Määratlematust Absoluudist, määratletakse nende oletatavasti ühist või kooskõlastatud kohalolekut kui Kõikse Absoluudi tegevust.
0:11.4 (14.2) 1. Jumalus-Absoluut näib olevat kõikvõimas aktiveerija, Määratlematu Absoluut aga ülimuslikult ühendatud ja lõplikult kooskõlastatud universumite universumi, isegi universumite kohal olevate universumite loendamatute valmis ning praegu või tulevikus valmivate universumite ülisuutlik mehhaniseerija.
0:11.5 (14.3) Jumalus-Absoluut ei või reageerida ühelegi olukorrale universumis absoluutsest madalamal moel — või vähemasti ei tee ta seda. Selle Absoluudi iga reaktsioon mis tahes olukorrale näib pidavat silmas kõikide loodud asjade ja olendite heaolu mitte ainult käesoleva eksisteerimisjärgu, vaid kogu tulevase igaviku lõputute võimaluste seisukohalt.
0:11.6 (14.4) Jumalus-Absoluut on see potentsiaal, mille eraldas täielikust lõpmatust reaalsusest Kõikse Isa vabatahtlik valik ning milles toimub kogu jumalik tegevus, nii eksistentsiaalne kui ka kogemuslik. Tegu on Määratletud Absoluudiga ja see eristab teda Määratlematust Absoluudist; neile mõlemale tuleb aga lisada veel Kõikne Absoluut, et hõlmata kogu absoluutset potentsiaali.
0:11.7 (14.5) 2. Määratlematu Absoluut on mitteisikuline, väljaspool jumalikkust asuv ja jumalikustamata. Seepärast polegi Määratlematul Absoluudil ei isiksust, jumalikkust ega mingeid looja eesõigusi. Ei faktid ega tõde, kogemus ega ilmutus, filosoofia ega absoniitsus suuda tungida selle universumi-omadusteta Absoluudi olemusse ja iseloomu.
0:11.8 (14.6) Selgitagem kohe, et Määratlematu Absoluut on suuruniversumit läbistav positiivne reaalsus; ilmselt ulatub ta kosmoses võrdsel määral ka seitsme superuniversumi piiride taha, sinna hiiglaslikku kosmilisse tühjusse — jõu avaldumiste ja mateeria-eelsete evolutsioonide tallermaale. Määratlematu Absoluut ei ole pelgalt negativistlik filosoofiline käsitusviis, mis põhineb määratlematu ja tingimatu universaalsusest, ülimuslikkusest ja esmasusest kõneleval metafüüsilisel sofistikal. Määratlematu Absoluut on universumi positiivne ülemvõim lõpmatuses; see ülemvõim on kosmiliselt jõult piiramatu, kuid seda määratleb väga täpselt elu, meele, vaimu ja isiksuse olemasolu ning lisaks Paradiisi-Kolmsuse tahtereaktsioonid ja olulised korraldused.
0:11.9 (14.7) Me oleme veendunud, et Määratlematu Absoluut pole eristumatu ja kõikjale küündiv mõjuvõim, mida annaks võrrelda kas metafüüsika panteistlike arusaamadega või teaduse omaaegse eetrihüpoteesiga. Määratlematu Absoluut on jõult piiramatu, Jumaluse osas määratletud, aga me ei mõista täielikult selle Absoluudi seost universumite vaimureaalsustega.
0:11.10 (14.8) 3. Kõikne Absoluut oli loogiliselt võttes vältimatu, kui Kõikne Isa jagas absoluutse vaba tahte aktiga universumireaalsused jumalustatud ja jumalustamata — isikustatavaiks ja mitteisikustatavaiks — väärtusteks. Kõikne Absoluut on Jumaluse ilming, mis viitab universumireaalsuse niisuguse vaba tahte aktiga jaotamisel tekkinud pinge lahenemisele ning toimib nende eksistentsiaalsete potentsiaalide kogusummade siduva kooskõlastajana.
0:11.11 (15.1) Kõikse Absoluudi pinge-kohalolek märgib jumalustatud reaalsuse ja jumalustamata reaalsuse vahelise erinevuse kadumist, mis leiab vältimatult aset vabatahtelise jumalikkuse dünaamika lahutamisel määratlematu lõpmatuse staatilisusest.
0:11.12 (15.2) Pidage alati meeles: potentsiaalne lõpmatus on absoluutne ja igavikust lahutamatu. Tegelik lõpmatus ajas ei saa kunagi olla midagi muud kui osaline ja peab järelikult olema mitteabsoluutne, ka tegeliku isiksuse lõpmatus saab olla absoluutne ainult määratlematus Jumaluses. Ning just lõpmatuspotentsiaali erinevus Määratlematus Absoluudis ja Jumalus-Absoluudis igavikustab Kõikse Absoluudi, muutes sellega kosmiliselt võimalikuks aineliste universumite eksistentsi ruumis ja vaimselt võimalikuks piiritletud isiksuste eksistentsi ajas.
0:11.13 (15.3) Piiritletu võib eksisteerida kosmoses kõrvuti Lõpmatuga ainult seetõttu, et Kõikse Absoluudi ühendav kohalolek taandab nii täiuslikult pinged aja ja igaviku, piiritletuse ja lõpmatuse, reaalsuspotentsiaali ja reaalse tegelikkuse, Paradiisi ja kosmose, inimese ja Jumala vahel. Assotsiatiivselt moodustab Kõikne Absoluut astmeliselt kulgeva areneva reaalsuse tsooni, mis on olemas nii aegruumis kui ka ületatud aegruumis, all-lõpmatu Jumaluse avaldumise universumites.
0:11.14 (15.4) Kõikne Absoluut on staatilis-dünaamilise Jumaluse potentsiaal, mis ajalis-igavikulistel tasanditel teostub piiritletud-absoluutsete väärtustena ja kogemuslik-eksistentsiaalse lähenemise võimalikkusena. See Jumaluse käsitamatu aspekt võib olla staatiline, potentsiaalne ja seostav, kuid praegu tervikuniversumis tegutsevate intellektiga isiksuste suhtes pole ta ei kogemuslikult loov ega arenev.
0:11.15 (15.5) Absoluut. Need kaks Absoluuti — määratletud ja määratlematu — võivad oma tegevuses näida mõistuslikele olenditele täiesti ilmselt lahknevad, aga nad ühendatakse täiuslikult ja jumalikult Kõikses Absoluudis ning tema kaudu. Lõplikult mõistetuna on kõik kolm üks Absoluut. Lõpmatust madalamatel tasanditel on nad tegevuslikult eristuvad, lõpmatuses aga ÜKS.
0:11.16 (15.6) Me ei kasuta eales terminit „Absoluut” kellegi või millegi eitamiseks või millegi keelamiseks. Ka ei pea me Kõikset Absoluuti isemääratlevaks, mingiks panteistlikuks ja ebaisikuliseks Jumaluseks. Kõiges, mis puutub universumi-isiksusse, on Absoluut rangelt Kolmsusega piiratud ja Jumalusest valitsetud.
XII. Kolmsused
0:12.1 (15.7) Algne ja igavene Paradiisi-Kolmsus on eksistentsiaalne, ta oli vältimatu. See ilma alguseta Kolmsus on lahutamatu tõigast, et Isa tõkestamatu tahe lahutas isikulise ja mitteisikulise, ning ta tegelikustus, kui Isa isiklik tahe kooskõlastas need duaalsed reaalsused meele kaudu. Havona-järgsed Kolmsused on kogemuslikud — nad sisalduvad lahutamatult selles, et tervikuniversumis loodi kaks võimsuse ja isiksuse avaldumise alamabsoluutset ja arengulist tasandit.
0:12.2 (15.8) Paradiisi-Kolmsus—Kõikse Isa, Igavese Poja ja Lõpmatu Vaimu igavene jumalusliit on eksistentsiaalne tegelikkuses, kõik potentsiaalid aga on kogemuslikud. Seetõttu kujutabki see Kolmsus endast ainsat lõpmatust hõlmavat jumalusreaalsust ning seetõttu leiabki universumis aset nähtus, et Ülim Jumal, Viimane Jumal ja Absoluutne Jumal tegelikustuvad.
0:12.3 (15.9) Esimene ja teine kogemuslik Kolmsus — Havona-järgsed Kolmsused — ei saa olla lõpmatud, sest neisse kuuluvad tulenevad Jumalused: Jumalused, kes said arenemiseks tõuke looduna eksistentsiaalse Paradiisi-Kolmsuse poolt või ilmnenuna reaalsuste kogemusliku tegelikustumise teel. Loodud-olendi ja tema Looja kogemuse piiritletus ja absoniitsus rikastab, vahest koguni laiendab jumalikkuse lõpmatust.
0:12.4 (16.1) Kolmsused on omavaheliste suhete tõed ja Jumaluse kooskõlastatud avaldumise faktid. Kolmsuse toime hõlmab Jumaluse reaalsusi, need reaalsused aga püüavad alati teostuda ja end avaldada isikustumise teel. Ülim Jumal, Viimane Jumal ja koguni Absoluutne Jumal on seepärast jumalikult vältimatud. Need kolm kogemuslikku Jumalust olid potentsiaalselt olemas eksistentsiaalses Kolmsuses — Paradiisi-Kolmsuses —, ent nende esilekerkimine universumi võimsuse-isiksustena sõltub osalt nende endi kogemuslikust toimimisest võimsuse ja isiksuse universumites, osalt aga Havona-järgsete Loojate ja Kolmsuste kogemuslikest saavutustest.
0:12.5 (16.2) Kaks Havona-järgset Kolmsust, Viimane ja Absoluutne, pole praegu veel täielikult avaldanud; nad on universumi teostumise protsessis. Neid Jumaluste ühendusi võib kirjeldada järgnevalt:
0:12.6 (16.3) 1. Viimane Kolmsus, kes on praegu arenemas, koosneb lõpuks Ülimast Olendist, Ülimatest Looja-Isiksustest ja absoniitsetest Tervikuniversumi Arhitektidest, nendest ainulaadsetest universumi planeerijatest, kes pole ei loojad ega loodud-olendid. Lõpuks jõustub ja isikustub Viimane Jumal vältimatult selle kogemusliku Viimase Kolmsuse ühinemise tulemusena peaaegu piiritu
