hästi sõbralikud ja abivalmid ning ameeriklastele omaselt väga jutukad. Raske on aru saada, kas nad tõesti tunnevadki huvi, mis sa eelmisel päeval lõunaks sõid või on ka need osa
„kontrollküsimustest”. Igatahes loob see mõnusa pingevaba õhkkonna ja juttu ajades on tunne nagu räägiks mõne vana sõbraga, keda pole kaua aega näinud. Tavaliselt võtab intervjuu aega umbes 10 minutit ja sellega ongi kogu protseduur läbi.
Viisa saab kätte, olenevalt saatkonna töökoormusest, mõni nädal hiljem, aga see pole mingi reegel ja oleneb paljudest asjaoludest. Pärast intervjuul käimist olin veelgi kärsitum, sest minu küsitleja oli just naasnud Hawaiilt puhkuselt ja rääkis reisist ülivõrdes.
Kui lennupiletid (edasi-tagasi ~770 eurot) õnnelikult taskus ja minek kindel oli, tundus allesjäänud paar nädalat kohutavalt pika ajana. Käes oli sess ja eksamite konsultatsioonid, aga mina istusin ninapidi arvutis ja guugeldasin infot Hawaii kohta – nt keskmist õhutemperatuuri, et teada, mis riideid kaasa pakkida (või noh, pigem, kas midagi pika varrukaga üldse vaja on või piisab vaid ujukatest), otsisin üürikorterit või uurisin, kas seal mürgiseid madusid või ämblikke leidub. Minu kui suure putukasõbra (iroonia kuubis!) rõõmuks avastasin, et ees ootab peopesasuuruse läbimõõduga ämblikuliik. Youtube’s oli link, kus see Heteropoda venatoria mööda seina ronis. Saatsin lingi Laurile ja ütlesin, et, mina seda tüüpi küll ajalehega taga ajama ei hakka – pistab veel lehe nahka või annab hoopis mulle kere peale. Lauri arvas, et peaksime haamri kaasa võtma – siis on kodu ämblike eest kaitstud. Kuldsete mõtetega mees!
Leidsin ka, et seal elab 19 liiki prussakaid. Tegime nalja, et kui me saarel tööd ei leia ja raha otsa saab, siis kuskilt seinapraost leiab valku ikka – Aasias on see ju täiesti tavapärane amps. Viska aga põrnikas pannile ja riputa veidi soola peale – delikatess missugune!
StudentTour korraldas enne minekut mitu kokkusaamist, et programmis osalejad omavahel tutvuksid. Seltskond oli väga kirev
– erineva taustaga noored Eestimaa eri nurkadest. Hawaiile läks umbes 70 inimest ja sama palju ka maismaale. Mingeid ettekirjutusi StudentTour linna- või elukohavalikul ei teinud, küll aga jagasid nad lahkelt igasugu soovitusi ja nippe, kuidas tööd ja korterit leida, mida kaasa võtta, milleks valmis olla jne.
Tööotsimisel oli ainuke piirang, et ei tohi töötada nt lapsehoidjana, kodutöödel (nt kodukoristajana), laagritöötajana, meditsiinivaldkonnas jms. Sellised piirangud tulenevad J1 tööviisa nõuetest, sest ametikohtadele, mis on seotud teiste inimeste eest vastutamisega, kehtivad karmimad erinõuded.
Vahetult enne ärasõitu tehti meile koolitus ning hoiatati Eestisse naasmisel ees ootava kultuurišoki eest. Sel hetkel ei uskunud ma, et midagi niisugust võiks juhtuda, aga oi, kuidas ma eksisin.
Lisaks soovitati meil otsida uute tuttavate seast potentsiaalseid korterikaaslasi, kellega suvel koos elada, sest kõrgetest rendihindadest tingituna elavad eestlased seal tavaliselt nelja-viiekesi koos. Mõte jagada elamist täiesti võhivõõraste inimestega tundus mulle vastuvõtmatu, kuid tutvudes lähemalt üürikorterite hindadega, oli see igati mõistlik lahendus. Pealegi – mida rohkem, seda lõbusam, eks?!Ühel minekueelsel kokkusaamisel leppisime Liisu ja Kadriga kokku, et hakkame suvel neljakesi korterit jagama. Kadri läks Hawaiile teist aastat ja oli seega vana kala.
Tänu kuulsatele randadele, suurepärasele loodusele ja ilmale on Hawaii peamine sissetulekuallikas turism. Sellest tulenevalt otsustasime minna Oahu saarele Hawaii pealinna Honolulusse, Waikiki linnaossa, kus tänu arvukatele turistidele pidid tööle saamise šansid eelduste kohaselt kõige suuremad olema.
Mingil põhjusel olin algusest peale just Waikikisse minekule keskendunud, kuigi mõnes keskusest eemal asuvas piirkonnas on võib-olla väiksema konkurentsi tõttu ehk lihtsamgi tööd leida. Kui
70 inimest lähevad kõik Waikikisse ja hakkavad riburada pidi samu restorane ja poode oma CVdega pommitama, siis võib hilisematel kohalejõudjatel ikka päris nutune seis olla. Minnes nt mõnda eemalasuvasse randa surfiinstruktoriks või kolides naabersaartele, võib saada hoopis autentsema kogemuse. Aga lõppude lõpuks oleneb kõik inimesest endast ja tema järjepidevusest.
Honolulusse ehk pealinna on statistika järgi kogunenud 73 % terve saarestiku elanikkonnast ja see võib olla nii plussiks kui ka miinuseks.
Hawaii saared
Vulkaanid on enamasti tekkinud aeglaselt liikuvate laamade ehk maakoore osade kokku põrkamisel ning hõõrdumisel, millest on alguse saanud ookeani keskahelikud, süvikud ja mäestikud.
Hawaii ei paikne laamade piirialal, kus selline asi kõne alla saaks tulla. Hawaii puhul on tegemist hoopis kuuma täpi vulkanismiga. Kuuma täpi all asuvad vahevööst tõusvad kuumad ainevood, mis kõrgemale tõustes sulavad ning tekitavad vulkaane. Et kuum täpp püsib ühe koha peal, tema kohal olev laam aga liigub, siis moodustab kuuma täpi vulkanism sageli ahelikus paiknevaid saarestikke nagu nt Hawaii saared.
Hawaii saarestik on seega moodustunud veealuse mäeaheliku vee peal asuvatest mäetippudest ning on tekkinud miljonite aastate vältel, peamiselt viie kilpvulkaani purskamise tagajärjel. Tegemist on vulkaanilise piirkonnaga ning kõik saared on ühel hetkel vulkaanina ookeanist kõrgunud ning laavavooludega aina suuremaks kasvanud. Kui vulkaan on uinunud ja kuuma laavat peale ei voola, saab seal aja möödudes alguse lopsakas elu ning nii need kaunid saarekesed tekkinud ongi.
Vaikse ookeani kaardil näivad päikeselised troopilised saared vette puistatud liivateradena ja moodustavad pika loode-kagu suunalise saarteaheliku, mille kujutist meeldib paljudele kohalikele ka enda nahale tätoveerida.
Polüneeslased saabusid Kagu-Aasiast kergete puust purjepaatidega üle ookeaniavaruste Hawaii saartele 8. sajandil ning asustasid esimeste elanikena järk-järgult kogu piirkonna. Polüneeslased ongi Hawaii põliselanikud. Eurooplastest jõudsid esimestena Hawaiile 1527. aastal hispaania meresõitjad ning seejärel 1778. aastal ka põhikooli geograafiatunnist tuttav James Cook.
Tänapäeval kuuluvad Hawaii saared USA koosseisu ja moodustavad ühe osariigi viiekümne kahest. Muideks, Hawaii on ainuke osariik, mis ei asu Põhja-Ameerika mandril.
Varem on saarestikku nimetatud ka Sandwichi saarteks ehk Võileiva saarteks ja nimi tuleneb asjaolust, et nad paiknevad Ameerika ja Euraasia vahel keset Vaikset ookeani just nagu sink kahe leivakääru vahel. Hawaii on terves maailmas kõige isoleeritum paik keset hiiglaslikku vetevälja – Californiast paikneb saarestik umbes 3800 km ning Jaapanist umbes 6200 km kaugusel. Samal laiuskraadil Hawaiiga on nt Mehhiko, Saudi Araabia ja India.
Ametlikult koosneb vulkaaniline saarestik 137 saarest, millest vaid kaheksa suuremat moodustavad tuumiku ja saavad tähelepanu, kuid sinna juurde lisanduvad veel mitmed rifid ja atollid, mis kokku katavad ligi 17 000 ruutkilomeetrit (u 1/3 Eesti pindalast). Tuleb silmas pidada, et kogupindala on pidevas muutumises. Pidevate laavavoolude tagajärjel on alates 1994. aastast Big Island umbes 2 km2 võrra suuremaks kasvanud. Ka praegu leiab silmnähtav aktiivne vulkaaniline tegevus aset vaid suurima saare Big Islandi peal, kus hõõguvad punakaskollakad laavajoad iga päev ookeani immitsevad ja saart vähehaaval suuremaks kasvatavad. Vanim atoll on tekkinud umbes 28 miljoni aasta eest.
Meie kodusaar Oahu on suuruselt kolmas, olles veidi väiksem
Saaremaast. Oahu tähendab havai keeles kohtumispaika ning Honolulu turvalist ja varjulist lahte ehk varjupaika.
Maavärinad ei ole siin piirkonnas üldsegi nii tavalised, kui võiks saarte seismilisest asukohast järeldada, aga eks tuleb ette neidki. Suuremat ohtu kujutavad hoopis Vaikses ookeanis aset leidvad veealused maavärinad, vulkaanipursked ja muud maakoore muutused, mis ähvardavad Hawaii saari hiidtsunamidega.
Hiidlained
