ka ise „eestlaste majja“ sisse kolida.
Linda oli keskealine väga jumekas blond Siil Sonicu soenguga diiva, kes tõelise ameeriklasena jumaldas rääkimist. Juba esimese kahekümne minutiga saime teada terve tema suguvõsa ajaloo, mis haigusi tema kass põeb ja mis on tema vennapoja naise lemmikmagustoit.
Hoolimata korralagedusest oli tema kahetoaline korter küllaltki avar ning valgusküllane ja rõdult avanev vaade ookeanile lausa hingemattev. Mõlemad toad olid põrandast laeni täis paberihunnikuid ning ühe madalama hunniku peal seisis hiiglaslik puur kahe smaragdrohelise papagoiga, kes vahetpidamata omanikuga võidu sädistasid. Teise paberihunniku otsas sõi Linda lapselaps oma hommikusöögihelbeid ning kolmanda varjust ilmus välja Linda abikaasa, kes piibu popsudes meie päritolu kohta uurima hakkas. Seljas oli tal lilleline aloha-särk ja jalas samasugused püksid. John oli nii pikk, et pidi laes tiirleva ventilaatori eest pidevalt pead ära tõmbama, muidu oleks asi võinud halvasti lõppeda.
Linda otsis oma lõpututest sahtlitest välja hunniku võtmeid ja lendas uksest välja nagu tuul, käskides endale järgneda.
Liftis oli meil huvitav kokkupuude ühe jaapanlannaga, kes äkki mu jalgadele osutas ning hüsteeriliselt käsi plaksutama hakkas, hüüdes muudkui „kawaii, kawaii!“. Ma arvasin, et ta nägi põrandal prussakat, aga ei. Tema kõrval seisev tütar ütles mu üllatunud pilku nähes, et ema kiidab mu ilusat värvi küünelakki. Kawaii tähendab nimelt jaapani keeles armast.
Esimesena viis Linda meid korrus allpool asuvasse korterisse, mille akendest ja rõdult avanes imeline vaade üle maailmakuulsa Waikiki ranna otse türkiissinisele lõputule ookeanile. Kahetoaline elamine nägi heledates pehmetes toonides välja väga luks – seintel rippusid originaalmaalid ning rõdul oli kaetud laud valge veini ja viinamarjadega. Läbinähtav trikk maakleri poolt, aga see töötas, sest olime täiesti lummatud.
Üürihinnad on enamasti antud all inclusive ehk kommunaalkulud on juba sisse arvestatud. See on mugav, sest nii ei pea ise teenusepakkujat otsima ega eraldi arvetega jamama. Nii elekter, telefon kui ka internet kuulus asja juurde ja duši all võisime pladistada nii palju kui tahtsime. Selle imeilusa korteri eest küsis Linda 1800 dollarit kuus, kuid seda oli meile isegi nelja peale liiga palju.
Maakleriproua oli ilmselgelt oma ala asjatundja ja teadis, et tuleb alustada kallimast kaubast ja vajadusel liikuda hinnaredelil allapoole, mitte vastupidi. Mõistes, et see korter loosi ei lähe, pakkus ta meile kohe järgmisi ja asi lõppes sellega, et kaalukausile jäi kaks korterit. Üks neist oli „eestlaste majas“, paremas korras, pesupesemisvõimalusega ja megakena vaatega ning teine mitusada dollarit odavam, aga tuttavatest eestlastest veidi kaugemal. Õnneks kiirustas Linda oma sõbra Nicolas Cage’ga lõunasöögile ja meile jäi natuke mõtlemisaega. Otsustasime, et kuna me kodus palju aega ei veeda, siis on mõistlik võtta odavam korter ja nii kolisimegi neljandal päeval pärast saabumist oma uude koju, mille eest maksime kokku 1350 dollarit kuus. Isegi hästi, kui arvestada, et 2toaliste korterite üür jääb enamasti 1500–2500 dollari vahele.
Kõigil sealsetel suurematel korrusmajadel on oma nimed ja meie maja kandis nime Hawaiian King. Maja ei olnud oma viie korrusega küll uhke pilvelõhkuja, kuid see-eest oli meil superäge siseõu, kus paiknes bassein, mille põhjas oli mosaiikpilt kahest delfiinist. Siseõu oli kaetud rohelist muru imiteeriva kattega ja lõi sinise basseini ja oranžikas-roosa majaga võluva kontrasti. Basseini kõrval asus barbeque area ja seega olid meil ideaalsed tingimused nii basseinipidudeks kui päikesevanni võtmiseks.
Tänavalt tulles sattusime kõigepealt pisikesse fuajeesse, kust viis suur valge varbadega värav sisehoovi. Värava kõrval oli vastuvõtulaud, kus päevasel ajal istus patsiga valvurionu. Edaspidi kutsusimegi teda Patsiks. Vasakut kätt jäi baar, mis öösel õnneks väga kõva lärmi ei teinud ja paremat kätt lift, kuhu pääsemiseks oli vaja kiipi.
Esialgu oli harjumatu see, et meil olid nelja peale ainult kahed võtmed ja paljundada sai vaid korteri ukse võtit. Selleks, et majja sisse saada, oli vaja ka kiipi, mille tegemine maksis 50 dollarit ja milleks oli vaja korteri omaniku kirjalikku luba. Aga no katsu sa omanikule põhjendada nelja võtme omamise vajadust, kui tema teada resideerub korteris vaid 2 inimest.
Meie viiendal korrusel asuvas korterikeses oli üks liuguksega eraldatav magamistuba, suur rõdu, vannituba-wc ja avatud köögiga elutuba. Kokku umbes 45 ruutmeetrit. Korter oli küllaltki avar ja hubane ning neljakesi mahtusime sinna kenasti ära. Elutoas oli suur konditsioneer, mis on sealses kliimas hädavajalik. Korter tuli meile n-ö täisvarustuses ehk olemas oli kõik alates voodipesust kuni nugade-kahvliteni. See on päris suur asi, sest teisele poole maakera on ju päris nõme tekke-patju ja soolatopsi kaasa vedada. Isegi kodukeemiavahendid, millega kodu korras hoida, olid kapis kenasti reas.
Pesupesemine toimus grillimisala kõrval asuvas ruumis, kus oli mitu pesu- ja kuivatusmasinat. Lükka aga 4 veeranddollarilist masinasse ja pane masin vurama. Veeranddollarilised sobivad hästi ka kollektsioneerimiseks, sest igal aastal antakse välja vaid viis seeriat erineva kujundusega münti (nt erinevate osariikide tunnustega või rahvuspargi kujutistega jne). 2008. aastal välja antud Hawaii mündil on kujutatud saared ühendanud kuningas Kamehamehat, kelle valitsuskepist vaba käsi on kuninglikult välja sirutatud Hawaii kaheksa suurima saare poole. Lisaks on seal osariigi moto: „The life of the land is perpetuated in righteousness“, millega on mõeldud seda, et saare-elu jätkusuutlikkus baseerub õiglasel valitsemisel ja kiri „E pluribus unum“ ehk „paljudest kokku üks“. Mündi teine pool on alati ühesugune ja seal on kujutatud George Washingtoni profiili ning lause „In God We Trust“ ehk „Usume jumalasse“. 2012. aastal anti välja ka Big Islandil asuvat tuldpurskavat Kīlauea vulkaani kujutav münt, kuid seda pole ma oma silmaga veel näinud.
Aga tagasi pesupesemise juurde. Ameerikas on väga populaarne, et terve kortermaja peale on üks pesupesemiskorrus või suur pesuruum – igati mõistlik lahendus, mis annab korterisse ruumi juurde ja ei tooda tuppa üleliigset niiskust.
Meele tegi mõruks maakleri deposiidinõue – pidime lisaks üürile maksma ka ühe kuu üüri suuruse ettemaksu, mis pidi kindlustama, et kui midagi ära rikume-lõhume, saab selle deposiidist maha arvestada.
Olime kuulnud, et deposiite enamasti tagasi ei maksta ja üritasime tädi ära rääkida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nt üks maakler oli süüdistanud üürnikke termiitide sokutamises puidust välisukse sisse, kus need vennikesed puhta töö olid teinud. Uks oli seest täitsa puhtaks näritud ja ei aidanud ka üürnike palve loogiliselt mõelda – mis huvi oleks neil uks ära rikkuda? Maakler oli veendunud (või vähemalt mängis seda), et poisid olid süüdi ja deposiidist võisid nad suu puhtaks pühkida. Ka meil ei jäänud muud üle, kui raha lauale laduda.
Nüüdseks on eestlased oma J-1 viisaga seal nii kuulsad ja hinnatud tööjõud, et nii maaklerid kui tööandjad on muutunud väga vastutulelikuks. Vähemalt üürilepingu pikkuse osas.
Ja ma ei saa jätta märkimata, et meie korteris filmiti mõned episoodid teada-tuntud sarjast „Hawaii Five-0“. Mitte ainult meie majas, vaid meie korteris!
Kohe sissekolimise päeval tegime soolaleivapeo, kuhu kutsusime kõik eestlased. Kuna tuppa me kõik ära ei mahtunud, siis grillisime basseini ääres ja tutvusime omavahel lähemalt. Kohal oli umbes 20–30 inimest ja rahvas oli tõeliselt tore.
Kell 21 tuli habetunud valvur teatega, et basseiniala pannakse „kinni“. Pats oli surmkindel, et me tahame tema kiusuks ka pärast üheksat suplema minna ja ajas meie olengu vastuvaidlemist sallimata laiali.
Kuna meeleolu oli kõrgel, otsustasime teha õhtuse jalutuskäigu randa. Ees ootas kesköine suplus. Teel tutvusime California kuttidega, kes olid Hawaiile lõpuekskursioonile tulnud. Mõtlesin, et meie klass oleks oma lõpureisi äärepealt Vormsile korraldanud ja mitte, et Vormsil
