sai ta käsi pestes mõne lonksu värsket vett, mis peavalu leevendas.
Paari tunni pärast kamandati uustulnukad kasarmu ette ning sõimu saatel hakati neid jooksutama ja drillima. Leitnant lubas neist viimse kui veretilga välja pigistada ja näidata neile, kuidas sõjaväes asjad käivad. Poistele topiti täis lahinguvarustus selga ja käsutati liiva sees jooksma.
Alkoholi tarbimine rongis ja magamatus olid noored baltlased korralikult ära väsitanud. Pidev janu kartseris oli pea valutama ja kõrvad kumisema pannud ning tahtis nüüd vägisi pildi eest ära võtta. Nüüd ei antud armu neist kellelegi. Mõni vajus kurnatusest kokku, kuid hoopide saatel sunniti jälle tõusma ja liivas edasi jooksma. Gaasimask käis käest kätte, nad pidid seda kordamööda paari minuti jooksul joostes kandma. Ilane ja haisev mask jõudis Hansuni. Ta toppis tatist nõretava maski omale pähe ja vajus kokku. Järgmisel hetkel lajatati talle ämbritäis külma vett näkku, virutati kirsaga hoop ribidesse ning kästi jalad alla võtta.
Hans ajas end värisevatele jalgadele ja alustas taarudes uuesti jooksu.
Päästjaks sai kapten, kes kamandas noored soldatid lattu, kust neile vormiriietus väljastati. Vorm seljas ja ülejäänud varustus süles, kamandati nad kasarmusse ja määrati jagudesse. Hans ei sattunud ühegi kaasmaalasega kokku. Talle näidati suures kasarmus kätte tema rühm ja ka tuba, milles oli kolmkümmend kahekorruselist voodit. Sellist hullust polnud ta isegi filmides näinud. Õhk oli nii paks, et kirves oleks ilma kõrvalise abita õhus seisnud. Aknad olid millegipärast jämedate naeltega kinni taotud.
Voodid olid kui nööri järgi ritta seatud, samuti tekid, padjad. Kõik oli ühtemoodi asetatud. Pikalt ta seal siiski imestada ei saanud, oli aeg minna riviõppusele.
Esimesed päevad olid uustulnukatele ränkraske katsumus. Vile ja sõimu peale üles, pesema, sööma. Pidev drill ja õppus. Hullumeelsed öised häired. Kõik käis ainult käsu ja vile järgi. Uustulnukad said kuude viisi ka öösel vanematelt sõduritelt vatti. Näiteks seoti une pealt varvas nööriga posti külge ja seejärel topiti varvaste vahele vatti, mis omakorda põlema süüdati. Ohver hakkas läbi une rapsima ja tõmbas pahatihti varba veriseks, kergemal juhul keerati lihtsalt voodiga kummuli. Mõnel seoti kirsa nööriga varba külge ja siis visati saabas kõhule. Une pealt ei saanud kiusatav arugi, mis toimub, ja virutas vihaga saapa lendu. Tulemuseks oli ainult valutav või halvemal juhul lausa veritsev ja paistes varvas. Nõrgemaid mõnitati ja kiusati jätkuvalt. Küll mängiti rongi ja äratuskella. Vanake puhkas voodis ja mõnitatav noor ajateenija seisis ühel jalal öökapil. Kui tuli aeg, siis kires ta kuke kombel äratuseks. Välja mõeldi uskumatuid asju. Peksmised olid igapäevased.
Hans ei olnud sellise mõttetu vägivallaga oma elus kokku puutunud, kasuisa mõnitamine ja juhuslikud löömised varasemas lapsepõlves olid kui paitus selle kõrval siin.
Koolikaklused tundusid tagantjärele silitus- tena. Hans hakkas juba esimestel päevadel vastu ega täitnud vanakeste käske. Tulemuseks oli küll pidevalt sinine silm ja valutavad ribid, kuid pikkamööda hakati teda respekteerima ja jäeti üsna ruttu rahule. Sõimati pidevalt fašistiks ja eirati, kuid rünnakud tema vastu jäid aina harvemaks.
Kuud möödusid ja pidevalt tuli juurde värsket verd, eelmised noored pääsesid piinamistest ja käsile võeti uued. Aseritele ja ukrainlastele tundus selline julmus ja vägivald lausa mõnu pakkuvat, ega venelasedki paremad olnud. Hans oli teenistuses olnud peaaegu aasta ja võis ennast juba vabamalt tunda. Tal oli õnnestunud pääseda mehaanikute gruppi, nende jaoks olid pidevad treeningud ja õppused lõppenud.
Aeg möödus tehnikat putitades ja garaažis kaarte tagudes, ei puudunud ka viina-võtmised. Autojuhid tõid kohalikust külast pidevalt puskarit ja muud joogipoolist. Seda vahetati põhiliselt sööklast virutatud toiduainete vastu. Elu oli pööranud paremuse poole. Garaažipunt hoidis rohkem omaette ja mõni lausa ööbis seal, tegelikult olid neile määratud koos autojuhtidega eraldi magamisruumid, mis ei olnud ülerahvastatud ja isegi voodid oli ühekorruselised.
Hans hakkas aina sagedamini hüppes käima. Linn oli kasarmutest kilomeetri kaugusel ja oli avalik saladus, et mõni tunnimees pigistas väikese meelehea eest silma kinni, kui üle paarimeetrise aia roniti. Juhtus sedagi, et õigel ajal tagasi ei jõutud. Sellele järgnes tavaliselt nädalane kartser ja kasarmuõue koristamine. Kartser oli Hansule nagu teine kodu, visiidid sinna olid viimasel ajal üsna sagedased. Taas oli noormees kartseris ja mõlgutas madratsita vedruvoodil mõtteid, luges järelejäänud kuid ja lobises kaasvõitlejatega. Üle pooleteise aasta oli ta juba siin viibinud. Aeg lendas kiiresti.
Oli varajane hommikutund, kui kartseris tuled süüdati ja uks avati. Hans kamandati välja ja viidi staapi. Teda viidavat üle teise sõjaväeossa, kodule lähemale, nagu öeldi. Kiirelt kästi asjad kokku panna ja ilmuda väravasse, seal ootavat teda juba auto, mis ta sihtpunkti viib. Autos oli veel paar tema jaoks tundmatut sõdurit, ka nendel olevat sama sihtpunkt. Miks nad üle viiakse, ei teadnud keegi. Natukese aja pärast ilmus autosse ohvitser ja käskis autojuhil teele asuda, sõita olevat pikk ja vaevaline tee. Sealsed maanteed ei olnud kuigi korras ja osaliselt puudusid need täiesti. Tuli välja, et ohvitser on nende uue väikese sõjaväeosa ülem ja sellega esialgu jutt piirdus.
Automootori ühtlase undamise saatel tukkus peagi kogu seltskond, välja arvatud autojuht muidugi. Teel oldi juba viies tund. Vahepeal peeti suitsu- ja isiklike hädade tarvis peatusi, seejärel sõideti edasi. Sõdurpoistel polnud aimugi, kus nad on, kogu piirkond oli neile tundmatu. Kohale jõuti alles pimeduses. Kordoniks oli vanem punastest tellistest hoone, tegemist olevat piirivalvepunktiga, aga kustkohast piir läheb, sellest üllatunud mehepojad aru ei saanud. Tegemist oli ju pealtnäha väikese külaga ja mida siin valvati või mida tehti, jäi esialgu selgusetuks. Kordonis oli peale nende veel paarkümmend sõdurit ja kolm-neli ohvitseri, lisaks kordoniülem. Valves tuli neil kõigil käia mõnetunniste vahedega, mööda kindlaid radu ja ööpäev läbi. Hansule oli selline elu meeltmööda, õppusi siin praktiliselt ei olnudki, käidi vahis ja magati. Koridoris oli ka televiisor, kuid harva oli sealt peale propaganda midagi vaadata. Õppusi korraldati siin ainult moepärast siis, kui sõjaväeosa oli külastamas mõni tähtsam ja kõrgem tegelane.
Ohvitserid olid pidevalt kadunud ja laaberdasid külas ringi, ülemalegi tundus viin maitsevat rohkem kui vesi. Omavahelised ülbitsemised ja kaklused reameeste vahel puudusid, ei olnud vahet, kas olid teeninud aega paar kuud või poolteist aastat. Ka sõdurid hiilisid aeg-ajalt külla tüdrukuid vaatama ja viina viskama, mõnel oli tekkinud pruut või lausa kaks.
Hansule oli silma jäänud üks läheduses elav punapea, kellele ta üritas ujedalt külge lüüa.
Mida aeg edasi, seda julgemaks muutus ka Hans, nüüd oli ta juba sagedane külaline tüdruku vanemate helesiniseks võõbatud majas. Seal võeti teda vastu kui tulevast kosilast, söödeti ja joodeti. Uuriti, palju aega veel teenida ja millised plaanid pärast sõjaväge, pakuti tütart kaasaks ja elamiseks maja siinsamas külas. Tundus, et tütar Marinat taheti vägisi mehele panna. Poissi kutsuti öösekski nende külalislahkesse majja jääma, aga Hans nii julge südamega siiski ei olnud. Pealegi ei riskinud keegi öösel kordonist eemal olla. Vahiteenistuse ajad olid neil ilusti kirjas ja igaüks teadis, millal ülesannet täitma pidi minema, aga öö oli siiski soovitatav kordonis veeta, elagu su pruudid kas või üle tee. Aeg-ajalt korraldas kordoniülem kontrollreide ja keda kohal polnud, seda ootas karm karistus. Neid välk-kontrolle oli küll väga harva, ülemal oli rohkem tegemist kohaliku puskari mekkimise kui alluvate kamandamisega. Natukene pelgas Hans ka pruudi vanemaid, mõlemad olid küll lahked ja toredad inimesed, aga liiga pealetükkivad.
Eestis polnud Hansul õiget pruuti kunagi olnud ja kogemused naisterahvastega praktiliselt puudusid. Mõni arglik musi kooliajal ei läinud arvesse.
Marinal oli ka vanem õde Natalja, kes lausa häbematult Hansu vahtis ja siivutuid ettepanekuid tegi –
