teadlik nii oma igavikulisusest kui ka lõpmatusest, ka teab ta hästi oma täiust ja jõudu. Temaga üheväärseid jumalikke olendeid arvestamata on ta ainus olend universumis, kes tajub oma mina täiuslikult, õigesti ja täielikult.
2:1.4 (34.3) Isa teeb lakkamatult ja eksimatult vahet kõigel, mis nõuab tema tähelepanu — aja jooksul need nõudmised tema tervikuniversumi eri osades muutuvad. Suur Jumal teab ja mõistab ennast, ta on lõpmatult teadlik kõigist oma täiuse esmastest omadustest. Jumal pole kosmiline juhus, ta pole ka universumi katsetaja. Universumi Suveräänid võivad osaleda avastusretkes, Tähtkujude Isad võivad katsetada, süsteemide juhid võivad harjutada — Kõikne Isa aga teab juba algusest peale lõppu ning tema jumalikku plaani ja igavesse eesmärki mahuvad mõistvalt kõikide tema alluvate kõik eksperimendid ja katsetused kogu tema mõõtmatu valduse iga universumi igas maailmas, süsteemis ja tähtkujus.
2:1.5 (34.4) Mitte miski ei ole Jumala jaoks uus, ükski kosmiline sündmus ei tule talle eales üllatusena; ta asub igaviku ringis. Tema päevadel pole ei algust ega lõppu. Jumala jaoks pole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku; ükskõik millisel hetkel on aeg tervikuna pidevalt olemas. Ta on suur ja ainus MINA OLEN.
2:1.6 (34.5) Kõikides omadustes on Kõikne Isa absoluutselt ja määratlematult lõpmatu ning juba see fakt ise välistab automaatselt piiritletud aineliste olendite ja muu alama loodud intellekti otsese isikulise suhtlemise temaga.
2:1.7 (34.6) Kõik see muudab vajalikuks need kavandatud kontakti-ja suhtlemisvõimalused tema arvutute loodutega — esiteks Jumala Paradiisi-Poegade isiksustega, kes on jumalikkuselt küll täiuslikud, aga võtavad sageli ka planetaarsete rasside esindajate lihast ja verest kuju, saades üheks teie seast ja teiega üheks. Ja nõnda saab Jumal inimeseks, nagu see sündis Miikaeli annetumise puhul, keda kutsuti kord Jumala Pojaks, kord Inimese Pojaks. Teiseks on olemas Lõpmatu Vaimu isiksused: seeravivägede ja muu taevase intellekti erilised klassid, kes astuvad alamat päritolu ainelistele olenditele väga lähedale ning kaitsevad, hoiavad ja teenivad neid mitmel kombel. Kolmandaks eksisteerivad mitteisikulised Saladuslikud Järelevaatajad ehk Mõttekohandajad. See on suure Jumala enda tõeline kingitus, mis on saadetud Urantia inimeste ja nendetaoliste sisimasse, saadetud ette teatamata ja ilma mingi selgituseta. Lõpmatu küllusliku voona laskuvad nad hiilgavatest taevastest kõrgustest, et elada nende surelike alandlikus meeles, kes suudavad vähemalt potentsiaalselt Jumalast teadlikuks saada.
2:1.8 (35.1) Sel ja veel mitmel teisel moel, mida te ei tea ning mis on täiesti väljaspool piiritletud arusaamist, laskub Paradiisi-Isa armastavalt ja heameelega madalamale, muutes, kahandades ja leevendades oma lõpmatust selleks, et jõuda lähemale oma loodud laste piiritletud meelele. Nii, üksteisele järgnevate isiksusejaotamiste kaudu, mis kord korralt on üha vähem absoluutsed, saab Lõpmatu Isa lähikontakti oma kaugustesse küündiva universumi arvukate maailmade mitmesuguste intellektidega.
2:1.9 (35.2) Kõike seda on ta teinud, teeb nüüd ja igavesti, ilma et see vähimalgi määral kahandaks tema lõpmatuse, igavikulisuse ja esmasuse tõde ning reaalsust. Kõik eelöeldu on täiesti tõsi, ehkki seda on raske mõista: seda looritavad saladused ning Urantial elavad olendid ei suudagi seda täielikult aduda.
2:1.10 (35.3) Kuna Esimese Isa plaanid on lõpmatud ja tema sihid igavesed, on ükskõik missugusel piiritletud olendil juba loomupäraselt võimatu neid jumalikke plaane ja sihte täies ulatuses haarata või mõista. Ainult harva saab surelik inimene hoomata Isa eesmärke: siis, kui need avalduvad vastavalt sellele, kuidas neid ilmutatakse loodudolendi tõusuplaani teostamisel universumi arengu järgnevatel tasanditel. Ehkki inimene ei suuda lõpmatuse tähendust käsitada, saab lõpmatu Isa muidugi täiesti täpselt aru oma kõikide universumite kõikide laste piiritletusest ja suhtub sellesse armastusega.
2:1.11 (35.4) Jumalikkust ja igavikulisust jagab Isa arvukate kõrgemate Paradiisi olenditega, ent meie jaoks jääb küsitavaks, kas keegi neist olendeist — välja arvatud tema kooskõlastatud kaaslased Paradiisi-Kolmsuses — jagab Isaga võrdselt ka lõpmatust ja sellest johtuvat universaalset esmasust. Isiksuse lõpmatus peab tahes-tahtmata hõlmama isiksuse kogu piiritletuse; sellest johtuvalt on tõsi — sõna-sõnalt tõsi — õpetus, mis kinnitab: „Tema sees me elame ja liigume ja oleme.” Surelikus inimeses asuv Kõikse Isa puhta Jumaluse fragment on osa Esimese Suure Allika ja Keskme, Isade Isa lõpmatusest.
2. Isa igavene täiuslikkus
2:2.1 (35.5) Juba teie vanad prohvetid mõistsid, et Kõikse Isa olemus on igavene, ilma alguse ja lõputa, ringjooneline. Jumal on universumite universumis konkreetselt ja igavesti kohal. Oma absoluutse kuninglikkuse ja igavese suurusega on ta olemas käesolevas hetkes. „Sest Isal on elu iseeneses — ning see elu on igavene.” Läbi igavikuajastute on Isa olnud see, kes „annab kõikidele elu”. Jumalikus terviklikkuses sisaldub lõpmatu täiuslikkus. „Mina olen Issand, mina ei muutu.” Meie teadmised universumite universumist kinnitavad nii seda, et ta on valguste Isa, kui ka seda, et tema planeetidevaheliste asjade korraldamises „pole muutumist ega muutuste varjugi”. Ta „kuulutab algusest alates lõppu”. Ta ütleb: „Minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan” — „vastavalt igavesele eesmärgile, mille ma teostasin oma Pojas”. Seega on Esimese Allika ja Keskme plaanid ning eesmärgid niisugused nagu ta isegi: igavesed, täiuslikud ja igavesti muutumatud.
2:2.2 (35.6) Isa käskudes on terviklik lõplikkus ja täiuslik täielikkus. „Kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta.” Kõikne Isa ei tagane oma algsetest tarkadest ja täiuslikest eesmärkidest. Tema plaanid on kindlad, tema otsused ümberlükkamatud ning ta teod jumalikud ja ilmeksimatud. „Tuhat aastat on tema silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.” Jumalikkuse täius ja igaviku suurus jäävad sureliku inimese piiratud meelele alati lõpuni käsitamatuks.
2:2.3 (36.1) Vastavalt tema loodud intellektiolendite muutuvatele suhtumistele ja muutlikele meeleoludele võib muutumatu Jumala tegevus oma igavikulise eesmärgi saavutamisel näida muutuvana. See tähendab, et Jumala tegevus võib muutuda näiliselt, pealispinnal. Sügavamal ja kõikide väliste ilmingute taga on lakkamatult olemas Igavese Jumala muutumatu siht ja igavene plaan.
2:2.4 (36.2) Kaugel universumites on „täiuslikkus” paratamatult suhteline mõiste, keskses universumis, eriti aga Paradiisis esineb täius oma kontsentreeritud kujul; teatud faasides on ta koguni absoluutne. Kolmsuse ilmingud muudavad jumaliku täiuse avaldumist, kuid ei nõrgesta seda.
2:2.5 (36.3) Jumala esmane täiuslikkus pole eeldatavas õigluses, vaid pigem tema jumalikust olemusest lahutamatus headuse täiuses. Ta on lõplik, täielik ja täiuslik. Tema õiglase olemuse ilust ja täiuslikkusest ei puudu mitte midagi. Kosmose kõikide maailmade elavate olenditega seostuva plaani jumalik eesmärk ongi viia kõik tahteolendid üleva saatuseni: Paradiisi-Isa täiuslikkuse jagamiseni. Jumal pole ei enesekeskne ega endassesulgunud; lakkamatult annetab ta ennast kogu hiiglasliku universumite universumi kõikidele eneseteadvust omavatele loodud-olenditele.
2:2.6 (36.4) Jumal on igavesti ja lõpmatult täiuslik, ta ei saa ise, isiklikult kogeda ebatäiust. Ent ta tajub ebatäiuslikkust, mida kogevad kõikide Paradiisi Loojate-Poegade arenevate universumite kõik edasipürgivad olendid. Igale surelikule olendile, kes on jõudnud kõlbeliste probleemide eristamise tasemele, on omane see, et tema südame vallutab täiuse Jumala isikuline ja vabastav puudutus, mis ei jäta muutmata ka tema sügavamat olemust. Sel moel, aga ka jumaliku kohaloleku kokkupuudete kaudu osaleb Kõikne Isa tegelikult kogu universumi iga moraaliolendi arengu elujärkude kogemustes, mis seostuvad ebaküpsuse ja ebatäiuslikkusega.
2:2.7 (36.5) Inimesele omane piiratus — potentsiaalne kuri — ei kujuta endast osakest jumalikust olemusest, ent kurjaga seostuvad sureliku kogemused ning kõik inimese suhted sellega on vähimagi kahtluseta osake Jumala lakkamatult laienevast eneseteostusest
