istume siin ja räägime muudkui rahust. Kas me oleme mehed või üksnes arad rotid?”
Ei olnud kedagi, kes poleks teadnud, et nood jõhkrad rändajad kuuletusid hõimupealikule, kes valitses raudse rusikaga üht kauget küla. Nad tulid linna, et oma lastele elatist teenida, aga hõimupealik andis neile relvad ja saatis nad kohalikke elanikke kimbutama. Vahel tuli isegi politsei neile appi, sest see aitas suruda alla neid, kes võitlesid vabaduse nimel. Keegi ei paistnud päris täpselt teadvat, miks hõimupealik neid koledaid asju tegi või kuhu oli kadunud tema inimlikkus. Aga teised rahva hulgast ütlesid, et ta tegi seda seepärast, et tahtis võimu kogu maa, mitte ainult oma küla üle. Ta tahtis valitseda kõiki, mitte ainult oma küla elanikke, olgugi et tal ei olnud rahva toetust. Inimesed üle kogu maa vihkasid teda ja soovisid ta surma. Inimesed teavad, kes on nende tõelised juhid, ütles rahvahulk, ja kui hõimupealik tahab mängida karmi mängu, siis tuleb tal juba omasugustega vastamisi seista.
Selline poliitikajutt segas Toloki innustunud leinamist. Ta rahustas rahvahulga maha
