ütles Alla: „Kas polnud vägev üllatus?”
„Üllatus oli vägev, jah,” nentis ta tütar Ene veidi irooniliselt.
Alla ei teinud tütart kuulmagi, vaid pöördus Luule poole: „Ma tahtsin sulle headmeelt teha, sellepärast ju helistasin kohe Ulrichile ja tema tahtis loomulikult sinuga kohtuda. Teadsin, et tahaksid teda pärast nii paljusid aastaid jälle näha!”
„Aitäh sulle,” vastas Luule. Ta teadis, et Alla mõtles seda hästi, ega näidanud välja, et see kohtumine valmistas talle piinlikkust ja manas ilmaaegu mineviku varjud jälle esile.
„Nüüd oleme siis jälle oma perega ja naudime seda täiel rinnal!” ütles Ene. „Mul on nii hirmus hea meel, et näen teid mõlemaid.”
„Meil samuti. Ma olin ju päris väike, kui sina, Alla, ära sõitisid, kuid mäletan sind ikka sellise energilise ja lõbusana. Ja Ene, sina pole üldsegi muutunud!”
„Ära tee siin komplimente midagi. Aastaid on ikka üksjagu möödunud, sina jõudsid selle aja sees täiskasvanukski saada!”
„Küll oleks tore kunagi ka tädi Ollit näha. Ema ikka räägib, et Olli oli perekonna autoriteet ja…”
„Ta vähemalt ise arvab seda,” pistis Alla vahele, „Olli on eluaeg armastanud teisi õpetada ja kamandada!”
„Aga kõik ju austasid teda,” mäletas Luule hästi.
„Nojah, võib-olla ka teesklesid,” ei andnud Alla nii kergelt alla.
„Olli oli teist ju kõige vanem ja sestap see lugupidamine tuligi,” arvas Ene.
„Mitte üksnes kõige vanem, vaid ka kõige varakam ja see mängib väga suurt rolli! Seepärast ta peabki end vaata et lausa ülikuks,” ironiseeris Alla, kuid lisas taas leplikumalt: „Eks igaüks ole omamoodi. Ja kuidas öeldaksegi, sõpru saad valida, aga sugulasi mitte. Mina siis unistan vahel, et ehk näeme veel seda päeva, mil terve meie suguvõsa jälle koos saaks olla!”
„Mina küll loodan, et ükskord see päev ikkagi koidab,” oli Luule pateetiline.
„Liiga hea, et see võiks täide minna,” ütles Greta.
„Kas sinu meelest on siis võimatu, et Eesti jälle vabaks saab?”
„Ei, see pole küll võimatu! Eesti saab ükskord kindlasti vabaks! Võimatu on minu arvates kõiki sugulasi kokku saada!”
„Kui Eesti vabaks saab ja venelaste käest pole Eestisse sõiduks vaja luba küsida, siis tuleme kindlasti teid vaatama! Olli ja tema pere ka ja Laine! Olli kinnitab seda igas oma telefonikõnes!”
„Greta pidas vist võimatuks hoopis kõiki meie Eestis elavaid sugulasi kokku saada,” rääkis Luule, „kõik on laiali pillutud ja mõnda, näiteks Helve poegi, pole me vist kümme aastat näinud!”
„See on ehk teie oma viga, kui mina Eestis elaksin, siis käiksin küll kõigiga läbi,” viskas Alla väikse torke.
„Eks meiegi lävime, nii ühe kui teisega… ainult et kõiki korraga on liiga raske kokku viia. Aga kui teie peaksite Eestisse tulema, siis toome nad kas või väevõimuga kohale,” kinnitas Luule. „Peaasi, et te ikka tuleksite!”
„Mitte enne, kui Eesti vabaks saab, seda kinnitab Olli ja ega minagi taha kommunistide hambusse vabatahtlikult minna!” ütles Alla. „Ja ammugi veel Ene, kes ikkagi põgenes sellest kurjuse riigist.”
Nii arutati poliitilist olukorda ja suguvõsa probleeme. Tore oli taas koos olla. Kuigi peatse lahkumise vari oli end juba tükk aega nende vahele heitnud.
„Peaksime varsti minema hakkama. Grupijuht pani meile südamele, et keegi liiga hilja peale ei jääks ja ei taha teda päris välja vihastada,” õhutas Greta.
„Ikka see lambamentaliteet, see kohe on nõukogude inimese sisse kodeeritud!” oli Alla rahulolematu. Ta ei tahtnud veel oma armsatest sugulastest lahkuda ja näitas oma nördimust neile välja.
„Mis parata, elame ju ikka veel totalitaarriigis.”
„Ja pealegi tahame ehk teinekordki mõnele turismireisile minna, vähemalt mina tahan,” selgitas Greta, „kui aga grupijuht minu kohta halva iseloomustuse annab, siis võib uutest reisidest vaid und näha!”
„Te ju ei jõudnud Lääne-Berliini õieti nähagi ja see on hoopis teine maailm kui Ida-Berliin! Eks ju, Hansi!”
Kui mees talle arusaamatult otsa vaatas, taipas ta alles siis, et oli eesti keeles rääkinud. Ja tõlkis kähku viimase arutelu.
„Jah,” nõustus muidugi Hansi, „ei maksa küll ära sõita, ilma et poleks Lääne-Berliinis veidi ringi vaadanud. Mul on ettepanek, lähme kõik välja ja jalutame läbi Kurfürstendami, saate mingisugusegi ettekujutuse Lääne-Berliinist. Ja siis võtame takso ja me viime teid otse teie hotelli! Mis viga nüüd sõita, kui teed ja väravad valla!”
Keegi ei olnud vastu. Lahkumine pidi kord ju niikuinii tulema, kas nüüd või tund aega hiljem.
II
Olli ärkas telefonihelina peale. Ta vaatas öökapil asuvat äratuskella ja selle fosforosutid näitasid, et kell oli täpselt kaheksa. Kes küll nii vara hommikul helistas? Pereliikmed ju teadsid, et Olli ei tõusnud kunagi enne üheksat voodist ja siis läks veel vähemalt pool tundi või rohkemgi kümblemisele ja enda kordategemise peale. Kõik pereliikmed teadsid, et enne kella kümmet pole sobiv Ollile helistada. Ja tuttavad ei helistanud niikuinii varem, sest enne kella kümmet polnud üldse viisakas kedagi tülitada.
Telefon ent helises uuesti. Ja Ollile tundus, et selle hääl muutus üha tungivamaks.
Mis siis ometi lahti on? Olli haaras pahaselt telefonitoru. „Missis Baumvald kuuleb!” ütles ta üsnagi reserveeritud häälega.
„Olli, tere! Siin mina, no tundsid, õeke, muidugi mu juba häälest ära!” sädistas telefonis ta õe Alla reibas hääl.
„Tere, muidugi tundsin, ega ma veel kurt ole,” vastas Olli tõredalt ja ka järgmises küsimuses oli laitev toon: „Mis sind küll ajas nii vara hommikul mulle helistama?”
„Mis vara see on? Ammu juba pealelõunane aeg!”
„Meie kell on alles kaheksa. Kas sa siis ikka veel ei oska Ameerika ja Euroopa aja vahet rehkendada?”
„Ma rehkendasin veidike ikka, seepärast teangi, et Ameerikas peaks ka juba hommik olema. Ma tahtsin sulle suurt uudist rääkida ja kui sa seda kuuled, siis kaob viimnegi uneraas sinu ilusatest silmadest!” püüdis Alla kaugusele vaatamata õele mett mokale määrida, teadis ta ju omast käest, mismoodi saab tusatuju parandada. „Sa ei kujuta ette, Ollike, mis suur uudis ja üllatus meil oli!”
„No kujutan ikka küll, ega meiegi kuskil koopas ela, kuuleme raadiot ja vaatame TV-d ja saime Berliini müüri langemisest samal tunnil juba teada.”
„Kulla Olli, ma ei helistanud praegu Berliini müüri pärast, kuigi see on tõesti suur uudis ja Hansi ütleb, et ajalugu keeras nüüd ette hoopis teise lehekülje. Aga sellega seoses juhtus veel üks ime. Ime suure algustähega! Sa ei kujuta seda, õeke, ette! Võid kolm korda arvata!”
„Räägi
