suhtlemist võib suuresti hõlbustada just niisuguse ebaisikulise olemusvormi olemasolu, nagu seda on Mõttekohandaja.
1:7.2 (31.2) Inimene ei jõua ühendusse Jumalaga nõnda, nagu veetilk võiks ühineda ookeaniga. Inimene saavutab jumaliku ühtsuse üha ulatuslikuma vaimse ühenduse kaudu, selle kaudu, et ta suhtleb isikulise Jumalaga ning et ta olemus muutub ajapikku ikka jumalikumaks, sest ta allub kogu südamest ja arukalt jumalikule tahtele. Niisugune eriline suhe saab olemas olla vaid isikute vahel.
1:7.3 (31.3) Arusaam tõest võib kõne alla tulla ka ilma isikuta, ilu mõiste võib olemas olla ilma isikuta, jumalikku headust aga saab mõista ainult isikulises seoses. Ainult isik saab armastada ja olla armastatud. Isegi ilu ja tõde võiksid jääda ilma ellujäämislootusest, kui nad poleks isikulise Jumala, armastava Isa lahutamatud omadused.
1:7.4 (31.4) Me ei suuda täielikult mõista, kuidas Jumal saab olla esmane, muutumatu, kõikvõimas ja täiuslik, kui teda samal ajal ümbritseb pidevalt muutuv ja ilmselt seadustega piiratud universum, suhteliste ebatäiuste arenev universum. Omaenda kogemustest võime aga teada, et see on tõsi: säilib ju meis kõigis isiksuse identiteet ja tahteühtsus, hoolimata sellest, et nii meie ise kui ka meie keskkond on lakkamatus muutumises.
1:7.5 (31.5) Lõplikku universumireaalsust ei suuda mõista ei matemaatika, loogika ega filosoofia, sellega tuleb toime vaid isiklik kogemus, mille annab järkjärguline allumine isikulise Jumala jumalikule tahtele. Ei teadus, filosoofia ega teoloogia suuda tõestada Jumala isikulisust. Ainult taevase Isa usupoegade isiklik kogemus saab viia tegelikule vaimsele arusaamisele Jumala isiksusest.
1:7.6 (31.6) Parem arusaamine universumi isiksusest võimaldab mõista, et on olemas identiteet, eneseteadvus, oma tahe ja enese avaldamise võimalus. Need iseloomulikud jooned aga eeldavad veel osadust teiste ja võrdsete isiksustega — sellistega, kes on olemas Paradiisi Jumaluste isiksuslikes ühendustes. Ning nende ühenduste absoluutne ühtsus on nii täiuslik, et jumalikkus saab tuntuks jagamatuse, ühtsuse kaudu. „Issand Jumal on ainus.” Isiksuse jagamatus ei takista Jumalat annetamast oma vaimu, et see elaks surelike inimeste südameis. Inim-isa isiksuse jagamatus ei tõkesta surelike poegade ja tütarde ilmaletulekut.
1:7.7 (31.7) See jagamatuse mõiste koos ühtsuse kontseptsiooniga vihjab, et Jumaluse lõplikkus ületab nii aja kui ka ruumi. Järelikult ei saa aeg ja ruum olla ei absoluutsed ega lõpmatud. Esimene Allikas ja Kese on see lõpmatus, kes määratlematuna ületab kõik meele, mateeria ja vaimu piirid.
1:7.8 (31.8) Paradiisi-Kolmsuse fakt ei eira mingil moel jumaliku ühtsuse tõde. Paradiisi Jumaluse kolm isiksust on kõikides oma reageeringutes universumi reaalsusele ja kõikides oma suhetes loodud-olenditega otsekui üks. Nende kolme igavese isiku olemasolu ei lükka ümber Jumaluse jagamatuse tõde. Tean hästi, et minu käsutuses pole ainsatki keelt, mille abil surelikule meelele selgeks teha, missugustena need universumi probleemid meile paistavad. Aga ärge kaotage julgust: kõik kõnealused asjad ei ole peensusteni selged isegi nendele kõrgetele olenditele, kes kuuluvad minuga ühte ja samasse Paradiisi-olendite rühma. Pidage alati meeles, et Jumalusega seostuvad sügavad tõed saavad järk-järgult selgemaks sedamööda, kuidas teie meel muutub surelike Paradiisi-tee pika tõusu järjestikustel epohhidel üha vaimsemaks.
1:7.9 (32.1) [Esitanud Jumalik Nõuandja, taevaste isiksuste rühma liige, kelle seitsmenda superuniversumi keskuse Uversa Päevilt Vanad määrasid üle vaatama selle peagi ilmuva ilmutuse neid osi, mis puudutavad kohaliku Nebadoni universumi piiridest väljuvat. Mulle on tehtud ülesandeks anda oma panus nende kirjade koostamisse, mis kirjeldavad Jumala olemust ja lahutamatuid omadusi, sest olen selles vallas kõikide asustatud maailmade kõrgeim teabeallikas. Olen teeninud Jumaliku Nõuandjana kõigis seitsmes superuniversumis ning olen kaua viibinud Paradiisis, kõikide asjade keskmes. Palju kordi olen nautinud ülimat õnne viibida Kõikse Isa vahetu isikulise kohaloleku juures. Olen vääramatult autoriteetne esitama seda, mis on reaalne ja tõde Isa olemusest ning lahutamatutest omadustest, sest ma tean, millest räägin.]
Urantia raamat
<< 1. Kiri | Osad | Sisukord | 3. Kiri >>
2. Kiri
Jumala olemus
2:0.1 (33.1) ET inimese kõrgeim võimalik arusaam Jumalast mahub inimomase idee ja ideaali raamidesse esmasest ja lõpmatust isiksusest, on lubatav ning ehk isegi kasulik uurida lähemalt jumaliku olemuse teatud jooni, mis moodustavad Jumaluse iseloomu. Jumala olemust saab kõige hõlpsamini mõista Isa ilmutuse kaudu, mille Nebadoni Miikael avas oma arvukates õpetustes ning oma lihalikus kujus elatud võrratu sureliku elu kaudu. Jumalikku olemust võib paremini mõista ka siis, kui inimene peab ennast Jumala lapseks ning vaatab Paradiisi Loojat kui tõelist vaimset Isa.
2:0.2 (33.2) Jumala olemust saab tundma õppida tänu kõrgeimate ideede ilmutamisele, jumalikku iseloomu võib endale ette kujutada pildina taevalikest ideaalidest, ent kõige valgustavam ja vaimselt harivam kõikidest jumaliku olemuse ilmutustest on Jeesus Naatsaretlase usuelu mõistmine, nii selle eluperioodi, mis eelnes jumalikkuse täisteadvuseni, kui ka pärastise. Kui vaadelda inimeseks kehastunud Miikaeli elu inimestele määratud jumaliku ilmutuse taustana, võime üritada inimeste sõnalistesse sümbolitesse tõlkida mõningaid jumalikku olemust puudutavaid ideid ja ideaale, mis võiksid kaasa aidata Kõikse Isa isiksuse olemust ja iseloomu puutuva inimkäsituse jätkuvale valgustamisele ja ühtlustamisele.
2:0.3 (33.3) Kõikides püüdlustes avardada ja vaimsustada inimeste arusaama Jumalast takistavad meid tohutult sureliku meele piiratud võimalused. Oluliseks tõkkeks meile usaldatud ülesande täitmisel on ka keele piiratus ja väga napp aines, mida saame näitlikustamiseks või võrdluste toomiseks kasutada, kui üritame kujutada jumalikke väärtusi ja esitada vaimseid tähendusi piiritletud, surelikule inimmeelele. Kõik meie pingutused avardada inimese jumalakäsitust jääksid peaaegu viljatuks, kui surelikus meeles ei elaks Kõikse Isa annetatud Mõttekohandaja ning meelt ei läbistaks Looja-Poja Tõe Vaim. Niisiis, toetudes nende jumalike vaimude olemasolule inimese südames ja lootes saada neilt abi jumalakäsituse avardamisel, asun heameelega oma ülesannet täitma ning üritan anda inimmeelele veelgi täpsemat pilti Jumaluse olemusest.
1. Jumala lõpmatus
2:1.1 (33.4) „Kui puudutame Lõpmatut, ei leia me teda ometi. Jumalikke jalaasteid ei tunta ära.” „Tema mõistmine on lõpmatu ja tema suurus äraarvamatu.” Isa kohaloleku pimestav valgus on nii ere, et oma alamate olendite meelest „elab ta pilkases pimeduses”. Mitte ainult ta mõtted ja plaanid pole äraarvamatud, vaid „ta teeb” ka „suuri ja mõistmatuid asju, arvutuid imetegusid”. „Jumal on suur, meie ei mõista teda ning mitte keegi ei oska ära arvata tema aastate määra.” „Aga kas Jumal tõesti peaks elama maa peal? Vaata, taevas (universum) ja taevaste taevas (universumite universum) ei mahuta sind.” „Kui väljauurimatud on tema kohtumõistmised ja äraarvamatud tema teed!”
2:1.2 (34.1) „Ometigi on meil ainult üks Jumal, lõpmatu Isa, kes on ühtlasi ka ustav Looja.” „Jumalik Looja on ka Kõikne Juhtija, hingede allikas ja saatus. Ta on Ülim Hing, Algne Meel ja kõige loodu Piiramatu Vaim.” „Suur Juhtija ei tee vigu. Ta on hiilgav oma aus ja kuninglikkuses.” „Looja Jumal ei tunne hirmu ega viha. Ta on surematu, igavene, iseenesest olemasolev, jumalik ja helde.” „Kui puhas ja kaunis, kui sügav ja mõõtmatu on kõikide asjade taevane Esiisa!” „Lõpmatu on võrratu seetõttu, et ta annab ennast inimestele. Ta on
