unustanud. Nende köögiaknast paistis valgust. Poiss läks trepikotta ja katsus ettevaatlikult korteri ukselinki, uks oli lukust lahti keeratud.
Vaevalt sai ta ukse avada, kui algas ema karjumine:
„Kust nüüd siis tuldi? Ainult hulgutakse ringi ja tehakse lollusi.“
Hans püüdis selgeks teha, et keegi tarkpea oli ukse lukku pannud ja tema pidi seekord puukuuris magama. Teisest toast ilmus kisa peale välja ka kasuisa. See tüse kiilanevusele kalduv haisukott, kes tegi talle teatavaks, et öösel käibki uks lukus ja kui õigel ajal ei oska kodus olla, siis temasuguse poisiraisa koht ongi tänaval.
Nagu kokkulepitult jätkas ema: „Nendele jõlkumistele tuleb lõpp teha.“
Hans teadis juba, et kasuisa oligi see, kes ukse lukustas. Seda oli varemgi juhtunud. Ta oli ema peale vihane, et see õigustas mehe tegu. Poiss läks vaikides, kuid vihast pulbitsedes tuppa, mida teiste lastega jagas. Võttis temale kuuluvast sahtlist mõned tarvilikud esemed ja pani need seljakotti. Vahetas haisvad riided puhaste vastu ning otsis oma salajasest peiduurkast mõned rahatähed välja. Luges suvise teenistuse mõtlikult üle ja suskas taskusse. Ta otsustas pealinna sõita. Ehk võib vähemalt selle öö isa juures olla. Pühapäeval saab varakult ühikasse minna ja kuni reedeni pole muret, arutles ta oma mõtetes. Hans tõmbas jope selga ja astus sõnagi lausumata uksest välja. Tänavale jõudes kuulis ta, kuidas nende köögiaken avati ja sealt teda hõigati. Poiss ei teinud kuulmagi, vaid tõstis kraenurgad üles ja astus maanteele. Ta mõistis seda isegi, kui palju jõudu see temalt nõudis, aga ta jäi endale kindlaks.
Bussijaam oli siinsamas lähedal, kuid ta otsustas ikkagi järgmisse peatusse jalutada. Ta teadis, et tal tuleb veel mitu tundi bussi oodata. Neid liikus siit ainult kolm-neli korda päevas.
Ilm oli erakordselt vastik, sadas vihma ja lõikav tuul käis läbi nii ihust kui ka hingest. Poisil oli taskus kodunt vanemate tagant näpatud poolik Ekstra sigaretipakk ja ta koukis sealt omale ühe suitsu välja. Teda ei huvitanud enam, kas keegi näeb ja sellest vanematele räägib või mitte. Selleks ajaks kui buss tuli, oli ta vähemalt viis või kuus sigaretti ära pahvinud.
Hansul oli hea meel, kui kuulis kaugelt bussimootori urinat. Külm oli ja ka riided olid märjaks saanud. Kiirelt sisenes ta bussi ja ostis pileti. Prantsatas istmele ja jäi enda märgade jalge ette põrnitsema. Muremõtted tükkisid pähe. Mis siis, kui neid polegi kodus? Helistada ta kusagilt polnud jõudnud ja õigupoolest ei teadnud numbritki.
Jah, telefoniraamatust oleks ta selle vaevata leidnud, aga seda polnud tal ka kusagilt võtta. Saab mis saab, mõtles ta ja lasi silmad kinni. Palju kilomeetreid oli sõita. Mõnus soojus oli lõpuks ihusse tunginud ja tegi oma töö.
Hans avas silmad alles Tallinna bussijaamas. Ärevus ja teadmatus kripeldasid hinges. Poiss mäletas ainult umbkaudset teed isa korterini, bussijaamast oli sinna olnud vaid paarikümneminutine jalutuskäik. Tänu oma heale mälule oli talle teekond meelde jäänud, viimati oli isa teda bussile saatnud. Poiss jälgis pingsalt tänavasilte ja korrutas omaette aadressi. Jõudnud õigele tänavale, rõõmustas ta ja hakkas juba julgemalt õiget majanumbrit otsima. Minutitega oli õige maja leitud ja arglikult vajutas poiss uksekella. Tirrrrr-tirrrr kostis seestpoolt terav heli, kuid peale vaikuse polnud midagi rohkemat kuulda. Ta lasi lootusetult veel paar korda kella ja astus trepist alla. Tuul lõikas nagu noaga näkku ning ta eemaldus kiire sammuga majast. Äkki läksid kuhugi külla, mõtles poiss ja otsustas hiljem tagasi tulla. Kere oli nii hele, et soolikad lausa kräunusid sees.
Hans kõmpis tagasi bussijaama, seal oli vähemalt soe ja söögikoht. Väljas pimenes silmanähtavalt ja poiss kiirendas sammu, võõras linn sisendas talle hirmu. Bussijaamas valitses vaikus, kell käis üheksandat õhtutundi ja väljumas oli veel mõni üksik liinibuss. Hans astus trepist alla ja sisenes inimtühja puhvetisse, kus müüja üksi puusi hööritades ja kõvahäälselt vene keeles lauldes laudu pesi. Ta ei teinud Hansust välja, kuigi see oli juba mitu minutit leti ees seisnud.
Suurem osa toitudest oli vitriinist juba ära korjatud. Järel olid mõned kuivanud võileivad ja kahtlase välimusega salat, milles tundus elu käivat.
Hans köhatas julgust kokku võttes ja küsis, kas midagi süüa saab. Müüja vaatas teda kõõritades ja pahuralt, viskas lapi lauale ning tuli pobisedes käsi põlle sisse kuivatades leti taha.
„Võileibu saab, muud ei ole enam, mõned kapsapirukad võin ka tuua. Sulgemisaeg on kohe käes,“ lisas ta justkui vabanduseks.
Poiss otsustas pirukate ja limonaadi kasuks ning palus need endale kaasa pakkida. Maksis nõutud summa ja lahkus puhvetist. Istus ukse taha trepile ja sõi sealsamas külmad kahtlase maitsega pirukad kiirelt ära. Loputas limonaadiga suud ning astus bussijaamast välja.
Väljas oli kottpime ja ilm muutunud veel hullemaks. Vihm peksis teravalt vastu nägu, külm sügistuul keerutas hooti mööda tühje tänavaid üksikuid puulehti, mis ta puult lahti oli suutnud rebida. Morni näoga Hans vaatas kella ja otsustas korra veel isa ukse taha minna. Joostes ületas ta tänava ja kiirel sammul kõndis juba selgeks saanud teed pidi tuttava majani. Lasi kiirelt kella ja jäi ootama. Kuulda oli ainult tema enda valjult pekslevat südant. Vajutas kannatamatult veel korra ja kuulatas. Endiselt jäi kõik vaikseks ja ühtki tuld koridoris ei süttinud. Hans oli nõutu. Isa ei olnud kodus.
Ta vaatas kella ja otsustas Balti jaama minna – ehk läheb sealt veel mõni rong ja ta saab vähemalt paar tundi soojas olla. Aeg-ajalt inimestelt teed küsides jõudis poiss raudteejaama. Tema õnnetuseks ei olnud sealt enam ühtegi rongi väljumas. Viimane Viljandi suunduv rong oli lahkunud juba paarkümmend minutit tagasi. Tänaval polnud liikvel peaaegu mitte ühtegi hinge, nii vaikne ja inimtühi oli ka jaamas. Ta jäi sinnasamasse tühjale pingile istuma.
Ühtäkki nägi ta enda nina ees läikivaid saapaid ja kellegi varju.
„Kodanik, mida te siin teete?“ kõnetati teda äkitselt.
Noormees tõstis pea ja nägi mundris ametimeest enda ees seismas. Hansul ei torganud suures pabinas muud pähe kui öelda:
„Ma, ma … jäin rongist maha ega oska kuhugi minna.“
Miilits vaatas teda uuriva pilguga, tahtis teada, kust pärit, kus käis ja kas dokumente on. Õnneks oli. Miilits uuris seda pingsalt ja ütles:
„Tule kaasa, ma näitan, kus saad öö mööda saata. Siin on pidevalt teisigi sinusuguseid.“ Samas hoones oli miilitsajaoskond, mis oli ühendatud vaksali ootesaaliga. Poisile näidati koridoris pink kätte ja lubati seal istuda.
„Varsti lukustatakse uksed ja rohkem ei pääse siit sisse ega välja, hommikul oled siit kadunud.“
Hans jäi üksi. Parem ikka kui tänaval, mõtles ta ja sättis ennast mugavamalt sisse. Lonksas limonaadi, ohkas sügavalt ja jäi tukkuma. Varsti magas rännumees nohinal õiglast und.
Hommikul ärkas ta ehmatusega, miilitsajaoskonnast kostis kolinat ja roppu vandumist. Jaoskond oli ju kohe seina taga ning häälte järgi otsustades sai ta aru, et sinna oli toodud valjuhäälne purjus kodanik, kes üritas seal korravalvuritega maadlema hakata. Läbi seina kostsid paar tuhmi mütsu ning seejärel kostsid hääled, nagu oleks midagi mööda põrandat lohistatud, kuuldus ukse paugatus ja jälle vaikus. Ilmselt anti kumminuia maitsta, irvitas poiss omaette. Hans vaatas kella ja ajas end püsti. Hakkas juba koitma. Üksikud reisijad liikusid perroonil. Esimesed rongid olid kohe liikvele minemas. Poiss hiilis vaikselt tänavale ja kadus nurga taha. Süütas viimase sigareti ning pahvis selle mõnuga ja kiirelt ära. Ta polnud küll suurem suitsumees, kuid praegu mekkis sigaret nagu kirss tordil.
Hans vaatas vargsi ringi ja kergendas end lähedal
