ja Greta vaatasid varjamatu uudishimuga uut tulijat, kumbki neist ei teadnud temast midagi arvata. Sugulane ta küll ei olnud.
Luule ent tundis mehe juba esimesest pilgust ära ja ta muutus surmkahvatuks. Seda ei märganud tema õnneks aga keegi, sest Luule istus seljaga akna poole. Aga ta ise hoomas oma näo muutunud värvi ja tajus ka südamelöökide ägenemist. Miks Alla selle kohtumise korraldas? Miks Alla teda vähemalt ette ei valmistanud?
„Lubage tutvustada, neile, kes härra Ulrich Ulmwaldi veel ei tunne!” presenteeris Alla uut külalist.
Ulrich vaatas ühelt teisele, siis sammus Luule poole ja kummardas ta ees: „Tere, Luule!”
Luule oli segaduses ja püüdis kramplikult seda mitte välja näidata. Ta tõusis püsti ja ulatas mehele käe. „Tere, Ulrich!”
Ja Ulrich surus Luule kätt. Ehk hoidis seda veidi kauem oma käes kui sünnis, mõtles Luule sellest hiljem. Aga see oli ka kõik.
„Kui hea meel on sind jälle näha! Ma tänan teid, proua Alla, südamest, et selle kohtumise korraldasite!” kummardas ta siis Alla poole.
„Ma ei saanud teisiti! Kui kuulsin eile, et mu tütar on juhuslikult Luule ja Lehti tütre Gretaga kohtunud, siis mõtlesin, et ka teie väärite jällenägemist!” sädistas Alla kui linnuke. „Ja siin on minu tütar Ene ja see nooruke on minu õetütre Lehti tütar Greta!”
„Väga rõõmustav!” surus uus külaline mõlema daami kätt. „Nii palju kauneid daame ühekorraga!”
„Minu meelest on teie eesti keel imetlusväärne!” oli Ene meeldivalt üllatunud. „Justkui räägiksite oma emakeelt?”
„Eesti keel on mu teise kodumaa keel,” tunnistas Ulrich, „õigemini esimese kodumaa, elasin ju Eestis oma esimesed üheksateist aastat ja olen seda maad alati oma südames omaks pidanud.”
Eestlannade silmad vaatasid lugupidavalt baltisakslast. Ja Hansi noogutas mõistvalt peaga, kuigi ta ei saanud täpselt teemast aru, mõistis ta ikkagi, et räägiti Eestimaast.
„Kahjuks ei oska mu lapsed Walther ja Hedwig eesti keelt, nende ema on ju sakslanna ja peale mu isa surma ei ole meie majas eesti keeles kõneldud.”
Majaperemees Hans pakkus külalisele valida, kas šerrit, viskit või konjakit. Ulrich valis viimase.
Ta võttis klaasi oma pikkade sõrmede vahele ning ütles ka toosti: „Luule ja minu taaskohtumise terviseks!” Ta tõstis oma klaasi esiteks Luule poole, vaadates talle sügavalt silma, ja siis ka kõigi teiste suunas.
Kõik ühinesid toostiga.
Kas see on ikka sama mees, kellest me viiskümmend aastast tagasi lahku läksime? küsis Luule mõttes iseenda käest. Kelle pärast ta nii palju südamevalu oli tundnud ja kelle pärast teda ka Siberisse viidi. Kuigi Luule ei süüdistanud selles kunagi Ulrcihit, torkas see mõte praegu ikkagi pähe.
Ta vaatas Ulrichit. Ja nägi võõrast meest. Kuigi mingi sarnasus endise ja noore Ulrichiga ikkagi ju oli. Mees kandis nüüd suurte raamidega prille, need sobisid talle, tema juuksed olid endiselt heledad, ehk veidi hallisegused, ta nägi oma aastatest noorem välja. Aga viiskümmend aastat oli nende vahel ja seda ei saanud olematuks teha. Viiskümmend aastat erinevat elu, mis koosnes kuudest, nädalatest, päevadest, sekunditest, südamelöökidest… Mida teadsid nad enam teineteise elust? Ei rohkemat kui vulisev oja piiskadest, mis iga päev merre voolanud.
Elu oli neid erinevalt kohelnud.
Tarvitses vaid Ulrichile otsa vaadata, kui nägid, et see mees oli harjunud julgelt ja ootusrikkalt oma ette vaatama, just nii nagu vaba inimene vabal maal. Luulele oli elu õpetanud üle õla kiikama, hädaohtu haistma, kahtlustama, kartma, ta oli suurema osa oma elust elanud hirmu ja terrori maal, ühe osa sellest elust ka vangilaagris.
Mida oligi neil teineteisele peale „tore sind jälle näha” öelda?
Ent veel rohkem kui jällenägemisrõõmu, tundis Luule ebamugavust. Milleks oli Alla Ulrichi siia kutsunud?
Alla aga säras. Ta oli õnnelik, et nägi oma armsaid sugulasi ja tundis rõõmu, et oskas Luulet ja Ulrichit kokku viia. Ta ei märganud Luule ebamugavust.
Küll aga märkasid seda Greta ja Ene.
„Kuidas teie reis on läinud?” küsis Ulrich.
Kas tõesti Ulrichit muu ei huvita? mõtles Luule. Meest nagu ei huvitakski noorpõlvesõbratari elukäik, ta ei küsi, kas Luule on abielus, kas tal on lapsi. Aga ehk teadis mees temast juba Alla suu läbi, leidis ta Ulrichile kohe ka vabanduse.
Nüüd aga püüdis Luule mehe eeskujul sama sundimatult seltskondlikku juttu vesta.
„Reis on suurepärane! Imeilusad ja armsad Saksamaa linnad. Lõpmata ilus loodus, mulle meeldisid mägised teed ja et iga mäe tipus oli ikka mõni kaunis loss. Ja ilm soosis ka, siin on veel varasügiseselt soe, meil Eestis sadas juba oktoobris esimene lumi maha, kuigi, jah, see sulas juba järgmisel päeval ära.”
„Ja siin Berliinis sattusite kohe ajalookeerisesse!” imetles mees.
„Jah, üleeile, kui siia jõudsime, vaatasime hotelli Stadt Berlini katusekorruse kohvikus istudes Brandenburgi väravaid, Riigipäevahoone varemeid ja muidugi kiikasime kõik kättesaamatu Lääne-Berliini poole, ega osanud unistadagi, et tohime juba järgmisel päeval siia tulla,” rääkis Greta, „ja nüüd olemegi siin!”
„Kas te olite Stadt Berlini hotellis?” imestas Alla.
„Jah.”
„Uskumatu, see on ju väga kallis!” Alla hääletoonis ei kõlanud üksnes imestus, seal oli ka pisike kadedusenoot, kuidas nemad, ta vaesed sugulased okupeeritud Eestist, said nii kallist hotelli endale lubada.
„Igas linnas olime heades hotellides. See on kõik turismireisi maksumuse sees,” seletas Greta.
„See reis läks teile siis raskelt kalliks?” tahtis Alla teada.
„Meil on siiski veel raskem tuusikut saada kui reisiraha välja anda,” rääkis Greta. „Õnneks saime. Ja veel kahekesi koos.”
„Ja nüüd oleme siin,” oskas Luule juba äsjaöeldut vaid korrata.
„Ja milline linn teile kõige rohkem meeldis?” küsis Ulrich.
„Mulle meeldis Dresden. Mitte üksnes sellepärast, et see Elbe kaldal asub, aga ka tema kultuuriväärtuste rohkuse, eelkõige muidugi Zwingeri maaligalerii pärast,” rääkis Greta vaimustusega.
„Minule meeldisid kõige rohkem väiksemad romantilised linnad, nagu Erfurt, mis minu arvates tuletab oma kanalitega veidi Veneetsiat meelde, kuigi ma pole ju viimases kunagi käinud, aga piltidelt olen ju näinud… ja ka Vernigerode oli armas muinasjutulinnake ja muidugi ka Weimar,” rääkis Luule.
„Jaa, need linnakesed on tõesti ilusad, ma igatsen neid näha, pole ju pea kolmkümmend aastat Ida poole saanud. Mul täditütar elab, muide, Weimaris.”
„Seal külastasime ka Goethe ja Schilleri maja.”
Kuigi räägiti enamjaolt eesti keeles, sai majaperemees suurmeeste nimede järgi taas vestlusteemast aimu ja ta sekundeeris: „Weimar oli juba kaheksateistkümnendast
