Kõrgeim oodatav eluiga Ameerikas on just Hawaiil – keskmine eluiga meestel 75 ja naistel 80 aastat. Siin pole tegelikult ka midagi imestada.
• Hawaii on lisaks surfaritele ka golfimängijate paradiis – nt pisikesel Oahul asub üle 40 golfiväljaku, millest 5 on tasuta avatud kõigile soovijatele. Kokku on saartel u 80 väljakut.
• Aastast 1922 tegutsevat Hawaii Teatrit tituleeritakse Vaikse ookeani uhkuseks. Seal on võimalus nautida nii teatrikunsti kui kuulata mõnd head kontserti. Hawaii ooperi juured ulatuvad kaugesse aega – kuninglik perekond käis esimesel ooperietendusel 1850. aastal.
• HOT (Hawaii Opera Theatre) alustas tegevust aastal 1961, mil esietendus Puccini „Madame Butterfly“.
• Hawaii on inspireerinud ka mitmeid kirjanikke, nt Mark Twaini, Robert Louis Stevensoni, Jack Londoni jt. Arvata võib, et peale „Aarete saare“ on nii mõnedki raamatud oma ainese just nendelt saartelt saanud.
• Hawaiil asuvad mitmed teadusasutused, nt Hawaii Merebioloogia Instituut (maailma ainus korallrifile ehitatud teadusasutus), Hawaii Vulkanoloogia Keskus, Loodusliku Energia Laboratoorium, Mauna Kea Observatoorium jne. Hawaii looduslik asend soosib nende tegevust ning võimaldab koguda andmeid, mida pole võimalik kusagil mujal maailmas nii edukalt koguda.
• Kuulsustest on Hawaiilt peale USA presidendi Barack Obama pärit veel ka näitlejad Nicole Kidman ja Bette Midler ning lauljad Nicole Scherzinger ja Bruno Mars.
Loomariik
Enne minekut arvasin, et meid ootab Hawaiil ees tõeline loomaaed, kuid vesise isolatsiooni tõttu on tegelikkus kardinaalselt erinev – tänapäeval on saartele alles jäänud vaid kaks põlisasukat. Nendeks on Hawaii nahkhiir ja munkhüljes, kelle viimane esindaja elab Honolulu akvaariumis.
Sissetoodud liikidest leidub palju manguste, kes toodi rottide leviku kontrolli all hoidmiseks, kuid kes kõikide suureks üllatuseks hakkasid hoopis linnupesi rüüstama. Mangustid tegutsevad nimelt päeval, rotid aga öösel – loodusesõbrad selle peale ilmselgelt ei mõelnud.
Hilo Panaewa loomaaiast on põgenenud üks karu, kes võib siiani saare metsades ringi uidata ning Honolulu loomaaiast tegi sääred kängurupaar, kelle järglasi samuti Oahu metsades kohata võib.
Saarel on palju sisalikke. Ja loomulikult kariloomi, kes inimeste poolt Hawaiile transporditi.
Kui loomariik on kesine, siis ei saa sama väita putukate ja lindude kohta. Siiani avastatakse varjurikastest ja vähekäidavatest paikadest uusi liike, mis on täiesti tundmatud või ekslikult arvatud väljasurnud liikide hulka.
Meie lemmiklinnuks Lauriga sai Brasiilia kardinal, kelle uhke punane punkarisoeng meile kangesti nalja valmistas. Lauri ristis ta Tutiks.
Veemaailm on samuti väga kirju ja liigirikas. Kalaliike on mustmiljon ja neist kõige teravama mälestuse jättis osariigi tunnuskala nimega humuhumunukunukuapua. Võite nüüd keeleharjutusi proovida teha. Humuhumu oskab end õhku täis imeda ja lausa kolm korda suuremaks paisuda!
Sealsetes vetes elab lugematul arvul delfiine ja vaalu. Viimaseid on võimalik silmata talvekuudel. Vees keevast kirjust kalasupist võib leida ka meduuse ja erinevaid hailiike – nt haamerpea-hai ja tiigerhai.
Waikikis asub Honolulu loomaaed, mis reklaamib end ainsa USA loomaaiana, mis on loodud monarhi rahakoti abil. See fakt on minu arvates päris naljakas, sest Hawaii ongi ju ainuke osariik, kus üldse kuningavõim olnud on.
Zoo kasvas välja 1876. aastal kuningas Kalakaua käsul oma naise kuninganna Kapi’olani auks loodud avalikust pargist, kus kuningas oma eraloomaaia eksootilisi linde ja hobuseid armastas eksponeerida. Mõnikümmend aastat hiljem lisandus lindudele ja hobustele ka pärdik, karumõmm, paar lõvi ja aurulaevaga kohale toodud Aafrika elevant Daisy, misjärel loomaaed ametlikuks kuulutati.
Tänane zoo on päris korraliku „arsenaliga“ – sealt leiab nt kaelkirjakuid ja suhkruvati-roosasid flamingosid, keda mina varem näinud ei olnud. Kuigi Honolulu loomaaed on Tallinna omast suurem, on meie loomadele loodud palju paremad elamistingimused.
Teine asi, mida ma esimest korda lausa hämminguga jõllitasin, oli see, et loomaaeda külastavad ameeriklased tarbisid tohutul hulgal rämpstoitu. Näiteks sisenesid meiega samal ajal kaks umbes meievanust neiut, kellel kehakaalu topelt ja kes esimese asjana laenutasid elektrirollerid, et nendega loomaaias ringi vurada. Rolleri esiosas oli suur korv, kuhu kenasti mahtusid kioskist ostetud 5liitrine popkornikarp ja 1,5liitrine Coca-Cola pudel, mida siis endale usinalt sisse hakati vohmima. Ausalt öeldes ongi mul sellest loomaaiakülastamisest meeles pigem kirjeldatud söögiorgia kui kohtumine mõne eksootilise loomaga.
Saabumine paradiisi
Reis paradiisi oli väga kurnav. Kõigepealt sõitsime ootusärevalt lõbusas meeleolus laevaga Soome ning veetsime öö sõprade pool. Järgmisel varahommikul startisime suunal London–Los Angeles– Honolulu. Tallinnas olid mind ära saatmas ema, vanaema ja kallid sõbrannad Maarja-Liis ja Liisa, kes mulle väga nutika kingituse tegid – Hawaii põhiseaduse ja sõnastiku. Sealt sain elementaarsed keeleteadmised, et nt fufu tähendab vihast, hui tähendab gruppi, aa on laava, wikiwiki on kiirustama jne. Wikiwiki valmistas mulle eriti palju nalja – sellise keelepärandiga koht ei saa ju mu lootusi petta, ega ju?!
Hiljem selgus, et kohalikku keelt räägivad vaid üksikud kohalikud ja seda kuuleb haruharva. Välja arvatud aloha ja mahalo, mida kuuleb iga nurga peal ja millega alustatakse ja lõpetatakse ka kõige formaalsemaid kirju.
Kui mahalo’l on kohalikus keeles vaid üks tähendus – aitäh, siis aloha defineerimine on oluliselt keerulisem, sest seda kasutatakse nt armastuse, kiindumuse, kaastunde, rahu ja halastuse kontekstis. Alates 19. sajandist kuni tänaseni tõlgendatakse seda peamiselt kui „tere“ ja „head aega“ ning „alooohaaaaaaaaa“ (hääldus ongi just selline!) kostub nii poodi, restorani kui ka naabrite poole sisenemisel ja väljumisel. Sellest on Hawaii ka oma hüüdnime saanud – Aloha-osariik.
Alohaon Hawaii tunnussõna ja esineb nt autoregistrimärkide ja paljude sealsete ettevõtete nimedes. Kohalikku telefoniraamatut sirvides avastasime 4 lehekülge aloha-ga algavaid ettevõtteid. Selle sõnaga seondub ka aloha-spirit, mis viitab sõbralikule ja avatud vastuvõtule, mis kõiki külalisi ees ootab. Lisaks seondub see ülima positiivsuse ja usuga, et iga ettevõtmine edukaks osutub. Eesti „tere“ pole seega ehk siiski kõige parem tõlge, sest ei väljenda havaikeelse termini seotust eluenergia jagamisega. Et kirjeldus siin liialt eneseabi-raamatuks ei kisuks, võiks kokkuvõtteks öelda, et aloha on südamest tulev siiras heasoovlikkus kaasinimeste suhtes. Tervitamise juurde kuulub muidugi ka korralik soe kallistus. Selle heaks näiteks on Barack Obama abikaasaga, kes isegi ametlikel vastuvõttudel külalisi tihti embavad.
Tervitustest natuke vähem võib kohata musi ehk honi. Polüneesia-juurtega honi ei ole meie mõistes siiski tavaline põsemusi, vaid sarnaneb pigem eskimote-musile – ninad pannakse korraks kokku ning hingatakse samal ajal sisse. Tegemist on väga auväärse lugupidamisavaldusega, mis sümboliseerib eluhinguse vahetamist ja inimestevahelist spirituaalset sidet. Sisserännanule tundub selline komme eelkõige suhteliselt ebahügieeniline – kuumas kliimas ei meeldi mulle võõraste inimestega ei kallistada ega kätt suruda, rääkimata siis „musitamisest“. Õnneks piirdutakse enamasti kallistamisega ning honi õnnestus mul mõnel korral vaid hulashow ajal eemalt jälgida.
Kui Eestis kallistavad teineteist vaid lähemad sõbrad, siis Hawaiil on tavaline kallistusega ka võhivõõrast tervitada. Äritegemise puhul kehtivad aga eraldi reeglid ning kindlasti tasub meeles pidada, kellega äri
