(9.1) Isiksus. Sureliku inimese isiksus pole ei keha, meel ega vaim, ka mitte hing. Isiksus on lakkamatus muutumises oleva loodud-olendi kogemuse ainuke muutumatu reaalsus, ta ühendab kõik teised individuaalsusega seotud tegurid. Isiksus on Kõikse Isa ainulaadne annetus elavatele ning nendega seostuvatele mateeria-, meele- ja vaimuenergiatele, mis jääb ellu koos morontia hingega.
0:5.12 (9.2) Sõna morontia tähistab ulatuslikku ainelise ja vaimse tasandi vahele jäävat tasandit. Ta võib märkida isikulisi või ebaisikulisi reaalsusi, elavaid või elutuid energiaid. Morontia lõimelõng on vaimne, kude füüsiline.
VI. Energia ja algkuju
0:6.1 (9.3) Kõike ja mida tahes olemasolevat, mis vastab Isa isiksusringlusele, nimetame me isikuliseks. Kõike ja mida tahes olemasolevat, mis vastab Poja vaimuringlusele, nimetame vaimuks. Kõike ja seda, mis vastab Ühise Toimija meeleringlusele, nimetame meeleks, meeleks kui Lõpmatu Vaimu lahutamatuks omaduseks — meeleks kõikides tema faasides. Kõike ja mida tahes, mis vastab ala-Paradiisis koonduvale ainelis-gravitatsioonilisele ringlusele, nimetame aineks — energia-aineks kõikides tema muundumisvormides.
0:6.2 (9.4) Sõna ENERGIA kasutame kõikehõlmava terminina nii vaimu, meele kui ka aine vallas. Sõna „jõud” [force] kasutatakse sama laialdaselt. „Võimsus” [power] piirdub harilikult aine elektrontasandiga või lineaargravitatsioonile reageeriva ainega suuruniversumis. Sama ingliskeelset sõna [power] kasutatakse ka suveräänsuse tähistamiseks. Me ei saa nõustuda nende jõu, energia ja võimsuse definitsioonidega, mis on teil üldiselt käibel. Teie keel on sedavõrd vaene, et me peame nendele terminitele andma mitu erinevat tähendust.
0:6.3 (9.5) Füüsiline energia on tajutava liikumise, tegevuse ja potentsiaali kõiki faase ning vorme märkiv mõiste.
0:6.4 (9.6) Füüsilise energia ilminguid käsitledes kasutame tavaliselt termineid „kosmiline jõud”, „esilekerkiv energia” ja „universumi võimsus”. Sageli kasutatakse neid järgmiselt:
0:6.5 (9.7) 1. kosmiline jõud hõlmab kõik Määratlematust Absoluudist tulenevad energiad, mis veel ei reageeri Paradiisi gravitatsioonile;
0:6.6 (9.8) 2. esilekerkiv energia märgib kõiki energiaid, mis reageerivad küll Paradiisi gravitatsioonile, kuid mitte veel kohalikule ehk lineaargravitatsioonile. Tegu on energia-aine elektronieelse tasandiga;
0:6.7 (9.9) 3. universumi võimsus kätkeb kõiki energiavorme, mis reageerivad küll endiselt Paradiisi gravitatsioonile, ent samal ajal ka otseselt lineaargravitatsioonile. See kujutab endast energia-mateeria ja kõikidele sellele järgnevate evolutsioonide elektrontasandit.
0:6.8 (9.10) Meel on nähtus, mis viitab tõigale, et lisaks erisugustele energiasüsteemidele on olemas ja toimib elav abi, see kehtib intellekti kõikidel tasanditel. Isiksuses astub meel alati vaimu ja mateeria vahele, seetõttu valgustab universumit kolmesugune valgus: aineline valgus, intellektuaalne taip ja vaimne helendus.
0:6.9 (10.1) Valgus—vaimne helendus — on sõnaline sümbol, kõnekujund, mis märgib erinevatesse klassidesse kuuluvaid vaimolendeid iseloomustavaid isiksuslikke ilminguid. See valguskiirgus pole mingil kombel seotud ei intellektuaalse taibu ega füüsilise valgusega.
0:6.10 (10.2) ALGKUJU võib projitseerida ainelise, vaimse või meelele omase energiana või nende energiate mis tahes kombinatsioonina. See võib läbistada isiksusi, identiteete, olemusvorme või eluta ainet. Aga algkuju on algkuju ja jääb algkujuks, paljundamise teel sünnivad üksnes koopiad.
0:6.11 (10.3) Algkuju võib energiat kujundada, aga ta ei juhi seda. Energia-aine ainsaks juhtijaks on gravitatsioon. Ei ruum ega algkuju reageeri gravitatsioonile, kuid ruum ja algkuju pole omavahel seotud: ruum ei ole algkuju, ka mitte potentsiaalne algkuju. Algkuju on reaalsuse osade paigutus, mis on juba maksnud kogu oma gravitatsioonivõla; iga algkuju reaalsus koosneb tema energiatest, meelest, vaimust või materiaalsetest osistest.
0:6.12 (10.4) Täielikuga seostuva vaatepunkti vastandina avab algkuju energia ja isiksuse individuaalse aspekti. Isiksuse või identiteedi vormid on energiast (füüsilisest, vaimsest või meelest) lähtuvad algkujud, kuid pole sellele loomuomased. Selle energia või isiksuse omaduse, mis põhjustab algkuju ilmumise, võib omistada Jumalale — Jumalusele —, Paradiisi jõu rakendumisele, isiksuse ja jõu kooseksisteerimisele.
0:6.13 (10.5) Algkuju on see algne näidis, mille järgi valmistatakse koopiad. Igavene Paradiis on algkujude absoluut, Igavene Poeg on isiksuse algkuju, Kõikne Isa on nende mõlema otsene esiisa ja algallikas. Ent Paradiis ei saa annetada algkuju ja Poeg ei saa annetada isiksust.
VII. Ülim Olend
0:7.1 (10.6) Tervikuniversumi jumalusmehhanism on igavikuliste suhete osas kahene. Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal-Vaim on igavesed — eksistentsiaalsed olendid —, kuid Ülim Jumal, Viimane Jumal ja Absoluutne Jumal on Jumaluse tegelikustuvad isiksused tervikuniversumi evolutsioonilise avardumise aegruumilistes ning aja ja ruumi piire ületanud sfäärides Havona-järgsetel ajastutel. Need Jumaluse tegelikustuvad isiksused on tulevikus igavesed — alates sellest ajast, mil ja kui nad kasvavates universumites võimsus-isikustuvad, kasutades igaveste Paradiisi Jumaluste ühendavate ja loovate potentsiaalide kogemusliku tegelikustumise tehnikat.
0:7.2 (10.7) Seega on Jumalus oma olemuselt kahene:
0:7.3 (10.8) 1. eksistentsiaalne—olendid, kes on olemas igavesti, nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus;
0:7.4 (10.9) 2. kogemuslik—olendid, kes tegelikustuvad Havona-järgses olevikus, kuid kelle eksistents on lõputu kogu tuleviku igavikus.
0:7.5 (10.10) Isa, Poeg ja Vaim on eksistentsiaalsed — eksistentsiaalsed tegelikkuses (ehkki kõik nende potentsiaalid on eeldatavalt kogemuslikud). Ülim ja Viimane on täielikult kogemuslikud. Jumalus-Absoluut on kogemuslik tegelikustumise mõttes, eksistentsiaalne aga potentsiaalsuse suhtes. Jumaluse olemuslik tuum on igavene, aga ainult kolm Jumaluse algupärast isiksust on määratlematult igavesed. Kõik teised Jumaluse isiksused omavad päritolu, kuid oma saatuselt on igavesed.
0:7.6 (10.11) Väljendunud eksistentsiaalse Jumalusena Pojas ja Vaimus, taotleb Isa praegu kogemuslikku väljendumist tänini isikustamata ja ilmutamata jumalustasanditel Ülima Jumalana, Viimase Jumalana ja Absoluutse Jumalana, ent neid kogemuslikke Jumalusi pole praegu veel täielikult olemas, nende tegelikustumisprotsess kestab.
0:7.7 (11.1) Havonas asuv Ülim Jumal on kolmese Paradiisi Jumaluse isikuline vaimpeegeldus. See assotsiatiivne jumalussuhe laieneb nüüd loovalt Seitsmekordses Jumalas ja üldistub suuruniversumis Kõikvõimsa Ülima kogemuslikus võimsuses. Kolme isikuna eksisteeriv Paradiisi Jumalus areneb seega kogemuslikult Ülimuslikkuse kahes faasis, kusjuures need duaalsed faasid on võimsuse ja isiksusena ühildunud üheks Issandaks, Ülimaks Olendiks.
0:7.8 (11.2) Kõikne Isa saavutab vabatahtliku vabanemise lõpmatuse köidikuist ja igaviku ahelaist kolmsustumise, Jumaluse kolmese isikustumise teel. Suuruniversumi aegruumilistes segmentides areneb Ülim Olend Jumaluse seitsmekordse avaldumise alamigavikulise isiksusühendusena.
0:7.9 (11.3) Ülim Olend ei ole otsene looja, kui välja arvata see, et ta on Majestoni isa, ent ta on loodud-olendi ja Looja vahelise universumi tegevust sünteesiv kooskõlastaja. Praegu arenevates universumites tegelikustuv Ülim Olend on aegruumilise jumalikkuse ning kogemuslikult aja ja ruumi Ülimate Loojatega seostuva kolmsusliku Paradiisi Jumaluse jumalusseostaja ning -sünteesija. Lõplikult tegelikustununa kehastab see arenev Jumalus
