Aeg puudutab tõde. Argo Järve
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Aeg puudutab tõde - Argo Järve страница 2
Kolge pistis kasseti magnetofoni ja lärm täitis kogu toa.
„Judas Priest,“ lõugas pikajuukseline hevimees üle muusika ja tegi keset tuba ebamääraseid tantsusamme. Hans sellisest muusikast aru ei saanud. Tema jaoks oli see mõttetu karjumine ja pillide piinamine. Talle meeldis mahedam rockja popmuusika.
„Järgmine nädal lasen isal teleka tuua,“ rõõmustas Rasmus toanaabrit ja vaatas hoolega ringi, kuhu seda paigutada.
„Külmkappi oleks ka vaja, mina sinna ühisköögi kappi küll midagi ei vii. Näljarotid pistavad persse.“
Sellega oli teema lõpetatud. Hansule selline toanaaber meeldis. Peaasi, et ülbeks ei lähe, mõtles ta. Arendati veel tunnike vestlust ja oligi käes aeg magama minna. Öörahu algas ühikas kell üksteist, kuid kell kümme pidid kõik oma toas olema. Pikk kobas varvastega mööda seina lülitit ja tuba pimenes. Paari tunni pärast kostis mõlemast voodist ühtlast norinat.
Esimene september algas valju koputamisega uksele.
„Äratus, kuradi laiskloomad!“ röökis komandant ja hetk hiljem pröökas ta järgmise ukse taga. Noored kutseõppurid ajasid end voodist välja ja siirdusid kiiresti koridoris asuvasse üldkasutatavasse pesuruumi-tualetti. Kes ees, see mees, kehtis siin seadus. Pesuruum jagunes kolmeks. See oli mõeldud neljale toale, seega võis vähemalt kaheksa inimest sinna samal ajal sattuda. Õnneks polnud teistest tubadest veel kedagi siia jõudnud ja nii said mõlemad poisid oma asjad kiirelt aetud. Aega oli esimese koolipäevani veel vähemalt pool tundi. Kumbki nohistas vaikselt oma toidukoti kallal. Paar minutit oli kuulda ainult krõbinat, sekka mõned matsutused ja köhatused. Esimene pidulik hommikusöök ühikas oli tehtud. Koridor täitus iga minutiga üha enam, sealt oli kosta kisa ja kära, vandumist, jooksmist ning uste paukumist.
Rasmus ja Hans vahetasid pilke ning sättisid end ühel ajal ukse poole. Koolimajja oli ainult mõne minuti tee, seega tormata polnud neil kuhugi ning poisid torkasid mõlemad ühika ukse ees suitsu ette. Vaevalt olid nad paar mahvi tõmmata saanud, kui komandant pea aknast välja pistis ja kisama kukkus.
„Kuradi nahad! Ühika ees teiesugused tattnokad ei suitseta, kaduge siit kus kurat!“ Poisid jooksid kiiresti nurga taha, mõlema nägu õhetas häbist ja teadmatusest. Arvasid ju mõlemad, et nüüd võivad nad teha, mida tahavad.
„Vanamutt raisk, tuleb siin ruigama,“ vandus Rasmus. Hans pahvatas naerma, talle tegi see ainult lõbu.
„Minul lubatakse kodus tõmmata,” mängis Rasmus kõva meest edasi.
Hans sellega kiidelda ei saanud, tema käis ikka nurga taga tõmbamas ja pärast näris kuuseokkaid peale, et suitsuhaisu peletada.
Koolimajaesine oli täitunud nii vanade kui ka uute õpilastega, esimese kursuse omad olid arglikult eemale tõmbunud, vanemad poisid kuraasitasid tüdrukute ees ja räuskasid üle õue. Hans ja Rasmus hiilisid vaikselt suurest peauksest sisse ja jäid teadetetahvli ette seisma, lugema, kas on midagi sellist, millest neile kasu võiks tõusta.
„Hans!“ hüüdis pikk. „Lähme teisele korrusele keemiakabinetti, seal on meie kursus.“
Pikkade sammudega mindi trepist üles ja õiget ust otsides liiguti edasi. Klassiruumis oli koha sisse võtnud vähemalt paarkümmend õpilast, siin-seal olid veel vabad pingid. Toanaabrid sättisid ennast vabadele kohtadele ja jäid uudishimulikult ringi vahtima. Aeg-ajalt sisenes klassi üksikuid õpilasi ja hõivasid järjest vabu kohti. Järsku lõikas terav helin läbi õhu, koolikell teavitas päeva algusest.
Mõne minuti pärast sisenes klassiruumi ruudulises ülikonnas vanem vuntside ja habemega meesterahvas ja ütles: „Noh, nii … mina tähendab … khm, khm … olen, poisid, teie kursuse juhendaja.“ Klassiruumist kostis siit-sealt naeruturtsatusi.
„Tasa!“ käratas klassijuhataja ja tegi kogu klassile kiiresti selgeks mõned reeglid ning vaatas vasturääkimist keelava pilguga üle esimese kursuse õpilaste nägude.
Päeva jooksul tehti neile selgeks ka tunniplaan ja kus miski asub. Mingit õppimist sellel päeval ei toimunud, kätte jaotati kilogrammide kaupa erinevat õppematerjali ja poole päeva pealt lubati poisid minema. Tundus, et kursusel oli palju kohalikke ja seda oli ka nende käitumisest näha – nad erinesid teistest oma käitumise ja kerge ülbuse poolest. Olid ju teised nende territooriumile sissetungijad ja koht tuli kätte näidata. Siin-seal tekkis juba väikseid rüselusi ning jõukatsumisi.
Rasmus ja Hans jalutasid mööda pikka alleed ühikasse tagasi, viskasid koolist saadud õppematerjalid lohakalt lauale ja plaanisid kohalikku kauplusse minna. Ühika peaukse ette oli kogunenud kamp vanema kursuse õpilasi, kes takseerisid uustulnukaid hindava pilguga. Ilmselt oli siin kasu Rasmuse suurest kasvust ja neid tülitama ei hakatud. Pihtide vahele võeti hoopis nendele järgnenud noormees, kes hiiglase mõõtudega just kiidelda ei saanud. Nääpsuke, lokkis juustega ja hiigelsuured sarvraamidega prillid ninal. Elas vist poiste mäletamist mööda kõrvaltoas. Hans ja Rasmus jäid eemal seisma ja uudishimulikult passima, mis edasi saab.
„Einstein, löö kulpi,“ käsutasid vanema kursuse poisid prillikandjat.
„Mis kulpi?“ vahtis see süütute silmadega norijatele otsa. Vali naer täitis õue.
„Kust kurat see lollakas pärit on?“ küsis keegi ja jälle kostis naeru.
Prillipapast noorele Einsteinile tehti kambaga kiiresti selgeks, kuidas ta edaspidi käituma peab.
„Sellel läheb raskeks,“ kommenteeris Rasmus ja asutas ennast edasi minema.
Kaupluses polnud peale vanemapoolse müüja kedagi, riiulitel haigutas tühjus ning ruumi täitis ühel ajal kala ‒ ja pesuvahendite imal lõhn.
„Teeks õige mõned õlled esimese septembri tähistamiseks?“ küsis pikk ja jäi vastust ootava ilmega Hansule otsa vaatama.
Hansul oli suvel teenitud rahast ka midagi alles jäänud ning seega võis tema meelest natukene laristada küll, pealegi olid vanemad ju nädala söögiraha kaasa andnud.
„Arvad, et meile müüakse või?“ kahtles ta.
„Loogish ju, tšeki biiti!“ sosistas Rasmus, ja ladus korvi Žiguli õlut täis ja lonkis ükskõikse näoga kassasse.
„Kaks pakki Rumbat ja tuletikud palun,“ ütles ta häält madalamaks tehes müüjale.
Naine leti taga tõstis poisile ükskõikse pilgu ja pani soovitud kauba letile, luges pudelid kokku ja klõbistas kiirelt arvelauda. Rasmus maksis arve ja ladus asjad kaasa võetud seljakotti. Hans järgnes, käed taskus, pikale toakaaslasele ja muigas omaette. Toanaaber andis täismehe mõõdu välja küll, pealegi oli tal juba kerge vunts nina all. Kaupluse ees pisteti plärud ette ja hakati valjuhäälselt naerma.
„No mis ma ütlesin?!” hõiskas pikk.
Plaan oli minna jõe äärde, ilm oli ilus ja septembri kohta suhteliselt soe. Ühikas oli juba esimesel päeval kõigile selgeks tehtud, et sinna keegi mingit alkoholi ei too ja purjus õpilasi seal pikalt ei hoita. Need, kes vahele jäävad, visatakse sealt välja ja asi läheb kooli vastavasse komisjoni arutusele. Loomulikult pidi asjast teavitatama ka lapsevanemaid. Sellepärast ei olnud poistel kohe esimesel päeval tahtmist korda rikkuma hakata.
Alla jõe äärde jõudes leidsid nad eest puunottidest ehitatud pingid ja kividega piiratud lõkkeaseme. See andis mõista koha populaarsust