ühendatud mateeriaga. Niisugune aineline meel ei saa pärast keha surma ellu jääda. Ellujäämistee peitub inimese tahte niisuguses kohaldamises ja sureliku meele sellistes muutustes, mille kaudu Jumalat tundev intellekt võtab järk-järgult vastu vaimu õpetusi ja muutub lõpuks vaimust juhituks. See inimmeele evolutsioon alates algsest ühendusest mateeriaga kuni liitumiseni vaimuga viib selleni, et sureliku meele potentsiaalselt vaimsed faasid muutuvad surematu hinge morontiareaalsuseks. Mateeriale allutatud surelik meel muutub üha ainelisemaks ning lõppkokkuvõttes lakkab isiksus olemast. Vaimule alluva meele saatus on saada pidevalt vaimsemaks, sulada lõpuks ühte ellujääva ja juhtiva jumaliku vaimuga ning saavutada nõnda ellujäämine ja isiksuse eksistentsi igavikulisus.
1:3.8 (26.2) Mina tulen Igavikust ja olen korduvalt tagasi pöördunud Kõikse Isa ligidusse. Mina tunnen Esimese Allika ja Keskme, Igavese ja Kõikse Isa tegelikkust ja isiksust. Tean, et suur Jumal on absoluutne, igavene ja lõpmatu, aga ka hea, jumalik ja armuline. Tean tõde, mis sisaldub kahes suures kuulutuses „Jumal on vaim” ja „Jumal on armastus”, ning universumi jaoks avalduvad need kaks omadust kõige täielikumalt Igaveses Pojas.
4. Jumala müsteerium
1:4.1 (26.3) Jumala täiuslikkuse lõpmatus on nii suur, et muudab ta igavesti müsteeriumiks. Kõikidest Jumala käsitamatutest saladustest suurim on see, et jumalik elab sureliku meele sisimas. See, kuidas Kõikne Isa viibib ajaolendi juures, on kõikidest universumi müsteeriumidest ülim, sest jumalik kohalolek inimmeeles on saladuste saladus.
1:4.2 (26.4) Surelike füüsilised kehad on „Jumala templid”. Ehkki Suveräänsed Loojad-Pojad lähenevad oma asustatud maailmade loodud-olenditele ja „tõmbavad kõiki enese juurde”, ehkki nad seisavad teadvuse „ukse taga” ja „koputavad” ning tulevad heameelega kõikide juurde, kes „avavad oma südame ukse”, ehkki Loojate-Poegade ja nende surelike olendite vahel on tõepoolest olemas niisugune väga lähedane isiklik suhe, on surelikes inimestes ometi midagi Jumalast endast, midagi, mis tõesti elab nende sisimas ja millele nende kehad on templiks.
1:4.3 (26.5) Kui teie aeg siin saab ümber, kui olete ajalikul kujul oma maise matka lõpuni käinud, kui teie lihalik, katsumusi tulvil teekond lõpeb, kui põrm, millest on kokku pandud teie surelik ihu, „saab tagasi põrmuks, millest on see võetud”, siis saab ilmsiks, et teis elav „vaim läheb tagasi Jumala juurde, kes tema on andnud”. Selle planeedi igas moraaliolendis elab osake Jumalast, killuke jumalikkusest. See ei ole veel teie omand, kuid see on määratud saama teiega üheks, kui jääte ellu pärast sureliku eksistentsi lõppu.
1:4.4 (26.6) Me kohtume selle Jumala müsteeriumiga pidevalt ning meid viib hämmingusse selle pidevalt avarduv lõputu panoraam, milles avaldub tõde tema lõpmatust headusest, lõputust armust, võrratust tarkusest ja suurepärasest olemusest.
1:4.5 (26.7) Selles jumalikus müsteeriumis sisaldub ainuomane erinevus piiritletu ja lõpmatu, ajaliku ja igavikulise, aegruumilise loodu ja Kõikse Looja, materiaalse ja vaimse, inimese ebatäiuse ja Paradiisi Jumaluse täiuse vahel. Kõikse armastuse Jumal ilmutab ennast alati kõikidele oma loodud-olenditele vastavalt nende suutlikkusele vaimselt aduda jumalikku tõde, ilu ja headust.
1:4.6 (27.1) Igale vaimolendile ja igale surelikule universumite universumi igas sfääris ja igas maailmas ilmutab Kõikne Isa ennast kogu selles armulikkuses ja jumalikkuses, mida niisugused vaimolendid ja surelikud suudavad näha ja mõista. Jumal ei tee vahet, kas olendid on vaimsed või ainelised. Jumalik kohalolek, mida naudivad kõik universumi lapsed igal ajahetkel, sõltub ainuüksi loodud-olendi võimest vastu võtta ja tajuda mateeriaülese maailma vaimset tegelikkust.
1:4.7 (27.2) Inimese vaimse kogemuse reaalsusena ei ole Jumal müsteerium. Kui aga proovida materiaalsele füüsilisele meelele selgitada vaimumaailma kuuluvaid reaalsusi, ilmnevad saladused: nii peened ja nii sügavad saladused, et vaid Jumalat tundva sureliku usk võib korda saata filosoofilise ime — piiritletu tunneb ära Lõpmatu, aja ja ruumi aineliste maailmade arenevad surelikud tajuvad igavest Jumalat.
5. Kõikse Isa isiksus
1:5.1 (27.3) Ärge lubage seda, et Jumala suurus, tema lõpmatus ähmastaks või varjutaks tema isiksust. „Kas see, kes kõrva on loonud, ei peaks kuulma? Kas see, kes silma on valmistanud, ei peaks nägema?” Kõikne Isa on jumaliku isiksuse tipp, kõiges loodus on ta isiksuse lähe ja saatus. Jumal on ühtaegu nii lõpmatu kui ka isikuline; ta on lõpmatu isiksus. Tõesti, Isa on isiksus, hoolimata sellest, et tema isiku lõpmatus seab ta alatiseks kõrgemale aineliste ja piiritletud olendite mõistmisvõimest.
1:5.2 (27.4) Jumal on palju enamat kui inimmõistuse arusaam isiksusest; ta on isegi mõõtmatult rohkem, kui võib endas kätkeda ükskõik milline arusaam üliisiksusest. Kuid on täiesti kasutu arutleda nende jumaliku isiksuse haaramatute käsituste üle selle ainelise loodud-olendi meelega, kelle kõrgeim arusaam olendi reaalsusest koosneb isiksuse ideest ja ideaalist. Ainelise loodud-olendi kõrgeim võimalik arusaam Kõiksest Loojast seisneb jumaliku isiksuse üleva idee vaimsetes ideaalides. Järelikult võite küll teada, et Jumal peab olema palju enamat, kui seda suudab väljendada inimlik arusaam isiksusest, kuid samal ajal teate ka täpselt, et Kõikne Isa ei saa olla mitte midagi vähemat kui igavene, lõpmatu, tõeline, hea ja imeline isiksus.
1:5.3 (27.5) Jumal ei peida ennast ühegi oma loodud-olendi eest. Jumal on nii paljudele olendirühmadele kättesaamatu ainult seepärast, et ta „elab ligipääsmatus valguses, millele ükski aineline loodud-olend ei saa läheneda”. Jumaliku isiksuse hiiglaslikkus ja aulisus ületab arenguteel olevate surelike ebatäiusliku meele piirid. Ta „on mõõtnud pihuga vee, määranud oma käe ulatusega universumi. See on tema, kes istub maasõõri kohal, kes tõmbab lahti taevad otsekui kardina ja laotab laiali kui universumi, kus elada”. „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake, kes on loonud kõik seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi”, ja nii on tõsi, et „Jumala nähtamatuid tegusid mõistetakse osaliselt asjade kaudu, mida tema on loonud”. Praegu ja sellistena, nagu te olete, tuleb teil näha nähtamatut Loojat tema rohkearvulise ja mitmekesise loodu kaudu ning ka tema Poegade ja nende arvukate alamate ilmutuste ning hoolitsuse ja kaitse kaudu.
1:5.4 (28.1) Ehkki ainelised surelikud ei saa Jumala isikut näha, peaksid nad rõõmustama kinnituse üle, et ta on isik, ning uskudes möönma tõde, mis räägib, kuidas Kõikne Isa armastas maailma nii väga, et tagas selle madalat päritolu asukaile igavese vaimse edasimineku võimaluse, ja et tal „on hea meel oma lastest”. Jumalal ei puudu ükski neist üleinimlikest ja jumalikest omadustest, mis moodustavad täiusliku, igavese, armastava ja lõpmatu Looja isiksuse.
1:5.5 (28.2) Kohalikus loodus (kui superuniversumi isikkond välja arvata) ei avaldu Jumal isiklikult ega paikselt, vaid üksnes Paradiisi Loojate-Poegade kaudu, kes on asustatud maailmade isad ja kohalike universumite suveräänid. Oleks loodud-olendi usk täiuslik, teaks ta täpselt: olles näinud Loojat-Poega, on ta ühtlasi näinud ka Kõikset Isa; Isa otsides ei püüaks ega eeldakski ta näha kedagi muud kui Poega. Surelikul inimesel on lihtsalt täiesti võimatu näha Jumalat enne, kui ta saavutab täieliku vaimse ümberkujunemise ja jõuab tegelikult Paradiisi.
1:5.6 (28.3) Paradiisi Loojate-Poegade olemus ei hõlma kõiki Esimese Suure Allika ja Keskme lõpmatu olemuse universaalse absoluutsuse määratlematuid potentsiaale, ent Kõikne Isa on igal moel jumalikult esindatud Loojates-Poegades. Isa ja tema Pojad on üks. Need Miikaeli klassi kuuluvad Paradiisi-Pojad on täiuslikud isiksused, koguni eeskuju kõikidele kohaliku universumi isiksustele alates Helkjast Koidutähest kuni kõige madalama, loomset evolutsiooni esindava areneva inimolendini.
1:5.7 (28.4) Ilma Jumalata ja tema suure ning keskse isiksuseta poleks kogu hiiglaslikus universumite universumis üldse isiksust. Jumal on isiksus.
1:5.8
