vaba päeva ja astus juba järgmisel päeval sisse kohalikku sõjakomissariaati. Seal vaadati teda nagu imelooma – üheksakümmend protsenti kutsealustest proovis sõjaväest pettuse või kavalusega kõrvale hiilida. Siin aga seisab noormees, kes oli lausa valmis hommepäev teenistusse astuma. Sellist aktiivsust polnud ammu nähtud.
Nii ruttu asjad siiski ei käinud ja talle määrati esmalt arstlik komisjon, mis pidi määrama tema kõlblikkuse teenistuseks suures ja võitmatus Nõukogude Liidu armees. Hans ilmuski määratud päeval komisjoni ja tegi läbi kõik vajalikud protseduurid. Ta kuulutati pärast mõnetunnist arstide vahet jooksmist kõlblikuks ja saadeti minema. Paar nädalat hiljem tuli teade, kus oli kirjas, et Hans peab ilmuma sellel kuupäeval ja selleks kellaajaks vastava linna sõjakomissariaati.
Ta andis kohe tehase juhtkonnale asjast teada ja palus seoses sõjaväeteenistusse asumisega lõpparvet. Juba järgmisel päeval ei pidanud ta enam tööle minema ja sai ka lõpparve. Tal lubati siiski kuni sõjaväkke astumise päevani ühiselamus elada.
Hans helistas isale ja teatas uudisest. Ta ei olnud seni kedagi oma plaanidesse pühendanud, kuid nüüd, kui kõik kuupäevad olid määratud, tegi ta asja teatavaks. Hans lootis, et kui ta tagasi tuleb, on olukord parem ja tal on ka paremad väljavaated elule.
Tal oli jäänud veel paar päeva vabadust nautida, selle ajaga pidi ta oma varanatukese kuhugi jätma ja mõned dokumendid korda ajama. Isa lubas tema pisikese varanduse enda juurde paigutada ja kutsus teda enda juurde ööbima, vähemalt viimasteks päevadeks. Poeg lahkus ju paariks aastaks ilmselt kuhugi Nõukogude Liidu teise otsa.
Õhtul tõid nad Hansu asjad ühikast ära ja paigutasid isa juurde keldrisse. Seal, kuhu ta minemas oli, polnud üleliigseid ja isiklikke asju peale hambaharja ja žilettide vaja. Nüüd kuulus ta sõjaväele ja sealt sai kogu eluks vajaliku varustuse aluspesust mütsini.
Viimane päev möödus vaikselt ja liigse kärata. Varahommikul sõidutas isa ta sõjakomissariaati ja jättis koos teiste tulevaste sõduritega. Hans käis ennast registreerimas ja andis allkirja, kuhu vaja. Poisid sõidutati raudteejaama ja pandi vagunisse. Nendega oli kaasas ka paar sõjaväelast, kes pidid jälgima, et keegi teel putku ei paneks ja kõik ikka määratud sihtpunkti kohale jõuavad. Mitte kõik ei olnud vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse astunud. Tegelikult mitte keegi peale tema. Paar poissi oli isegi miilitsaautos kohale toodud, otse kodunt laua tagant. Hans pidas targemaks oma aktiivsuse kohalt suu kinni hoida. Üks paksuke oli ennast juba ära sättinud ja täis kui tinavile.
„Kas keegi lõuga tahab?“ oli tema esimene küsimus, kui ta uksest sisse astus. Selle peale vastati talle komissariaadi majori käsul kumminuiaga, mis poisi jalust nõrgaks tõmbas ja kokutama pani. Rohkem ei tulnud sealt piuksugi.
Rongi väljumiseni passisid kaasa tulnud sõjaväelased neid vaguni kummastki otsast kullipilgul, kuni rong liikuma hakkas. Järgmine peatus pidi olema alles paarisaja kilomeetri pärast. Siinseal hakkasid seljakottidest välja ilmuma viinapudelid ja suupisted. Nende kasutuses oli kogu vagun ja nii said nad segamatult pudelist julgust rüübata ning ilmaelu kiruda.
Ka paksukesel läksid häälepaelad jälle valla ja ta tahtis kaasasolevatele konvoisõduritele rusikat maitsta anda. Need lubasid riiukuke pingi külge aheldada, kui ta oma ülbitsemist ei lõpeta.
Aeg möödus ja vagunis läks laul valla. Vagunisaatja käis moepärast noori sõdurihakatisi lärmi pärast keelamas, tegelikult tundis ta poistele ju kaasagi. Ka tema pojake teenis juba teist aastat armees. Lauldi ja naerdi, söödi ja joodi.
Lõpuks oli viimne kui üks mehepoeg väsinud ja norises õndsalt pingil. Hommikul pidid nad ümber istuma teisele rongile ja edasi sõitma. Kuhu täpselt, polnud vist peale saatjate kellelegi teada.
Aeg-ajalt ärkas mõni tulevane kindral ja käis ennast kergendamas. Hommik saabus valutavate peade ja meelehärmiga. Ümberistumine pidi toimuma umbes tunni pärast, veel oli aega pead parandada. Poisid revideerisid oma leivakotte, aga tulivett polnud enam kellelgi. Tülinorijast hiidlane Toomas kummutas tühje pudeleid, lootes sealt abi leida. Selleks korraks oli pidu läbi saanud.
Oligi aeg rongi vahetada. Muserdatud mehepojad kamandati vagunist välja ja suunati juba kõrvalperroonil seisvale rongile.
Teekond jätkus läbi külade, läbi õitsvate steppide ja tundmatute linnade. See kõik jooksis poiste silme eest läbi nagu kinosaalis tummfilmi jälgides, saatjaks vaid rongirataste ühtlane kolin, mida keegi enam tähele ei pannud. Igaüks oli oma mõtetes ja mida kaugemale kodunt jõuti, seda kinnisemaks ja vaiksemaks poisid muutusid. Saatjatelt uuriti, kui kaua nad veel sõidavad, need kehitasid õlgu ega vastanud midagi.
Paar kangemat vennikest hakkasid vagunisaatjalt viina nuiama ja lubasid talle maksta, mida küsitakse. Tädike härdus ja andis alla. Muidugi riisus ta poistelt viina eest pea kolmekordse hinna, aga see ei huvitanud kedagi.
Mõne mehe jutu järgi otsustades mindi otse põrgusse, Vene armeest räägiti õudus- ja ka muinasjutte. Hansugi kodukandis liikus mitu meest, kes olid sõjaväes sandistunud. Ise nad sellest suurt ei rääkinud, aga kuulujutte liikus erinevaid, üks hirmsam kui teine. Teada oli fakt, et baltlasi Vene kroonus väga ei armastatud.
Värsked soldatid olid ennast jälle viina abil korralikult käima tõmmanud, ka konvoisõdurid olid nendega ühinenud ja jõid poistega sinasõprust.
Rong peatus inimtühjas jaamas, keset olematut asulat. Värske täiendus armeele oli kohale jõudnud. Enamik sellest kirjust seltskonnast oli silmini täis, kaasa arvatud Hans.
Saatjad andsid purjus seltskonna vastu tulnud leitnandile üle ja kadusid ise kiiresti vaateväljast. Nende töö oli nüüd tehtud ja neid oleks arvatavasti kartsa pistetud. Selle eest, et lubasid ajateenijatel juua. Värsked ajateenijad kamandati presendiga kaetud veoautokasti ning viidi sõjaväeossa.
Seal algas korralik sõim ja trall. Pikka juttu ei olnud ja kogu seltskond pisteti kartserisse. Hans sattus koos kolme kaasvõitlejaga akendeta ruumi, kus oli juba mitu mongoliidse väljanägemisega reameest ees.
Hiidlane Toomas lubas neile kõigile uuemaid maadlusvõtteid õpetada ja kõik korraga ette võtta, kui pilusilmadel ainult tahtmist peaks olema. Hämar ruum haises higi, väljaheidete ja uriini järele. Ühes nurgas oli ämber, millesse ruumisviibijad ennast kergendada said. Seda polnud keegi ilmselt pikemat aega tühjendanud ja ümber ämbri oli tekkinud paarimeetrise raadiusega märg laik.
Uustulnukaid hakati kohe küsimustega pommima ja uurima, kas kellelgi on ehk suitsu. Asjad olid ära võetud, isegi saapapaelad olid maha rebitud, rääkimata püksirihmast.
Hans liikus käratsevast aserite seltskonnast vaikselt eemale ja istus nurka maha. Pea hakkas selginema ja suu kuivas. Vett ei olnud muidugi kuskilt võtta. Õigesse peldikusse pidi pääsema ainult vastavalt valvurite armule. Hans kolkis mõne korra vihaselt vastu raudust ja hüüdis valvureid. Tema vene keel ei olnud just kiita, aga mõningad fraasid oli ta omal ajal siiski selgeks saanud.
Uks lükati lahti ja sõimu saatel astus sisse automaadiga relvastatud valvur, kes tahtis teada, milles probleem ja kes julges uksele kolkida.
Hans küsis vene keelt purssides peldikusse, vastuseks virutati talle kõigepealt jalaga ja siis näidati ämbrit. Aserid irvitasid avalikult tema lolluse üle. Soldat tegi selgeks, et siin tal koduseid mugavusi ei ole ja ajagu oma asjad ämbril ära. Mõtles siis viivu ja käskis selle mobiilse metalse peldiku kaasa võtta ja ära tühjendada. Hans puikles vastu, kuid paar hoopi automaadiga ribidesse sundisid teda räpast pilgeni täis ämbrit siiski üles tõstma. Iiveldades ja ettevaatlikult edasi liikudes tassis ta pange irvitavate sõdurite saatel kasarmu nurga taha ja tühjendas põõsasse.
Ta needis
