ei olnud need tüübid just kirkaimad pliiatsid pinalis.
Jätsid päris haleda mulje, kui kiitlesid, et esimest korda elus õlut joovad ja siis seda peatse oksendamisega ka tõestasid.
Raputasime nad kiirelt maha ja läksime suplema. Öösel mustjassinise tähistaeva all rohekas-sinises ookeanis ujumine … See on midagi kirjeldamatut. Ookean oli prožektoritega valgustatud, mis oli esiteks väga efektne ja teiseks andis see mõnusa turvatunde, et su kõrval ükski hirmus merekoletis ei uju.
Kaldale ronides panime tähele, et ühe hotelli töötajad viskasid midagi vette, mille peale hiiglaslikud mustad varjud üle ookeanipõhja liuglesid. Nii palju siis turvalisusest. Toidavad haisid või? Ookeanis pidid ju haide ja muude mereelukate tõrjumiseks veealused barjäärid olema!?
Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli täiesti ohutute graatsiliste raidega, keda külastajate imetluse saatel toideti. Tõsi, vaatepilt oli hämmastav, sest raipoisid olid oma seitse meetrit laiad. Täiskasvanud isendi „tiivaulatus“ võib olla isegi 9 m ja nad kaaluvad u 1360 kg. Nad hõljusid üle ookeanipinna nagu hiiglaslikud kummitused. Samas pani see mõtlema, et kes sealt barjäärist veel üle võivad liuelda …
Hiljem selgus, et meie kartused olid igati üle paisutatud – ükski tervemõistuslik hai ei ujuks Waikiki randa, sest esiteks on laht tänu korallidele üsna madal, teiseks vesi liiga soe ning kolmandaks puhast vett armastavatele haidele päevituskreemidest ja – õlidest liialt reostatud. Päeval ujuma minnes katab vett ebameeldiv õlikiht ja peagi olime ka meie juba piisavalt kohalikud, et Waikiki rannas mitte ujuda.
Manoa Falls
Vaatamata tüütutele igapäevastele asjatoimetustele ja tööotsimisele üritasime iga päev ka midagi põnevat ette võtta. Paar päeva pärast
Diamond Headi matka suundusime Laura, Siimu, Lauri, Elari ja Laurisega Manoa kose juurde, mis pidi kirjelduse järgi olema üks saare vingemaid.
Kuna Diamond Head oli nn „tsiviliseeritud“ matk, kus iga natukese maa järel oli võimalik end joogiveekraanide all tankida ja karastada, siis tahtsime näha midagi metsikumat. Valmistusime matkaks korralikumalt, võtsime kaasa rohkelt vett ning Eestist kaasa ostetud pähkli-rosinavarud. Lisaks ka mõned protein bari’id ehk valgubatoonid, et vajadusel sealt jõudu juurde saada.
Kose juurde sõitsime kahe bussiga. Esimene bussijuht oli umbes kolmesajakilone energiapomm-neegritar. Ta suhtles iga siseneva ja väljuva reisijaga ning jutt ei peatunud isegi hingetõmbeks või neelatamiseks. Üle bussi kisades pidas ta korraga umbes kuut erinevat vestlust ning kirus mahlakalt valitsust. Samal ajal ületas ta pidevalt kiirust ja eiras kõiki liiklusreegleid. Kuna istusime bussi esiistmetel, et juht ütleks, kus me maha peame minema, olime varsti poolkurdid.
Ühel hetkel jäi bussi ette ukerdama jalgrattur. See ei meeldinud sugugi juhile, kes ratturi teelt lihtsalt välja trügis. Et oma nahka päästa, keeras rattur esimesel võimalusel põõsastesse. Buss jäi seisma, tädi avas esiukse ja karjus talle järgi: „YOU ARE A FOOOOL!“ Mille peale terve bussitäis talle nagu rahvuskangelasele plaksutas. Hiljem sain aru, et ega seal jalgrattasõit tõesti populaarne ole. Nagu ka jalgsi käimine. Kui pidime bussi vahetama, käratas ta meid püsti, surus igale kommid pihku ja andis valjul häälel edasised juhtnöörid.
Järgmine bussijuht palvetas ja mudis terve tee palvehelmeid, mis pani meid pead murdma, ega me mingi enesetaputerroristi otsa sattunud.
Kui elusalt sihtkohta jõudsime, võtsid juba esimesed sammud mu täitsa pahviks. Buss oli meid maha pannud täpselt hiiglasliku džungli-looduspargi sissepääsu ees. Loodus oli üle mõistuse lopsakas ja lilled nii kirevad. Eestis müügil olevad eksootilised paradiisililled kasvasid seal nagu umbrohi – põõsastena! Üks onu niitis meie möödumisel parajasti ühe sellise imeilusa põõsa maha. Milline barbaarsus!
Meist paremal ja vasakul kõrgusid hiiglaslikud banjanipuud, mille okstelt kiikusid alla liaanid ning maapind oli kaetud erinevate troopiliste lillepuhmastega. Taimestik oli nii tihe, et isegi päike ei paistnud läbi. Liaanid olid põimunud tihedalt puutüvede ümber ja peitsid tüved täielikult enda alla nii, et puud meenutasid muinasjutust pärit nõiametsa. Öösel võib seal tõenäoliselt päris kõhe tunne olla.
Koseni viiv tee algas tavalise laudteega, mis valmistas pettumuse. Marsi nagu Viru rabas! Mu säärelihased olid selleks ajaks Diamond Headist juba taastunud ja valmis vallutama kõrgemaid mägesid. Aga kes see tark oli, kes ütles, et ära hõiska enne õhtut?! Laudteed jätkus ehk pool kilomeetrit ja sealt edasi läks kõik üle kivide ja kändude. Mitte halvas mõttes – väga põnev oli üle kurviliste puujuurikate turnida. Kui me lõpuks kõnealuse koseni jõudsime, oli vaatepilt nii nigel, et ma ei vaevunud sellest piltigi tegema. Kraanist tuleb ka suurema survega vett!
Loomulikult oli see meie endi süü. Keegi oleks võinud ju loogiliselt mõelda, et suvel pole sealt Niagarat alla voolamas loota. Hawaiil on nimelt kaks aastaaega – talv, mis kestab oktoobrist aprillini ja mil sajab keskmisest rohkem, ning suvi, mil on kuivem periood. Sellist sõna nagu „ilm“ kohalike keelepruugist ei leia – mis tast rääkida, kui see laias laastus kogu aeg meeldiv on. Ärge saage valesti aru – kogu aeg ei paista ainult päike! Ega hüüdnimi „vikerkaaremaa“ õhust võetud pole – vihma sajab seal tegelikult tihti ja sadu võib kesta kas ühe minuti, kastes džunglitaimi ja pakkudes kosutavat sooja dušši inimestele, või siis mitu nädalat jutti. Vihma peetakse siin õnnistuseks.
Kose kõrvalt algas järgmine väänlev metsarada ja kõrvalolev silt teavitas, et tee viib mäe tippu. Kuna kosk polnud suurem asi, otsustasime tipu ära vaadata.
Tee viis sügavamale džunglisse läbi magnooliapõõsaste ja mööda orhideemetsast. See ilu ja lopsakas loodus võttis mu täiesti hingetuks. Kõrgemale jõudes jäi taimestik veidi kesisemaks ja lõpuks jõudsime vaateplatoole, mis asus kõrgel pilvede piiril. Ümberringi kõrgusid pilvedesse tõusvad hiiglaslikud mäenõlvad ja all orus lookles hõbedaselt siuglev vahune kärestik.
Kui olime vaadet piisavalt nautinud ja hinge tõmmanud, märkasime pisikest põõsastikku kaduvat rajakest. Otsustasime ka seda pidi minna, lootuses, et ehk keerab see peagi allapoole ja jõuame ringiga alguspunkti tagasi.
Rada oli tõeliselt kitsas ja ekstreemne. Suurem osa teest oli lausa nii kitsas, et üks jalg käis teise ette ja rohkem ruumi ei olnud, paremal pool oli kivisein ja vasakul tühjus – kilomeeter vabalangemist. Mõnes kohas puudus tee aga sootuks ning edasisaamiseks tuli puujuurikatest kümne küünega kinni hoida ja end teisele poole kiigutada.
Vanaemale muidugi sellisest rumalast ettevõtmisest vabatahtlikult ei räägiks, aga nagu on öelnud Lõuna-Aafrika kirjanik Amber Deckers: „Never regret something what once made you smile.“ Ja me tõesti ei kahetsenud oma hulljulgust, sest saadav adrenaliinilaks ja põnevus olid seda totaalselt väärt!
Tossud kui matkajalanõud avastasin enda jaoks alles oma teisel Hawaii-suvel. Mingil arusaamatul põhjusel ei jõudnud korralike matkajalanõude vajalikkus varem mu teadvusse. Ju ma polnud veel nii suur matkasell, et oleks osanud õiget varustust õigesti hinnata.
Pärast pooleteisttunnist edasirühkimist mõistsime, et tee viib sinka-vonka ühest tipust teise. Kartsime pimeda peale jääda ja otsustasime tuldud teed tagasi minna.
Tagasi vaateplatoole jõudes võttis meid vastu kuri punane hoiatussilt, mis keelas rangelt sellest punktist kaugemale minna – keegi naljanina oli rajakese juures oleva sildi põõsasse tõstnud ja teistpidi keeranud.
Alla jõudes olid jalad katki ja värisesid kontrollimatult suurest pingutusest. Olime üleni mudased ja mingite satikate söödud, aga meid valdas siiras rahulolu. Juurdlesime,
