ühes meiega”.
2:5.4 (39.3) Jumal on patuste vastu jumalikult lahke. Kui mässajad õigele teele tagasi pöörduvad, võetakse nad armuküllaselt vastu, „sest meie Jumal annab palju andeks”. „Mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde su patte.” „Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks.”
2:5.5 (39.4) Ja lõpuks — kaalukaim tõend Jumala headusest ja ülim põhjus teda armastada on Isa kingitus teie sisimas: Kohandaja, kes kannatlikult ootab tundi, mil te mõlemad saate igavesti üheks. Ehkki te ei saa otsides Jumalat leida, tarvitseb teil vaid alluda sisimas asuva vaimu juhtimisele ning teid suunatakse eksimatult ühelt sammult teisele, ühest elust teise, universumist universumisse ja ajastust ajastusse, kuni te lõpuks seisate Kõikse Isa Paradiisi-isiksuse ees.
2:5.6 (39.5) Oleks rumal mitte palveldada Jumalat selle tõttu, et teil pole inimloomuse piiratuse ja oma ainelisest olemusest tulenevate puuete tõttu võimalik teda näha. Teie ja Jumala vahel ootab ületamist hiiglaslik vahemaa (füüsiline ruum). Samuti tuleb rajada sild üle sügava vaimse erinevuse. Aga hoolimata kõigest, mis teid füüsiliselt ja vaimselt Jumala isikulisest paradiislikust kohalolekust lahutab, peatuge hetkeks ja vaagige mõttes seda suurejoonelist tõde, et Jumal elab teie sisimas ning on omal kombel kõik teid lahutavad erinevused juba ületanud. Ta on saatnud oma vaimu elama teis ja rühkima ühes teiega edasi te igavesel teekonnal universumis.
2:5.7 (39.6) Minu meelest on lihtne ja meeldiv austada kedagi, kes on nii suur ja ühtaegu niisuguse armastusega pühendunud hoolitsusele oma alamate olendite ja nende vaimse edasiliikumise eest. Loomulikult armastan ma teda, kes ta on loomistöös ja loodu juhtimises nii võimas, kelle headus on nii täiuslik ja armastav hellus, mis meid pidevalt saadab, nii kindel. Usun, et armastaksin Jumalat täpselt sama palju ka siis, kui ta ei oleks nii suur ja võimas, aga oleks sama hea ja armuline. Me kõik armastame Isa rohkem tema olemuse kui tema imetletavate omaduste pärast.
2:5.8 (39.7) Kui vaatan, kuidas Loojad-Pojad ja neile alluvad haldurid võitlevad nii vaprasti mitmesuguste kosmoseuniversumite evolutsioonile omaste ajaga seostuvate raskustega, siis leian, et tunnen nende, universumite vähemate valitsejate vastu suurt ja sügavat kiindumust. Lõpuks tundub mulle, et me kõik, ka surelikud, armastame Kõikset Isa ning kõiki teisi jumalikke või inimolendeid seepärast, et mõistame: need isiksused armastavad meid tõeliselt. Armastuse kogemine on väga suures osas otsene reageerimine tundele, et sind armastatakse. Teades, et Jumal mind armastab, peaksin ma teda jätkuvalt ülimalt armastama ka siis, kui ta jääks ilma kõikidest oma ülimuslikest, lõplikest ja absoluutsetest omadustest.
2:5.9 (40.1) Isa armastus ei jäta meid maha ei praegu ega ka igavikuajastute lõputus ringis. Kui mõtlete Jumala armastusest kantud olemusele, leiate olevat aruka ja loomuliku, et isiksus saab sellesse suhtuda vaid ühtemoodi: te armastate oma Loojat üha rohkem ja rohkem, tundes Jumala vastu seesugust kiindumust, mida võib võrrelda lapse kiindumusega oma maisesse vanemasse. Nii nagu isa, tõeline päris-isa, oma lapsi armastab, nii armastab ka Kõikne Isa oma loodud poegi ja tütreid ning hoolitseb igavesti nende hea käekäigu eest.
2:5.10 (40.2) Kuid Jumala armastus on arukas ja kaugelenägev vanemlik kiindumus. Jumalik armastus toimib üheskoos jumaliku tarkusega ning Kõikse Isa täiusliku olemuse kõikide teiste lõpmatute joontega. Jumal on armastus, kuid armastus ei ole Jumal. Jumalik armastus surelike olendite vastu avaldub kõige enam Mõttekohandajate annetamises, ent Isa armastuse kõrgeimat ilmutust võite näha tema Poja Miikaeli annetumiselus, kui too elas maa peal oma ideaalset vaimset elu. Inimese sisimas elav Kohandaja on see, kes muudab Jumala armastuse iga inimhinge jaoks isiklikuks.
2:5.11 (40.3) Mõnikord tunnen lausa piina, kui pean inimomase sõnalise sümboli armastus abil kirjeldama jumalikku kiindumust, mida taevane Isa tunneb oma universumilaste vastu. Ehkki see termin tähistab tõepoolest inimese kõrgeimat arusaama surelikest austus-ja kiindumussuhetest, märgib ta üsna sageli ka väga paljut inimsuhetes sisalduvat läbinisti madalat, mille kohta oleks täiesti sobimatu tarvitada ükskõik missugust nendest sõnadest, mida kasutatakse, et tähistada elava Jumala võrreldamatut kiindumust oma universumiolenditesse! Kui kahju, et ma ei saa kasutada mõnda kõrgemat jumalikku terminit, mida tarvitataks ainult selles kindlas seoses ning mis vahendaks inimmeelele Paradiisi-Isa jumaliku kiindumuse tõelist olemust ja ainulaadselt kaunist tähendust.
2:5.12 (40.4) Kui inimene kaotab silmist isikulise Jumala armastuse, saab jumalariigist pelk headuseriik. Jumaliku olemuse lõpmatule ühtsusele vaatamata iseloomustab kõiki Jumala isiklikke suhteid oma olenditega eeskätt armastus.
6. Jumala headus
2:6.1 (40.5) Füüsilises universumis võime näha jumalikku ilu, intellektuaalses maailmas aduda igavest tõde, ent Jumala headus on mõistetav ainult isikliku usukogemuse vaimses ilmas. Oma tõeliselt olemuselt on religioon usule rajanev usaldus Jumala headuse vastu. Filosoofias võiks Jumal olla suur ja absoluutne, isegi mingil moel mõistuslik ja isikuline, kuid religioonis peab Jumal olema ka kõlbeline, ta peab olema hea. Suurt Jumalat võib inimene küll karta, kuid ta usaldab ja armastab vaid head Jumalat. See Jumala headus on Jumala isiksuse osa ning ta ilmutub täielikult üksnes Jumalasse uskuvate poegade isikliku usukogemuse kaudu.
2:6.2 (40.6) Religioon viitab sellele, et vaimolemuslik ülimaailm on teadlik inimeste maailma põhivajadustest ja reageerib neile. Arenev usund võib muutuda eetiliseks, kuid ainult ilmutatud religioon saab tõeliselt ja vaimselt kõlbeliseks. Igivana arusaama Jumalast kui kuninglikust moraalist juhitud Jumalusest tõstis Jeesus uuele tasandile, sellisele tasandile, millest õrnemat ja kaunimat surelike kogemus ei tunne — vanema ja lapse vahelise suhte intiimsest perekonnamoraalist kantud, liigutavalt kiindumuslikule tasandile.
2:6.3 (41.1) „Jumala heldus ajab sind meelt parandama.” „Kõik hea and ja kõik annetus on ülalt ja tuleb valguste Isalt.” „Jumal on hea, ta on inimhingedele igavene varjupaik.” „Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja tõest.” „Maitske ja vaadake, et Jumal on hea! Õnnis on mees, kes teda usaldab.” „Armuline ja halastaja on Issand. Ta on päästmise Jumal.” „Ta parandab need, kellede süda on murtud ja seob kinni nende hinge haavad. Ta on inimesele kõikvõimas heategija.”
2:6.4 (41.2) Arusaam Jumalast kui kuningast ja kohtunikust aitas küll kaasa kõrge moraalistandardi tekkele ja rajas aluse seadusi austavale rahvale kui ühtsele rühmale, ent üksiku uskliku olukord osutus kurvaks: tema ajalik ja igavikuline seisund jäi ebakindlaks. Hilisemad heebrea prohvetid väitsid Jumala olevat Iisraeli Isa. Jeesus ilmutas, et Jumal on iga inimese Isa. Jeesuse elu heidab transtsendentset valgust kogu surelikele omasele jumalakäsitusele. Omakasupüüdmatus on vanemlikust armastusest lahutamatu. Jumal ei armasta nagu isa, vaid isana. Ta on iga universumi-isiksuse Paradiisi-Isa.
2:6.5 (41.3) Õiglane meel viitab sellele, et Jumal on universumi moraaliseaduse läte. Tõde esitleb Jumalat ilmutajana, õpetajana. Armastus aga annab kiindumust ja ihkab seda ka vastu saada, otsides mõistvat osadust — niisugust, nagu on olemas vanema ja lapse vahel. Õiglane meel võib tähistada jumalikku mõtlemist, kuid armastus on isalik suhtumine. Ekslik oletus, nagu ei sobiks Jumala õiglane meel ja taevase Isa omakasupüüdmatu armastus omavahel kokku, eeldas Jumaluse olemusliku ühtsuse puudumist ja viis otseselt lepitusdoktriini väljaarendamisele, mis on nii Jumala ühtsuse kui ka tema vaba tahte filosoofiline solvamine.
2:6.6 (41.4) Armastav taevane Isa, kelle vaim asub tema maapealsete laste sisimas, ei ole mingi kahestunud isiksus — ühelt poolt õiglane ja teiselt poolt armurikas — ning Isa soosingu või andestuse pälvimiseks pole tarvis mingit vahemeest. Jumaliku õiglase meele üle ei valitse karm karistav õigusemõistmine; Jumal kui isa kõrgub Jumala kui kohtuniku kohal.
2:6.7 (41.5) Ealeski ei ole Jumal vihane, kättemaksuhimuline või
