koht üles öelda. Dorrit soovitas seda otse öelda. Olli aga, muidu nii sõnakas ja otsekohene daam, ei saanud sellega hästi hakkama, tegemist oli ikkagi kaasmaalasega, pealegi veel suletud kodumaalt. Ei tea, kui kaua ta oleks seda otsust edasi lükanud, kui teenija teatas ise, et sai parema pakkumise ühe eesti vanahärra juurde, kus ta teenivat isegi veerandi võrra enam. Teenija oli isegi imestunud, kui perenaine tema otsusega otsekohe nõustus, ega palunud tal edasi jääda. Võib-olla lootis ta, et saab niiviisi palka juurde kaubelda? Dorrit oli kindel, et see oli tal lihtsalt knif, kuis palgakõrgendust saada. Ehk oli tütrel seekord ka õigus, pidi Olli nõustuma.
Peale eestlanna lahkumist palkaski Olli Gaaja.
Gaaja oli süsimustade juuste ja siniste silmadega kolmekümnendates aastates naisterahvas. Juba esimesel pilgul võis teda segavereliseks pidada. Ta oli sündinud Mehhikos ja varsti orvuks jäänud. Ja seepärast ei teadnudki ta, kust tema juured pärit. Ta teadis vaid seda, et on segavereline ja et ta soontes voolab tilgake ka indiaani verd. Kuigi Olli arvas, et seda on rohkem kui tilgake. Ja sellepärast kõhkleski Olli teda palgates, sest indiaanlased on äkilised ja laisad, ent Dorrit soovitas ta ikkagi proovile võtta. Dorrit ei tahtnud, et eakas ema liiga kaua ilma teenijata oleks.
Varsti selgus, et Gaajale ei olnud midagi ette heita. Mispeale Dorrit ema veidi narritas, et nii kaotab ta oma lemmikjututeema, mis oli viimasel ajal teenijate üle kurtmine. See repliik emale muidugi ei meeldinud, ent ta neelas selle alla. Mis teha, kui inimesel muid muresid pole, ütles seepealt Dorriti abikaasa Jack. See aga oli juba liig. Selline märkus oli kohatu. Selline arvamus solvas tema ämma Ollit, kes ei öelnud midagi, vaid pigistas suu niivõrd kriipsuks, et huuli polnud enam nähagi. Niimoodi näitasid oma pahameelt välja kõik tema suguvõsa naissoost esindajad.
Olli jättis need ütlused meelde. Tal oli hea mälu. Ja kui Dorrit mõnikord küsis, et kuidas ema nüüd Gaajaga rahul on, vastas ta alati, et väga hästi, pole millegi üle kurta.
Ja kui siis mõnikord kurta oligi, siis ei kurtnud ta seda tütrele, vaid rääkis vaid Brunole. Brunol oli ju igale asjale seletus olemas, iga probleemi oskas ta positiivselt vaadata ja mõnda asja koguni naljaks keerata. Selline poeg oli Bruno. Ja polnud siis ime, et Olli lausa jumaldas teda. Ja kui keegi katsuski Bruno kohta midagi laitvat öelda, siis astus Olli kui emalõvi poja kaitseks välja. Enamasti seda küll ei juhtunud. Kuid Bruno tudengiaastatel, kui ta teiste noormeestega liialt pidutseda armastas, siis jah, sahises kuulujutusaba tema kannul. Ja Olli oleks pidanud kurt olema, kui need temagi kõrvu poleks kostnud. Aga ta eiras neid jutte. Ta ei uskunud neid. Pahandas toona isegi Dorritiga, kes oli veendunud, et Brunol on poiss-sõber, selle sõna otseses tähenduses. Kui see nii oleks olnud, siis poleks ju Bruno hiljem, kui sarved maha joostud, abiellunud nagu iga teinegi heteromees. Nüüd oli ta juba paarkümmend aastat abielus olnud, ja Olli polnud kuulnud, et neil suuri lahkhelisid oleks olnud. Olli teadis seda, kinnitas ka Dorritile, kes üsna harva Bruno perekonda külastas. Dorrit ent olevat ühelt tuttavalt kuulnud, kes töötas samas ülikoolis, kus Brunogi, et Bruno suhtleb liiga palju ühe noore preiliga, kes on tema assistendiks. Selline klatš pahandas Ollit. Eriti veel, kui seda rääkis Dorrit, ise Bruno lihane ema, kuigi keegi teine seda ei teadnud, aga ega ta ise seda ometi unustanud ei olnud? Aga verehääl oli ometi alles jäänud, mis ju tugevam kõikidest teistest häältest ja see oleks pidanud oma poja poole hoidma. Ta oleks pidanud Brunot kaitsma, nagu iga ema teeb, mitte aga pahatahtlikku kuulujuttu levitama. „Ja kui ka see tõsi on ja Bruno veidi oma assistendiga flirdibki,” ütles Olli Dorritile, „näita mulle üks mees, kes seda ei teeks?” Ja jätmata aega talle vastamiseks, küsis teisegi küsimuse: „Kas sa arvad, et sinu Jack ei vaata kunagi teisi naisi? Ja sinu enda isa? Kui ma oleksin sellele nii suurt tähelepanu pööranud, poleks ma saanud päevagi rahus elada!”
Siis jättis Dorrit selle teema sinnapaika. Olli teadis seda ette.
Dorrit oli isa tütar, ainuke tütar ja muidugi lemmiktütar. Bernhard oli alati tütart hellitanud, lapseeast peale, ega lubanud teda isegi karistada, ka mitte siis, kui laps selle ära teeninud oli. Bernhard hoidis Dorritit ja Dorrit jumaldas oma isa. Sestap ei meeldinud talle, kui ema isa kohta kriitikat tegi.
Nii nagu Dorrit hoidis isa poole, ei tahtnud ta loomulikult ka pärast isa surma tema kohta midagi halvustavat kuulda. Nii samuti hoidis ju Bruno Olli poole. Seda oleks Dorrit pidanud ometi mõistma. Aga ta ei mõistnud. Ehk oli ta Bruno peale isegi armukade, kuna Olli hoidis alati Bruno poole. Selline mõte oli viimasel ajal Ollile pähe torganud.
Dorrit muutus alati tõrksaks, kui ema plaanitses järjekordselt Brunole külla sõita ja loomulikult kutsus ta ka tütre kaasa.
Enamasti oli tal siis ikka midagi muud ees. Muidugi teadis Olli, et tütrel oli palju seltskondlikke kohustusi ja pealegi aitas ta oma meest tema firma asjades (kuigi Olli ei saanud aru, milles täpsemalt). Aga hea tahtmise juures oleks ta saanud ehk midagi ära jätta või edasi lükata. Aga ta ei proovinudki. See solvas veidi tema ema. Kuigi ta ei näidanud seda välja. Ehkki pidi nüüd sõitma lennukiga, sest nii pikka autosõitu ei tahtnud ta üksi ette võtta. Bruno poleks seda lubanudki.
Olli nautis neid külaskäike poja juurde. Juba see linn, Champagne, kus Bruno elas, tuletas oma punaste telliskivimajade ja suurte roheliste parkide poolest meelde tema lapsepõlve kodulinna Pärnut. See linn erines teistest Ameerika väiksematest linnadest, oli veidi ehk vanamoodsalt euroopalik ja romantiline. Juba esimesel tutvumisel armus Olli sellesse linna. Rääkis seda vaimustunult ka Brunole, kuid Bruno ei osanud võrrelda, ta ei olnud ju kunagi Pärnut näinud. Ka Eestit mitte. Ta sündis ju Šveitsis.
Sellest oli varsti viiskümmend aastat möödas. Kuidas see aeg küll nii kiiresti mööda on voolanud? Ja mõistetamatu (nagu paljugi muud siin elumüsteeriumis), et ajavool on nii erinev. Ajavool oleks ju kui ajajõgi. Iga aastaga hakkab ta voolama ikka kiiremini, otsekui kipuks kärestikku, kibeleks katarakti, tahaks koseni jõuda ja alla tuisata. Nii ta voolab ja voolab…
Varsti tähistab Bruno juba oma viiekümnendat sünnipäeva.
Kuigi Bruno tegi talle rohkelt rõõmu, oli tal temaga muret küll ja küll olnud. Aga Olli ei kurtnud. Nagu toona, ei rääkinud ta sellest hiljem ka kunagi. Ta tundis end ju isegi kaassüüdlasena. Kui ta poleks Brunole nii palju raha andnud ja võimaldanud tal pool maailma läbi rännata, siis poleks ta nende pahede võrku ka langenud.
Kas juhtus see juba Las Vegases või alles Monte Carlos, kus Bruno armastas laia lehte mängida ja kasiinosid külastada. Ja nii hakkas ta ka mängima. Kuni muutuski sõltlaseks.
Olli sai sellest teada taas Dorriti suu läbi, kes tunnistas emale, et on mitmeid kordi Brunole päris märkimisväärseid summasid laenanud.
„Miks sa alles nüüd sellest räägid? Miks Bruno minu käest ei küsinud?”
„Teadagi, miks, südametunnistus pole ju puhas,” vastas Dorrit. „Ma ei taibanud kohe, aga hiljem panin kaks ja kaks kokku ja sain aru, et ta mängib selle raha maha!”
Seekord ei pahandanud Olli tütrega, seekord ta ainult muretses. Kui ta aga juhuslikult teada sai, et ka ta õetütar Laine oli Brunole laenanud, siis pahandas ta küll. Miks Laine oma nina sinna vahele toppis? See oli nende enda perekondlik mure. Ta ei mõelnud siis, et oli Lainele alati kinnitanud, et temagi kuulub nende perekonda.
Olli kutsus Bruno enda poole, kes tema reserveeritud häälest juba taipas, millest jutt tuleb, või nagu vanarahvas ütleb, eks müts põleb ikka varga peas.
Bruno ilmus ema ette ja enne, kui too talle etteheiteid teha jõudis, tunnistas ise oma patu üles. See patt ei olnudki nii väga väike, oli päris suur mänguvõlg, mida raske endas kaasa kanda.
„Miks sa kohe minu juurde ei tulnud? Miks sa läksid oma õe käest laenama ja mis veel hullem, täditütre Laine käest?” noomis ema.
„Mul
