arvutada,” oli Ene järjekindel. Allat see pahandas, Ene tegi seda nagu meelega.
„Jäta, ei sobi ometi daamide vanust siin rehkendama hakata, kus su kombed on, Ene?” noomis Alla. Ja siunas end endamisi, et oli selle ohtliku teema üldse üles võtnud. Ta oli kunagi oma vanust võltsinud ja seda teadis vaid tema ise, ei aimanud Hansigi. Ja saladuseks pidi see ta mehele jäämagi, nagu palju muudki tema naise kirevas eludraamas.
„Muide, ma tegelen väikestviisi ka maalimisega,” üllatas Ulrich nüüd uue teemaga.
„Ma ei mäetagi, et sa Eestis maalisid?” imestas Luule, kas tõesti oli ta sellise huvitava hobi mehe juures unustada jõudnud?
„Ei, siis ma ei maalinud veel, kuigi koolis oli joonistamine mu lemmikaine, aga seda muidugi sellepärast, et seal ei olnud vaja midagi tuupida,” naeris mees.
Ja terve seltskond naeris kaasa. Ka Hansi, kuigi ta ei mõistnud naeru põhjust ja Alla ei viitsinud talle enam tõlkida.
„Ma hakkasin tõsiselt maalima alles pärast sõda, tegin seda ülikooli päevil ja ka hiljem, see on mul nii närvide rahustamiseks ja annab häid ideid, ma ei pea silmas maalimiseks, vaid üldse, isegi mu erialal, advokaadina.”
„Huvitav!” leiti.
„Ja praegu teid, preili Greta, vaadates, mõtlesin, et küll teie oleksite tänuväärne modell!”
„Arvate?” oli neiu meelitatud.
„Kas siis teised daamid ei sobiks?” kostis vaikne hääl.
Nüüd oli Luule kindel, et see tuli Alla suust.
Seekord kuulis seda ka Ulrich ja ruttas kinnitama: „Loomulikult sobite, isegi väga hästi. Ma tahtsin seda just mainida. Luule, sind ma olen ka foto järgi maalinud!” pöördus siis naeratades Luule poole.
„Noo!”
„Jah, isegi mitmes variatsioonis. See oli üks mu esimesi töid…” tegi mees pausi. Ja vaikus võttis maad. Lauasolijad muutusid mõtlikuks.
Siis ikkagi ei unustanud sa mind nii ruttu, mõtles Luule, igatsesid mind ja hakkasid mind maalima. Seda oli hea praegu tunnetada, kuigi aega oli nii palju möödunud, oli ikkagi hea teada, et mees oli tema peale mõelnud, siis kui tal endal kõige raskemad aastad üle tuli elada. Aga millal ta ise oma mõtetes Ulrichiga suhte katkestas? Millal? Küllap vangipõlves, siis püüdis Luule talle mitte enam mõelda, ja lõpuks see ka õnnestus. Eestisse tagasi jõudes tulid mälestused taas tagasi, tulid kui välgusähvatused, tegid veel hingele haigetki. Kuni lõpuks aeg nad kaugeteks varjudeks muutis. Aeg parandab kõik haavad, ütleb vanasõnagi, see on ka ainuke vanasõna, mis kunagi ei valeta.
Siis ju tuli Eldur tema ellu. Algul jälleleitud koolivennana, sõbrana ja hiljem abikaasana.
Luule mõtles Eldurile ja vaatas Ulrichit. Nagu võrdles neid kahte meest omavahel alateadvuses. Kui elu oleks läinud teisiti, kui Eesti poleks Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, kui need samad okupandid poleks eestlasi terroriseerinud? Siis oleksid nad Ulrichiga abielus… Isegi siis, kui Ulrichi perekond Saksamaale siirdus, isegi siis oleksid nad jõudnud veel enne abielluda ja ta oleks saanud kaasa sõita. Aga ta loobus ju sellest, ei tahtnud oma peret maha jätta, koolgi oli lõpetamata. Ja kui kõik oleks siiski teisiti, kas ta oleks siis praegu Ulrichi abikaasana õnnelikum? Kas oleks see väljapeetud ja viiskas mees olnud talle sobivam elukaaslane kui veidi tahumatu, aga südamlik Eldur? Need kaks meest olid kui öö ja päev. Ulrichi käitumine, tema galantsed liigutused ja lauakombed lausa kuulusid tema oleku juurde. Ja Luule muigas sissepoole, kujutades praegu Eldurit tema kõrvale, kes tingimata teeks mõne fopaa, kas pillaks kahvli maha või tilgutaks kastet säravvalgele laudlinale ja püüaks samas seda salvrätiga kõrvaldada ja muidugi teeks asja palju hullemaks. Selline lihtsalt oli Eldur, kes käitus peenes kohas alati kui elevant portselanikaupluses. Oma vabanduseks ütles ta, et talle on loodud liiga suured ja kohmakad käed. Mis aga tööd tehes muutusid otsekohe kuldseteks.
Luule ei tahtnud neid mehi rohkem võrrelda. See tundus kohatu ka iseenese ees. Elduriga sidus teda olevik ja Ulrichiga minevik. Ja sel oli määratu vahe. Minevikku ei tohiks kinni hoida, minevik kuulub vaid mäletamiseks. Kõik möödub isegi ruttu. Homme on täna juba eile. Ja üks inimelu on kui Igaviku kerge silmapilgutus.
Luule ei pannud tähele, millal vestlus taas saksakeelseks läks. Taas arutati, milliseid hüvesid (ja veidi ka muret) toob kaasa terve Saksamaa ühinemine. Kui ruttu harjuvad idasakslased kapitalismi ja turumajandusega. Terve põlvkond on Ida pool kasvanud väära ideoloogia keskel. Tuleb valmis olla igasugusteks ootamatusteks ja probleemideks. Aga peaasi, et lõhe ei jääks sakslaste vahele. Rõõmu on kindlasti rohkem kui probleeme, selles oldi üksmeeles. Ja ka selles, et eilne ajaloosündmus mõjutab ka teisi Euroopa riike.
„Ma rõõmustan kõige rohkem selle üle, et saame ka Dresdenisse ja Leipzigisse minna!” rääkis Ene. „Üks meie sugulane, vanaema õetütar, keda ma pole kunagi elus näinud, elab ju ka Leipzigis. Vanaema rääkis temast nii tihti ja nii soojalt!”
„Ta nimi on Herta! Meie lähme kindlasti teda vaatama!” ütles ta isa ja pöördudes abikaasa poole, lisas: „Sa ju mäletad, et muti rääkis tihtipeale Hertast?”
„Mäletan küll,” ühmas Alla. Ta mäletas liigagi hästi. Ämm võttis selle sugulase nime liigagi tihti suhu, nii tihti, et too persoon hakkas Allale juba ilma teda nägematagi närvidele käima. Liiati veel, et ämm tõi tihtipeale selle sugulase Herta oma miniale eeskujuks, olgu siis käitumise pärast või riietumisstiili osas. Nii et Alla ei sallinud teda juba enne näost näkku nägematagi. Ja mis kõige hullem, ämm jättis Herta jaoks isegi väikese päranduse, kinkis talle osa oma pansioni aktsiatest. Seda muidugi Hansi teadis ja küllap tahtis sellega oma sugulast ka üllatada. Ämm ei lubanud pärandust enne üle anda, kui Demokraatlik Saksamaa on kukutatud. Nii ta just ütles. Ta ei tahtnud, et tema pansioni aktsiate tulust läheks osagi kommunistliku ühiskonna hüvanguks. Või mis veel hullem, Lääne-Saksamaa kõva valuutaga võidi sealpool kommunistlikku propagandat teha.
Ja nüüd oli see aeg kätte jõudnud. Peale selle pärandas ämm Hertale ka oma kõige ilusama ja kallima briljantsõrmuse. Selle otsuse tegi ta päris eluloojangul, ehk mõni päev enne surma. Seda Hansi ei teadnudki, see oli naistevaheline jutt olnud, ja Alla ei olnud veel otsustanud, kas ta ütlebki seda mehele. Kõigepealt tahab ta selle Hertaga tuttavaks saada ja siis ta vaatab, kas too ongi selle päranduse vääriline. Jäme ots oli praegu Alla käes ja seda oli mõnus teada.
Igasuguseid probleeme tekitas selle müüri maha kiskumine…
Peale õhtusööki siirdus seltskond uuesti salongi. Nüüd oli vestlus konjakit ja kohvi rüübates sundimatum. Vesteldi nii eesti kui saksa keeles. Kui eesti keeles, siis noogutas Hansi viisakusest kaasa, kuigi ei tabanud teemast pea midagi. Kui aga kõneldi saksa keeles, siis ei saanud jälle Greta aru, kuid naeratas ikkagi. Tal olid omad mälestused, millele mõtles ja mis vägisi naeratama panid.
Ulrich oli esimene lahkuja. Ta vabandas küll seepärast väga, ent järgmisel hommikul pidid nad koos abikaasaga Madriidi, poja perele külla sõitma. Kuigi oleks tahtnud veel siin armsas seltskonnas aega veeta, pidi ta lahkuma. Reisi ei saanud ka edasi lükata, see oli neil juba ammugi plaanitud, pojapoeg saab leerist lahti.
Loomulikult mõistsid teda kõik.
„Aga ma loodan väga, et kohtume veel! Luuleke, oleksime väga rõõmsad, kui järgmine kord Saksamaale sõites külastaksid ka meid! Nüüd, kui ajalugu on uue lehekülje pööranud, pole see enam võimatu!”
„Aitäh kutsumast,” vastas Luule, „enne
