style="font-size:15px;"> Hommikust saadik oli perekond rõõmsalt ärevil. Hommikust saadik tegeles Alla ettevalmistustega kallite külaliste vastuvõtmiseks. Söögitoa suur tammelaud oli lumivalge tärgeldatud linaga juba varakult kaetud, millel maja parim portselan ja kallimad klaasid, mis lasid päikesekiirtel värvimängu mängida. Alla tahtis siiralt oma lemmiksugulasi parimast paremini vastu võtta. Ehk oli selles soovis üks piisake ka uhkustamiskihku? Ja kui oligi, siis teadis seda vaid ta ise, mitte tema perekond.
Alla tegi täna kõik ise. Ta ei usaldanud täna ühtegi teenijat, ka mitte oma tütart, kes oleks heameelega käed külge pannud.
„Miks sa kuuele inimesele laua katsid?” küsis Ene.
„See on minupoolne üllatus,” vastas ema.
„Keda sa siis veel siia kutsusid?”
„Ära ole uudishimulik, küll pärast näed!”
Varsti oligi aeg sealmail, et Enel tuli Ida poole külalistele järele sõita. „Kui ainult piir pole uuesti kinni pandud,” naljatas ta ise.
Alla sülitas kolm korda: „Ära tee ometi selliste asjadega nalja!”
„Palun vabandust, muidugi oli see nali! Kuulsid ju ise raadiost ja nägid TV-s, et inimesed voorivad vabalt siia- ja sinnapoole!”
„Mine juba!” saatis Alla tütre välja. „Siis tulete rutem tagasi!”
Kui ettevalmistused tehtud ja kaks korda veel üle vaadatud, istus Alla elutoa akna alla tugitoolile. Siit avanes parim vaade tänavale. Ta ei tahtnud ometi seda hetke, kui armsad sugulased Eestimaalt tema maja ette jõuavad, käest lasta.
Hansi tuli ja võttis kõrvaltoolil istet.
„Närveerid ikka, mu hiireke? Ma soovitan, et tuleb rahulikult võtta.”
„Hea öelda.”
„Sa näed nii hea välja!” tegi mees talle komplimendi. „Kollane värv hakkab su tumedate juustega nii hästi!”
Alla teadis seda isegi. Tal oli heameel, et juukseid said paar päeva tagasi üle toonitatud. Ja täna hommikul oli ta oma välimuse peale rohkem kui muidu aega kulutanud – hoolsalt end meikinud ja tükk aega kapi ees pluuse valinud. Jah, see kollane mustade roosidega pluus oli tõepoolest kõige sobivam.
Nüüd vaatas ta kriitiliselt oma abikaasat. „Miks sa selle triibulise lipsu valisid, näed sellega välja kui kontorirott, roheline kikilips oleks selle ülikonnaga paremini läinud, sobib ka su hallide juuste ja veel armsamate hallide vurrudega!” hakkas Alla kudrutama.
„Kas arvad, et pean vahetama!” oli mees nõus kõigega, mida naine aga soovitas ja tõusiski kuulekalt.
„Muidugi!” Ent siis märkas Alla pilk juba tütre autot maja ette sõitmas ja hüüatas: „Ei lähe sa enam kuhugi. Nad jõudsid kohale!”
Ja Alla haaras mehe varrukast ning tõmbas ta endaga koos ukse juurde.
Sealt nad tulidki. Ene koos Luule ja pisi-Gretaga, kes üldse enam pisike ei olnud.
Alla ei teadnud, kas joosta trepist alla tänavale tervitama või jääda majesteetlikult ukse juurde seisma. Ta valis teise variandi, ajas vaid käed laiali, et südamlikum välja paistaks. Ja ta oligi südamlik. Kuigi see tundus veidi teatraalne. Kuid Alla ei osanud teisiti käituda, ta armastas teatraalsust ka igapäevaelus, ammugi siis sellistel tähtsatel päevadel ja ülevatel hetkedel.
Greta jooksis esimesena trepist üles ja juba oligi ta Alla käte vahel. Nii ei näinudki Alla, kuis Luule ja Ene üles tulid.
„Tere! Tere! Kui hea on teid jälle näha!”
„Sind samuti, armas Alla!”
„Kui väga sa oled oma ema nägu, Luuleke! Nii armas sind vaadata! Ja pisi-Greta on ka rohkem sinu kui oma ema nägu, ta on nagu sinu suust kukkunud! Uskumatu, et saan teid siin Berliinis vastu võtta!”
„Aitab nostalgitsemisest,” tuli Ene asjalikult vahele, „anna ka isale võimalust külalisi teretada!”
Nüüd alles tuli Hans Langelein, kes oli diskreetselt tahaplaanile hoidunud, naise sugulasi tervitama. Ta tegi seda viisakalt ja südamlikult.
„Uskumatu tõesti, et nüüd siin oleme!” ütles Luule juba saksa keeles.
„Suur tänu tuleb meil selle eest ütelda müüri vallutajatele,” märkis Hansi. „Aga miks me nüüd trepil seisame, palun, kallid külalised, astuge ometi majja!”
Alla haaras Luule õlgade ümbert kinni ja juhtis ta uksest sisse.
Luulele meenus, et niimoodi olid tema ammusel kooliajal mõned tüdrukud armastanud vahetunni ajal kõndida ja iga kord kutsus siis direktriss või õpetaja nad korrale. Kui ammu see kõik oli…
„Võtke riideid vähemaks! Hansi, sa aita Gretat, mina tegelen siin Luulega!”
„Küll ma saan ise, aitäh!” hakkas Luule mantlit lahti nööpima.
Kuid Alla lükkas ta käed eemale ja tegeles sellega ise. Nii lõpmata hea oli oma lähedase eest, kes pealegi tema lemmikõe tütar, hoolitseda. „Mäletad, Luule, kui sa väikene olid, siis ma nii armastasin sinuga tegeleda. Mängisin sinuga nagu nukuga!”
„Miks ma ei mäleta!”
Kui külalised üleriidest vabastatud, siirduti salongi.
„Kui ilus ja maitsekas kostüüm sul on!” kiitis Alla.
„See on ju sinu enda saadetud, kas sa ei mäleta?”
„Vabandust, tõesti ei mäleta.” Alla siunas end mõttes, et oli liiga edev olnud.
Ta sädistas vahetpidamata. Küsis ja päris ning ootamata vastust, vastas juba ise küsimusele.
Hansi vaatas oma sädistavat naist. Tema mõistis teda. Ainult tema ju teadis, kui väga Alla oma sugulastest puudust tundis. Praegu tundis mees rõõmu oma naise rõõmu üle.
Seda Hansi aga ei teadnud, et Alla rõõm oli isegi kahekordne. Esimesel kohal oli loomulikult suur jällenägemisrõõm. Ent mitte vähem ei teinud talle rõõmu see, et tal oli nüüd, kelle ees oma ilusa kodu ja hea elujärjega uhkustada. Talle oli alati meeldinud külalisi vastu võtta, juba Eestis. Ja siin Berliinis tundis ta tihtipeale sellest puudust. Kuigi haruharva kutsus ta lõunale või õhtusöögile paar Hansi noorpõlvesõpra koos abikaasadega. Kuid nende ees ei saanud ta uhkeldada. Neil oli kõigil sama kaunid kodud ja nad võtsid tema elamist kui loomulikku elustandardit. Mitte ainult seda, need prouad vaatasid ju tema poole veidi üleolevalt, kuna võõrustaja oli ikkagi kommunistlikust riigist siia tulnud. Kuigi nad varjasid neid pilke, tunnetas Alla need ikkagi ära. Ja varjas omakorda, et oli neid läbi näinud. Tegi seda meisterlikumalt kui ta külalised. Alla oli ikkagi näitleja. Alles kaardilauas unustas Alla külaliste üleoleva suhtumise. Kaardilauas pidid nemad talle alt üles vaatama, sest bridžilauas ei olnud sakslannadest temale vastaseid.
Seekord oli kõik teisiti. Seekord olid külalisteks armsad sugulased, kes saatuse toreda kingitusena või imejuhuse tõttu said talle külla tulla.
Armsad külalised vaatasid huviga ringi.
„Kui
