võimsusel, justkui oleks see märk prestiižist – mida külmem ruum, seda kõvem tegija – siis olid Liisu ja Kadri juba korraliku nohu ja köha saanud ning otsustasid müramasina ööseks kinni panna. Appi, mis saun meil tekkis! Higi voolas ojadena, kuigi olime loobunud linadest, mida muidu tekkidena kasutasime. Magada polnud võimalik. Öö möödus nii, et iga poole tunni tagant keerasid tüdrukud kondeka kinni ja natukese aja pärast meie taas sisse. Kurguvalu või mitte, aga mingi õhuliikumine peab korteris olema. Edaspidi hoidsime magades aknad ja rõduukse lahti, et toas tuuletõmbus tekiks. See toimis hästi ja saime end normaalselt välja puhata, kuni Liisu ja Kadri terveks said ja kondeka ühisel heakskiidul jälle üürgama panime.
Esimene tööots
Ühel imekenal hommikul avastasime, et meie külmkapis haigutab tühjus ja kuna kõhud lõid juba nurru, otsustasime sõita toidupoodi nimega Sam’s Club. Selles poes saab sisseoste teha ainult liikmekaardiga, mis maksis 40 dollarit. Liikmekaardil oli ka omaniku pilt, aga see oli nii udune, et saime seda jagada – kes see pikkade juustega blondiinidel ikka vahet teeb ja vähemalt üks selline neiu leidus seltskonnas alati.
Olime kuulnud, et Sam’sis on kõik eriti odav ja kuna turismikeskuses asuv pood, kust seni toidukraami olime muretsenud, hakkas rahakotile mõjuma, oli viimane aeg Sam’sis ära käia. Pood asus 3,5 km kaugusel, kuid otsustasime jalgsi minna, et ümbruskonda tundma õppida.
Sam’s Club on hiiglaslik pood, kus kõike müüakse hiiglaslikes kogustes. Kõik on KING SIZE. Teisi suurusjärke ei eksisteeri. Viieliitrine majoneesipurk oli väikseim, mis leidsin. Tahad WCpaberit? Osta 80 rulli kaupa. Vajad pannkookide küpsetamiseks jahu? Viska aga kümnekilone jahukott üle õla.
Olime kaasa võtnud ka kohvri, millel pidime ostukeskuses katkise ratta ära vahetada laskma ja see osutus õnnelikuks kokkusattumuseks, sest muidu poleks me jaksanud ostetud kraami ära tuua. Kuna hinnad olid seal 3–4 korda odavamad, siis oli meil loomulikult ju kõike ja kohe vaja.
Šoppamisele kulus mitu tundi ja lõpuks vurasime kümnekilose riisikoti ja muud head-paremat pungil kohvri ja kottidega tagasi kodu poole, sest ees ootas esimene proovitööpäev. Ehk siis õhtu.
Olime Laura ja Kikiga promenaadil jalutades tutvunud Eriniga, kes otsis ööklubi jaoks flaierijagajaid. Töö seisnes möödujatele klubi tutvustavate flaierite jagamises ja peole kutsumises. Haarasime tööpakkumisest kinni ja nüüd oligi aeg sammud Playbari poole seada.
Töötasime 5 tundi ja kuigi flaikude jagamine ei nõua pingsat mõttetööd ega ole iseenesest raske, vajab see vastupidavust. Pool päeva mööda Waikiki tänavaid oma üldse mitte selleks tööks mõeldud plätadega vantsides sain aru, miks inimesed platvormplätasid kannavad. Küsimus ei ole olematus moetajus, vaid et kuumal asfaldil peaaegu paljajalu vantsimine tapab jalad täiesti ära.Uskuge, see töö on palju raskem kui välja paistab. Ma olin Eestis harjunud seisva tööga, aga see siin oli kõrgem pilotaaž. Katsu sa vastutulevatele inimestele võluvalt naeratada ja neid õhtul peole meelitada, kui endal jalad valutavad ning mõtled ainult jalamassaažist (pakutakse iga tänavanurga peal).
Kuna see oli meie esimene proovipäev ja olime selle võimaluse üle nii õnnelikud, siis ei rääkinud me sõnagi palgast, eeldades, et makstakse miinimumpalka, milleks on 7,25 USD tunnis. Tavapärane palk klienditeenindusvaldkonnas on 10 USD tunnis ja sellele lisandub jootraha. Kui me tööpäeva lõpus palga järele läksime, saime igaüks 20 taala, mis oli alla igasugust miinimumi. See oli jõhker tüng. Läksime Erinile kaebama ja ta oli samuti väga üllatunud. Lisas aga, et temal pole sõnaõigust ja kokkulepe ju tõesti puudus.
Saime väärtusliku õppetunni – töötasud ja – tingimused tuleb läbi arutada ENNE tööle asumist.
Kui tänaval jagatakse flaiereid, võtan ma need nüüd naeratades alati solidaarsusest vastu – tore ju, kui sinust ei marsita ülbelt mööda, ega tehta nägu, nagu poleks sind olemaski.
Põhjalikumad tööotsingud
Ainuke mure, mis mind paradiisis kummitas, oli töö puudumine. Ilmselgelt ei tulnud flaierijagamisest midagi välja ja kaasa võetud „taskuraha“ kahanes kiiresti.
Eestis on tööotsimine lihtne – surfad internetis või leiavad tööpakkumised läbi tuttavate ise tee sinuni. Sealne tööotsimine on paras katsumus – tuleb käia ukselt uksele tööd küsimas ehk siis sisuliselt iseend müüa. Mõistsime kiiresti, et sisenedes on kõige targem kohe manager’i küsida, sest kelnerite või poemüüjatega polnud üldse mõtet rääkida – nad ei vastuta personali eest ja neil pole mingit otsustusõigust. Lisaks võivad nad olla mitte huvitatud uuest eksootilisest töökaaslasest ehk konkurendist, kes võib hakata rohkem töötunde ja suuremat jootraha saama. Ja ilmselgelt on sinisilmsed eestlased kohalikele eksootika.
Kui manager’i jutule ei õnnestu saada, antakse sulle ette keskmiselt neljaleheline paberipatakas stampküsimustega, kus pead ära nimetama kõik oma soovitajad ja eelmised tööandjad. Kurb reaalsus on, et selliseid avaldusi ei viitsi mitte keegi lugeda ja need lendavad pärast sinu lahkumist otsejoones prügikasti või makulatuurihunnikusse.
Samas aga kuuled vaimustunud kiidulaulu, kui kena sa välja näed ja kui hea su inglise keel on. Ameeriklased ei jõua iial ära imestada, et välismaalane inglise keelt mõistetaval tasemel rääkida oskab. Jutuajamine lõpeb alati lubadusega, et sulle helistatakse peagi tagasi ning silmapilgutusega justkui kinnitatakse, et tööotsingud on lõppenud – nad palkavad su raudselt. Päris helistavadki! Sa pead ise järjepidev olema, iga päev tagasi minema ja küsima, et kas nad juba jõudsid su avaldusega lähemalt tutvuda, ehk teisisõnu, kas nad on JUBA mõistnud, et sa oled maailma parim töötaja ja just sind nad ongi otsinud.
Võtsin oma vastavalt valdkondadele kohandatud CVd näppu ja käisin läbi kõik Waikiki suuremad restoranid ja poed. Lihtsalt astusin sisse ja küsisin, kas neil tööd on. Ükskõik mis tööd.
Pidin CV mitu korda ümber tegema, sest mitmel korral öeldi, et „sorry, me ei saa sind tööle võtta, sest sa oled ülekvalifitseeritud“. Mina – esimese kursuse tudeng ilma ühegi erialase kogemuseta?! Võtsin CVst kõik eelnevad töökohad peale ühe maha ja läksin uuele ringile. Vahel on kasulik end „väiksemaks“ teha, kuigi CV koostamisjuhendis rõhutatakse, et mida rohkem oskusi, seda parem. Alati ei ole nii. Kandideerides nõudepesijaks, võib ainuüksi kõrghariduse mainimine sulle kohe kriipsu peale tõmmata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
