teadmatuse ees.
Hommikul viis isa ta töökohta ja lubas õhtul siitsamast peale võtta, et vaadata oma silmaga üle tuba, kuhu Hans kolib, ja otsustada, mida tal seal tarvis võib minna.
Ehitusfirma brigadir andis poisile räpased tunked ja käskis need selga tõmmata, näitas töö ette ja kadus vaateväljalt. Möödus tunde, ilma et keegi oleks tema vastu vähimatki huvi üles näidanud.
Ehitusmehi liikus siia-sinna ja kõigil oli pealtnäha kibekiire töö käsil. Hans oli pandud üksi viiekorruselisest valmivast majast ehitussodi välja vedama, töö oli raske ja kurnav. Poolikuid telliseid tundus olevat tonnide kaupa, siin-seal vedelesid rasked torujupid ja igas mõõdus puidujäätmeid, see kõik tuli tal väljas asuvasse konteinerisse tassida. Lõunaks olid õlad ja selg nii valusad, et poiss tahtis appi karjuda. Jalad tudisesid suurest kurnatusest ja sõrmed kiskusid krampi.
Lõpuks kõlas lõunat kuulutav sireen. Väsinult asus ta kaasavõetud võileiba nosima, teised olid läinud lähedal asuvasse sööklasse ja jätnud Hansu päris üksi. Vahepeal ilmus objektile brigadir, vaatas tema tehtud töö üle ja noogutas heakskiitvalt pead. Vigases eesti keeles tegi ta poisile selgeks ka järgnevate päevade tööd ja kadus aukliku presentkattega Villises.
Õhtuks vedas poiss vaevu jalgu järele. Ta oli päeva liiga innukalt alustanud ja arvestamata seda, et tööd tuleb teha ka järgmised neli päeva. Laupäev olevat küll poolik, aga tähtaeg suruvat peale ja oma panuse peavad andma kõik, kaasa arvatud uus abitööline Hans. Poiss tiris tunked seljast ja loputas sealsamas seinast tuleva kraani all oma veritsevad käed. Brigadir oli unustanud talle kindad anda ja kelleltki küsida ta polnud söandanud. Isa ootas teda juba tee ääres seisvas mürkrohelises autos ja kõlistas tema silme ees võtmeid. Ta oli käinud päeval ise kontoris, vormistanud kõik vajalikud paberid ning saanud ka eluaseme võtmed.
Sõideti Koplisse. Vahepeal näitas isa peatusi ja seletas, milliste transpordivahenditega ta tööle pääseb. Kõik oli poisi peas segamini ja suurest väsimusest ei suutnud ta midagi meelde jätta. Vana lubas talle kõik paberil puust ette teha ja vajaduse korral punaseks värvida. Jõuti vanema eramaja ette, mis oli ajahambast räsitud ja kole nagu kuradi vanaema. Hansu toapugerik olevat teisel korrusel, eraldi sissekäiguga. Esimesel elavat mingisugune vanapaar, kuuldavasti olevat maja ehitusfirma direktori oma ja alumine korrus tema vanemate päralt. Hansule oli see uskumatu – kas tõesti elavad suure kooperatiivi juhataja vanemad sellises urkas? Ta oli kodukandis näinud tähtsate direktorite ja asjapulkade uhkeid elamisi.
Nad sisenesid pisikesse tapetseeritud tolmusesse tuppa, kuhu oli juurde ehitatud kööginurk. See oli toast eraldatud määrdunud vineertahvliga, mis oli kohati vakstuga üle löödud. Laes rippus juhtme otsas kuplita elektripirn, nurgas oli vana vedruvoodi koos paari padja ja tekiga, lisaks tool ja väikene öökapp, millel seisis paksu tolmukorra all televiisor. Hans kahtles küll selle koostöövalmiduses, kuid lootis töökorda seada. Kööginurgas olid mõned räpased nõud ja roostes kraanikauss, gaasipliit ning väike kapikene. Pesemiseks olevat maja keldrisse eraldi duširuum ehitatud. See askeetlik pisike pugerik oli nüüd mõneks ajaks tema kodu. Isa lubas talle organiseerida pisikese külmiku ning mõned elamiseks vajalikud asjad, joonistas talle paberile plaani, kuidas tööle sõita, ja lahkus oma pere juurde.
Poiss ei viitsinud rohkem ringi vaadata ja uinus kriuksuvas vanas voodis lahti riietumata.
Hommik saabus koos äratuskella valju plärinaga. Kogu keha sügeles ja oli pisikesi punaseid täpikesi täis. Ta oli öösel tundnud oma kehal küll midagi ronimas, kuid ei jaksanud suurest väsimusest uurida, kes tema magusat und segab. Ilmselt on madrats kirpe täis, arvas poiss ja lohistas selle ukse äärde. Tal polnud aega rohkem toimetada ja nii lahkus ta kiirustades oma katusekorterist. Sõitis trammiga kesklinna ja jooksis sealt edasi bussile. Töökoht oli kuskil Lasnamäel, mis oli tema jaoks täiesti tundmatu kant. Pead keerutades ja õiget peatust oodates vahtis ta ärevalt bussiaknast välja, et mitte õigest peatusest mööda sõita. Sellel hommikul oli reisijaid vähe ja nii sai ta takistuseta suurest küljeaknast peatuste silte jälgida. Temast oli saanud küll pealinna poiss, aga ta oskas ringi liikuda ainult kesklinnas, ka vanalinn polnud võõras.
Tööpäev möödus rassides ja higistades. Ta oli nüüd tempot maha võtnud, aga ikkagi oli väsitav ja vaevaline päev läbi mööda treppe raskeid kandameid vedada. Õhtu saabus kiiresti ja poiss ruttas bussile – täna pidi isa tooma talle mõningad eluks vajalikud esemed.
Hans väljus kesklinnas bussist, sõitis trolliga Balti jaama ja läks sealt jalgsi edasi. Ta tahtis tutvuda ümberkaudsete tänavatega ja teada saada, kas mõni kauplus koduteele jääb. Isa tulekuni oli veel tunnike ja tal oli aega endale siinsed tänavad selgeks teha. Üsna uue kodu lähedal oli hallis räämas telliskivimajas keldripood, kuhu ta sisenes ning palus pudeli piima, paar karpi makarone ja lihakonservi. Sellest pidi esialgu piisama, külmkappi nagunii ei olnud, milles toitu säilitada, ja väljas polnud ka nii külm, et asjad kilekotiga aknalingi külge riputada. Ühikas kasutas enamik õpilasi seda meetodit toiduainete säilitamiseks. Sügisel ja talvel oli see suurepärane moodus asju värskena hoida.
Hans väljus silmi kissitades hämarast poest ja astus juba mõne minuti pärast koduväravast sisse. Kuna tal oli oma sissekäik, siis alumiste naabritega ta kokku ei puutunud. Näinud ega kuulnud ta neid veel polnud. Alumisel korrusel küll aknakardin liikus, kui ta käuksuvast väravast sisenes, aga see oli ka kõik. Poiss astus tuppa ja lülitas valguse sisse – katusekorteris oli suhteliselt hämar ka päikselisel päeval. Ta jäi õudusega seisma – seintelt hakkas hordide viisi putukaid pimeduse varju liikuma. Hans ei olnud veel kunagi oma elus sellist prussakate armeed näinud. Ta ei osanud neile isegi nime anda. Nähtavasti olidki need tema öised kutsumata külalised ka voodis. Vastikustunnet alla surudes hakkas ta rullikeeratud ajalehega viimaseid põgenevaid putukaid tapma, omal kananahk ihul.
Suvi kadus tööd tehes ja prussakatega sõda pidades märkamatult. Töölkäimine oli olnud kui värskendav tuulepuhang tema elus. Ta sai vabalt hakkama nii isemajandamise kui ka muude igapäevaste probleemidega.
Koolivaheaja lõpuni oli jäänud paar päeva. Väljas hakkasid jälle lõõtsuma sügistuuled ja Hans pidi tagasi kooli minema. Pärast tervet suvist eemalolekut pidi ta siiski ka kodus käima, vähemalt nädalalõppudel – kuskil pidi ta olema ja riided pidid pestud saama, kuhugi mujale polnud minna. Ta oli lootnud, et kodus on olukord paranenud, kuid tegelikkus oli vastupidine. Kasuisa jõi. Ja jõi kõvasti.
Õppimiseks Hansul entusiasmi siiski enam ei jätkunud ja ta hakkas koolist pidevalt puudumiseks põhjuseid otsima. Tal oli küll mõneks ajaks raha, kuid seda ei jaguks kauaks.
Möödus sügis ja möödus talv. Oli erakordselt soe kevad. Õppetöö ei huvitanud ja soojalt pead paitav päike viis mõtted mujale. Poisid olid mõelnud välja mooduse, kuidas kooliarstilt puudumiseks tõend saada. Võeti väike rohupudel, täideti see kuuma veega ja hoiti seda kuni arsti kabinetti sisenemiseni kaenla all. Sellel ajal oli tavaline, et esmalt kontrolliti kehatemperatuuri, ja pärast sellist vempu oli kraadiklaasi näidikul alati korralik „palavik” näha. Kaenlaalune küll kannatas ja punetas, kuid kaks kuni kolm päeva oli õppetööst vabastust garanteeritud. Seda seni, kuni keegi vahele jäi.
Järgmiseks mindi arstile juba oma kraadiklaasiga, millel oli „keskmine palavik” üles löödud. Arstikabinetis võeti õelt kraadiklaas ja torgati see moepärast kaenla alla, kui tuli aeg see tagasi anda, ulatati lihtsalt oma kaasavõetud 37,8 näiduga kraadiklaas – need olid ju pealtnäha ühesugused.
Aega löödi surnuks joomise, magamise ja linnas sihitult jõlkumisega. Koju ei söandanud keegi minna. Nii jäi ka Hans tugevalt õppetöös maha, õpetajad hakkasid teda pidevate puudumiste pärast rohkem kontrollima. Poiss ei saanud enam tunnikontrollide ja koduste ülesannetega hakkama, ta otsustas koolist lahkuda ning tööle minna. Kuhu, seda ta veel
