on avalik koht, ei puutu keegi kunagi tema asju, isegi mitte siis, kui ta on parasjagu ära matusel ja jätnud need terveks päevaks järelevalveta. Kõik teavad, et ostukäru kuulub Tolokile, kes magab kai ääres, sadagu vihm või paistku päike. Teda ja tema vara ei tülita kunagi keegi. Ei tänavapuhastajad ega politsei. Isegi mitte lärmitsevad madrused kaubalaevadelt ega prostituudid, kes nende meelt käivad lahutamas.
Esmalt haukab Toloki biskviidirullist ja siis sibulapealsetest. Ta pööritab mõnust silmi. Ta mälub kiirustamata, võttes aega iga suutäie nautimiseks. Mis kirvendava maitsega delikatess… Toit justkui laulaks ta suus. Hoopis midagi muud kui nood hommikul söödud oad. Kes on näinud teda seda toitu söömas, on maininud, et see on ebatavaline kooslus. Seda enam on põhjust nautida. Olgugi et see kombinatsioon on Toloki enda leiutis, loob see tema ümber sedalaadi kasinuse aura, mis seostub ida usundite munkadega, kellest ta on madruseid rääkimas kuulnud.
Mõnikord rändab ta mööda brošüüri, mille sai paar suve tagasi ühelt idast tulnud laevalt maha astunud roosas rüüs pühendunult, ning tallab siis sama maapinda, mida need pühad mehedki. Ta tunneb iseäranis palavat huvi hommikumaiste munkade elu vastu. See on kui janu põneva joogi järele, mida ta pole kunagi maitsnud, kuid mida targad mehed on talle kirjeldanud. Ta näeb iseennast aghori sadhu pimestavas hiilguses, nautimas samasugust ülimat austust, mida vagad hindud pühendunute suhtes ilmutavad. Tema kasin eksistents möödub laibapõletusalal, ta küpsetab oma toitu tuhastamisriida leekidel ning sööb inimeste jäätmeid ja jäänuseid. Janukustutuseks joob ta iseenda uriini. Ainus puuduv detail on kolbast tehtud kauss, millesse kerjusmunk almuseid kogub, sest kerjamist Toloki ei tunnista. Pühendunu või mitte, tema ei kerja. See on ainus selle püha seisusega kaasnev tava, mida ta eirab, kuigi mõistab väga hästi almuste kogumise šamanistlikku külge. Naastes ellu, millest see kaugete maade aghori sadhu lumm puudub, on ta rõõmus, et jääb isegi oma unelmais piisavalt tugevaks ja keeldub igast sendist, mida pole tööga välja teeninud. Tema ametis makstakse kogukonnale olulise teenuse pakkumise eest. Tema teenus on leinata surnuid.
Ta tõmbab end pingil kerra ja magab looteasendis, nagu tema külas kombeks. Kuigi Toloki on elanud kõik need aastad linnas, magab ta endises asendis, mitte nagu Nefolovhodwe-taolised inimesed, kes on võtnud üle nii palju linnakombeid, et magavad nüüd igasugustes linnapoosides. Tõsi, ta ei ole Nefolovhodwet magamas näinud, aga temasugune mees, kes teeskleb nüüd, kui temast on saanud üks jõukamaid mehi kogu maal, et ei tunne enam oma küla inimesi ära, magab kohe kindlasti sirgete jalgadega või mõnes teises absurdses asendis. Erinevalt külarahvast ei maga Toloki siiski alasti, sest tema peakorter on avalik koht. Ta magab täies rõivas, kas siis oma ametirüüs või selles ainsas muus rõivakomplektis, mis tal on ja mida ta kutsub koduriieteks. Kuna tema leinarüü on kuluma hakanud ning võimalus, et ta võiks saada teise samasuguse, on ülimalt ebatõenäoline, vahetab ta rüü avalikus tualetis sagedasti koduriiete vastu niipea, kui matuselt tagasi jõuab. Ta tahaks kostüümi säästa, et see veel pikki leina-aastaid vastu peaks. Praegu on detsember ning ilm on väga kuum ja niiske. Nii ei võta ta tekki peale. Talve puhuks, kui ookeanilt puhuvad jäised tuuled, on ta varustatud paksu tekiga, mida hoiab seni ostukärus.
Uni ei tule kergelt, isegi kui iga tunni tagant kõlab kellade hällilaul. Ta mõtleb tänastele sündmustele. Muidugimõista on ta haavunud. Milline endast lugupidav Kutseline Leinaja ei oleks? Miks nad teda poisi matustel niiviisi kohtlesid? Teda tuntakse ja tunnustatakse linna kõigil kalmistutel. Alles eile, ühe saladuslikku surma surnud mehe matusel, ületas ta iseennastki.
Tavaliselt, kui surnukeha omanikud teda kutsuvad, istub ta väga silmatorkavalt mullakuhila otsa, mis pärast seda, kui palved on lausutud ja Teelesaatja rääkinud, haua täidab, ning nutab surnu pärast tasakesi. Tõsi, vahel räägivad Teelesaatja ja teised matusel kõnelejad enne surnukeha kalmistule viimist tema kodupaigas või kirikus, kui surnu oli eluajal kristlane. Aga igal juhul istub Toloki mullakünka otsas ja jagab maailmaga oma kurvastust. Kadunukese tänulik perekond maksab talle nii suure summa, kui suudab. Ühel päeval tahaks ta jõuda kindlate tasumääradeni leinamise eri tasemete eest, just nagu need on teistes ametites. Arstidel on eri haigustele eri taksid. Juristid küsivad tasu, mille suurus erineb vastavalt juhtumi raskusele. Ja kindlasti ei lepi need ametimehed iga summaga, mida kliendid neile anda suvatsevad. Aga tema lepib esialgu kõigega, mis talle antakse, sest inimesed ei ole Kutselise Leinaja ideega veel harjunud. See idee ongi üsna uus ja tema selle kutse seni ainus esindaja. Ta on siiski valmis teisi inimesi välja õpetama, et traditsioon jätkuks ka pärast tema surma. Siis elab ta ajalooraamatutes edasi kui ülla elukutse alusepanija.
Eile oli tipphetk tema karjääris, mis on kestnud juba mõned head aastad. Nagu me teile rääkisime, suri kõnealune mees saladuslikku surma. Kadunukese perekond andis Tolokile kuningliku ettemaksu selle eest, et ta matuseteenistust oma kohaloluga õilistaks. See oli suurim summa, mida ta eales ühegi matuse eest oli saanud. Isegi massimatustel polnud ta nii palju teeninud. Sestap pingutas ta selle nimel, et anda oma parim. Terve matuse, kõnemees kõnemehe järel, istus ta mullakünka otsas ja tõi kuuldavale agoonias piinleja ägavaid häälitsusi, mis olid nii ängistavad, et kõigi kuuldekauguses viibijate silmad täitusid nende mõjul pisaratega. Teelesaatja kõne ajal rõhutas Toloki iga selle valusat lõiku lihast ja luust läbi lõikava oigega, mis pani sugulased pööraselt ulguma.
Teelesaatja seletas, et keegi ei tea täpselt, kuidas seesinane vend suri. Teelesaatjaks ei olnud ta saanud mitte seetõttu, et oli kadunukest viimati elusana näinud, vaid seetõttu, et kui kõik teised olid käega löönud, oli see naine teinud ainsana meeletuid pingutusi, et selgitada välja tõde kadunukese surma kohta ja otsida üles ta laip. Seega ei peaks inimesed ootama temalt seda, mida nad Teelesaatjalt tavaliselt ootasid: kuulda üksikasjalikult, mis oli sedasinast venda vaevanud, kuidas oli ta näinud märki lähenevast surmast, kuidas ta suri ja millised viimased sõnad lausus enne, kui ta hing kehast lahkus.
Seesinane meie vanem vend, kuulsime me Teelesaatjalt, lahkus ühel päeval kodust ja ütles, et läheb külla oma armsale õele, kes end nüüd Teelesaatjana selle leinava rahvahulga ees seismast leidis. Aga alates päevast, mil mees oma maja uksest välja astus, ei olnud keegi teda enam elavana näinud. Esimesel kahel päeval ta naine ja neli last ülemäära ei muretsenud. „Sest lõppeks,” ütles Teelesaatja, „on mehed koerad ja lähevad teadupoolest aeg-ajalt hulkuma.”
Vaat need sõnad ei olnud küll meeste kõrvadele kenad kuulda. „Kuidas tohib noor tüdruk, kes lõhnab veel oma ema piima järele, rääkida meie kohta sellist lugupidamatut laimu? Mis kasvatus see selline on?” torisesid nad isekeskis. Aga Teelesaatja rääkis meessoo skandaalsest käitumisest jultunult edasi. Seejärel ütles ta, et kahe päeva pärast helistas naine mehe õele ja kõigile teistele sugulastele, aga keegi neist ei olnud meest näinud. Ta ei olnud õe majja jõudnudki. Nagu tavaks, otsisid nad läbi kõik piirkonna haiglad ning politseijaoskonnad ja vangimajadki. Mitte kusagil ei olnud mingisugust teavet nende venna kohta. Need toimetused võtsid päevi aega, sest vangimajad ja haiglad kihasid inimestest, kellest sugulased isegi ei teadnud, et nad seal on, ja bürokraadid, kes neis kohtades töötasid, olid sarnased nagu ühe pere lapsed. Oi kui ebaviisakad nad olid ning inimeste aitamise vastu polnud neil erilist huvi – eriti kui need inimesed nägid vaesed välja. „Ja teate mis?” vahutas Teelesaatja vihast. „Need on meie oma inimesed. Kui nad valitsusasutustes säherdusele tähtsale postile saavad, peavad nad end meist paremaks. Nad kohtlevad meid kui kõntsa!”
Perekond istus koos maha ja otsustas, et seesinane vend on kaduma läinud ja enam ei olegi midagi teha. Aga ta õde ütles: „Kuidas saab üks inimene olla kadunud, kui ta pole nõel? Mina ütlen, et keegi kuskil teab, kus mu vend on. Me pole isegi veel tavakohaste otsingutega ühele poole saanud. Me pole surnukuuris käinud.”
Ja nõnda läks ta suurde riiklikku surnukuuri. Seal oli palju inimesi, kes nagu temagi otsisid kaduma jäänud sugulasi, kes võisid surnud olla. Ta asus järjekorda hommikul, kui kontori uksed avati. Viimaks, lõuna paiku, jõudis järjekord ka temani. Naine vastuvõtulaua taga vaatas talle viivuks otsa, võttis siis pastapliiatsi ja
