pidevate puudumiste ja halva õppeedukse pärast koolist välja heideti. Ta ei julgenud sellest muidugi kellelegi hingata, luusis lihtsalt nädalate kaupa Tallinna tänavatel, käis vahel ka suviste töökaaslastega joomas ning ööbis seal, kus juhtus. Ühel reedesel õhtupoolikul „koolist” koju saabudes ootas teda köögis ema.
„Ahaa, jõudsid ka koju. No tule istu ja räägi, kuidas koolis läheb,“ ütles ema Hansule.
Poiss hakkas keerutama ja üritas teemat vahetada. Ema viskas järsult lauale ümbriku, millel oli kooli aadress, ja käratas:
„Võta oma seitse asja ja kao siit. Mina pätte toitma ei hakka. Vaata ise, kus sa sööd ja elad. Mine sinna, kus terve suvi olid, aga siit oled sa kadunud.“
Kasuisa vaatas seda irvitades pealt. Ta oli lõpuks saavutanud selle, mida oli üritanud juba pikka aega. Parastas veel takka ja arvas, et just tema raha eest on siin see tänamatu muidusööja elanud. Hans ei jäänud pikemalt seda monoloogi kuulama, tõusis kähku ja lahkus kodust. Muidugi ta oli valesti teinud, et ei rääkinud kooli poolelijätmisest, aga ta teadis ette, millised reaktsioonid teda ootavad, ja seepärast oli ka vaikinud. Hans oli lootnud enne tööle saada, kui asi avalikuks tuleb. Kuid läks teisiti ja nüüd oli poiss plindris. Ta tundis, et talle on siiski liiga tehtud.
Kuhu minna, mida teha? Selliseid kohti oli vähe, kuhu tal üldse minna oleks olnud, isegi vanavanemad ei lubaks tal enda juures üle nädala ööbida. Ta mõtles Tallinna sõita ja vähemalt isale oma koolist väljaheitmise ausalt ära rääkida. Võib-olla saab ta siiski kuhugi töökoha ja võib omale ise leiva lauale teenida. Vanuse poolest ta täisealine veel polnud ja see võis ka takistuseks saada.
Hans helistas bussijaama taksofonist isale koju, kuid sai teada, et enne õhtut teda oodata pole. Ta helistas veel Peetrile, kes oli töökaaslane eelmisest suvevaheajast, nad olid koos ehitusel rassinud ja vabal ajal ringi hulkunud. Pets oli talle oma telefoninumbri andnud.
Pets oligi kodus ja lubas kohe bussijaama tulla. Hans paigutas oma seljakoti hoiuruumi. Mõnekümne kopika eest võeti tema väsinud seljakott ja visati kuhugi riiulisse. Vastu sai ta paberilipiku, mille alusel see hiljem välja lunastada.
Paarikümne minuti möödudes oli sõber kohal nagu viis kopikat, suu kõrvuni peas, ja tervitas häälekalt vana töökaaslast. Mindi esimesse baari ja seal sai Hans oma elumured õlleklaasi taga ära rääkida. Dokumenti ei küsinud temalt siin keegi, pealegi oli Pets juba täisealine. Paari tunni möödudes olid lärmakad sõbrad tänaval ja siirdumas järgmisse baari. Pets oli ikkagi pealinna poiss ja teadis, kus käia ja olla. Öömajale lubas sõber enda juurde võtta, ta elas koos emaga kahekesi ja sellepärast ei pidanud Hans täna muretsema. Poisid lõbutsesid hiliste hommikutundideni ja sõitsid siis tibukollase taksoga Peetri juurde. Hans oli ööga kulutanud rohkem kui eelnevate kuudega kokku ja tema säästetud raha oli kahanenud peaaegu olematuks. Veel ta sellepärast pead ei vaevanud, märjuke oli muremõtted viimseni peast viinud.
Vaikselt hiilisid sõbrad korterisse ja heitsid magama. Hansule tehti ase lahtikäivasse tugitooli.
Poisid põõnasid hilise pärastlõunani. Peeter tõusis esimesena ja ajas ka sõbra üles. Mõlemal oli paha olla ja pea huugas, vali muusika ja tubakaving olid lisaks ärajoodud alkoholile kehva enesetunde tekitanud. Pooleldi sosistades arutati päevaplaane.
Köögist kostis Peetri ema nõudlik hüüd ja noormees läks vaatama, mida vanamutt tahab. Läbi klaasukse oli noomimist kuulda ja võõras kästi minema saata. See olevat ikkagi tema korter ja kui Peeter tahab külalisi kutsuda, siis tuleb see eelnevalt kokku leppida. Suvalisi joodikuid tema koju ei tassita.
Ei aidanud Peetri seletused, et Hans on vana töökaaslane ja vajas temalt kui sõbralt teenet. Oli selge, et siin rohkem olla ei saa. Natuke solvav oli ka joodiku tiitel.
Ahastusega luges Hans oma viimased rublad üle ja peitis tagasi sokisäärde. Kõik, enam ei raiska kopikatki, lubas ta endale. Peeter tuli tagasi alles paarikümne minuti pärast. Ema oli täisealisele pojale korraliku peapesu teinud ja too ütles nüüd uudise, mida Hans juba isegi kuulnud oli. Ta peab lahkuma.
Sõber saatis ta ema valvsa pilgu all ukseni ja lubas esmaspäeval töö juures brigadirilt küsida, kas Hans saaks sinna tööle tulla. Käskis helistada ja sulges siis ukse.
Hans oli jälle üksi. Oli laupäev ja kell näitas juba neljandat õhtutundi.
Poiss võttis suuna trollipeatusesse ja sõitis kesklinna. Väljus kaubamaja juures ning astus sisse paljukiidetud tarbimismekasse. Olles seal tüdimuseni ringi jõlkunud, nägi ta seinal taksofoni, sisestas kulunud kopikad ja helistas isale, kes oli ka õnneks kodus. Poiss ütles vaiksel häälel, et nad peavad kohe rääkima ja parem oleks võib-olla kuskil mujal kohtuda. Isa lubas tulla hiljemalt tunni aja pärast kaubamaja kõrval olevasse kohvikusse.
Videvik oli Tallinna kõveratele tänavatele laskumas, kui Hans kohvikusse sisenes ja endale tassi kohvi ning rasvase ja maitsetu lihapiruka ostis. Aeg möödus, kuid isa polnud kuskil, poiss ostis veel ühe kohvi ja pani sigareti ette. Sai vaevalt mõne mahvi tõmmata, kui nägi isa sisenemas.
Hans polnud harjunud ikka veel isa ees suitsetama ja ta kustutas väriseval käel sigareti. Isa oli tulnud jalgsi ja sellepärast läks tal ka kauem aega. Küsis, kas poiss soovib ka midagi, tellis kohvi ning 2 korda 50 Vana Tallinnat, istus laua äärde ja pani suitsu ette. Vaatas mõtlikult poega ja ütles:
„Räägi.“
Poiss peaaegu et sosistas koolist ja kodustest sündmustest. Jäi siis, pea maas, laudlina näppima ning ootama isapoolset kohtuotsust.
Ta ootas sõimu, kuid seda ei järgnenud. Isa ohkas ning vaikis pikalt. Tõstis pitsi suu juurde ning jõi selle ühe sõõmuga tühjaks. Süütas uue sigareti ja lausus pärast mõningast vaikimist:
„Enda juurde ma sind võtta ei saa, saad sellest vist isegi aru. Mõne päeva võid olla, kuid edasi peame midagi muud välja mõtlema.“
Ta tõusis ja läks vastust ootamata napsi ostma. Nad istusid vaikides ja suitsetasid sigareti sigareti järel.
„Lähme,“ ütles isa lõpuks ja tõusis püsti. Hans järgnes talle vaikides. Ta oli täbarasse olukorda pannud eelkõige isa, sest tema pidi kodus oma perele seletama, miks Hans seekord mõne päeva neil viibib. Ka tema ei tahtnud ega osanud teistele kuidagi öelda, et tema enda lihane poeg on koolist kõrvaldatud ja pealekauba kodutu. Tema naine Reet oli kõrgharidusega tähtis tegelane mingis ministeeriumis ja oli ennekuulmatu, et keegi temaga ühe katuse all viibiv isik on koolist välja heidetud.
Õnneks Hansult järgnevatel päevadel midagi ei päritud. Isa oli saanud talle lõpuks läbi tutvuse kuskile linna lähedale tehasesse töökoha ja tehasele kuuluvasse ühiselamusse ka toa, mida ta pidi küll jagama kellegi teisega. Hans kolis oma varanatukesega ühikasse ja alustas töölise elu.
Päevad möödusid rutiinset tööd tehes. Poiss seisis päevade kaupa masina taga ja pressis suusasaabastele auke. Augud pidid olema kindlas kohas, ei millimeetritki siia- ega sinnapoole. Järgmine tööline kontrollis, et augud sobituvad suusaklambriga. Lohakalt tehtud töö eest võeti palka maha. Ja nii päevast päeva. Poisi meelest oli see igav ja ajuvaba töö.
Hans oli saanud lõpuks kaheksateistaastaseks, nüüd oli ta ENSV seaduste järgi täieõiguslik kodanik ja lisaks sellele sõjaväekohuslane.
II
KÄIES TUNDMATUID RADU
Hans oli oodanud oma täisealiseks saamist juba kaua aega, ta lootis tänu sellele saada paremat tööd ja
