sa lööd silmad üles – ja saad jälle hingata. Läbi väikese klaasakna näed sa lapikest sinisest lõpmatusest.
“Kõigest kaks dollarit,” ütleb Clara sulle pooleldi põlglikult, pooleldi kaastundlikult.
Ühel päeval tuli preili Leeson tuba otsima. Tal oli käes kohver, mis oli tehtud palju suuremale daamile kui tema, ja selles kirjutusmasin. Preili Leeson oli väga väike ja habras, tal olid suured silmad ja tihedad juuksed, mis iga kord, kui neiu seisatas, lehvisid, nagu tahtes öelda: “Jumal hoidku, miks ei pea sa meiega sammu?”
Proua Parker näitas talle kahetoalisi luksuskortereid. “Siin kapis,” ütles ta, “võite hoida skeletti, tuimastusvahendeid või aktiivsütt…”
“Kuid ma pole arst ega hambaarst,” ütles preili Leeson värisedes.
Proua Parker heitis talle umbuskliku, kaastundliku, mõnitava, jäise pilgu, mis oli tal varuks nende jaoks, kes ei kuulunud arstide või hambaarstide hulka, ja võttis suuna teisele korrusele.
“Kaheksa dollarit?” küsis preili Leeson. “Jumal hoidku! Ma pole kröösus. Olen ainult väike vaene töölistüdruk. Näidake mulle midagi, mis on kõrgemal ning on odavam.”
Härra Skidder hüppas üles ja ajas konisid täis tuhatoosi põrandale.
“Palun vabandust, härra Skidder,” ütles proua Parker ja muigas mehe kahvatut palet nähes õelalt. “Ma ei teadnud, et olete kodus. Tahtsin noorele daamile lambrekääne näidata.”
“Need on kauneimad lambrekäänid, mida ma eales olen näinud,” lausus preili Leeson, näol inglinaeratus.
Pärast nende lahkumist oli härra Skidder väga hõivatud. Nimelt asendas ta oma viimases (tunnustamata) näidendis pika brüneti peakangelanna väikese, hapra, blondi ja vallatu näoga neiuga.
“Anna Held hüppab õhku,” ütles härra Skidder endale, asetas jala vastu lambrekääni ja kadus suitsupilve nagu tindikala oma tinti.
Samal ajal andis häirekellana kõlav “Clara!” tervele maailmale teada preili Leesoni rahakoti suurusest. Murjan juhatas neiu Styxi trepist üles, tõukas ta hauakambrisse, mille laest paistis särav valgus ja pomises põlgliku loitsu: “Kaks dollarit!”
“Ma võtan selle!” ohkas preili Leeson ja potsatas kipakale raudvoodile.
Iga päev läks preili Leeson tööle ja õhtuti lõi kirjutusmasinal käsitsikirjutatud paberid ümber. Oli ka õhtuid, kui tal polnud midagi trükkida. Siis istus ta koos teiste kostilistega treppverandal. Katusekambrisse elama asudes polnud preili Leesonil kavaski oma maailma tõmbuda. Ta unistas printsist valgel hobusel ning ta pea oli tulvil tundelisi veidravõitu unistusi. Ükskord lubas ta härra Skidderil ette lugeda kolm vaatust ta suurest (avaldamata) komöödiast “Ei mingeid lapsi” ehk “Metroo pärijanna”.
Alati, kui preili Leesonil oli nii palju vaba aega, et tunni või kaks trepprõdul istuda, oli härrastel pidu. Kuid preili Longnecker, pikk blond õpetajanna, kes ütles kõige kohta: “Oh, kas tõesti?”, nohises siis kõige ülemisel astmel. Ja preili Dorn, kes igal pühapäeval käis lasketiirus liikuvaid parte laskmas ja töötas kaubamajas, istus kõige alumisel ja nohises samuti. Preili Leeson istus keskel ja mehed tunglesid tema ümber.
Eriti agar oli härra Skidder, keda oli haaranud kinnisidee alustada romantilist draamat, mille tegevus toimub tema isiklikus elus. Ja härra Hoover – neljakümne viie aastane, paks, punetava näoga lihtsameelne mees. Ja härra Evans, kes köhis õõnsalt ning palus, et preili Leeson aitaks tal suitsetamist maha jätta. Mehed olid üksmeelselt otsustanud, et preili Leeson on “kõige omapärasem ja kaunim kostiline”, ja nohin alumisel ja ülemisel astmel oli preili Leesoni ilmumisel vältimatu.
• • • • •
Tehkem nüüd sündmustikus väike vaheaeg, laskem kooril rambituledes aeglaselt ringi kõndida ja valada euripideslik pisar härra Hooveri paksuse pärast. Häälestagem end rasvamagude tragöödiale, nuumorikate raskele elule, kogukate viletsusele. Kui sulataksime Falstaffi rasvakihi, leiaksime selle alt tonni jagu armastust, Romeo rahhiitiliste ribide alt aga ainult untsi. Armastaja võib ohata, kuid teha pole midagi – kui oled paks, pole sul Erose rongil kohta. Su süda viiekümne kahe tollise rihma kohal peksleb asjatult. Kasi minema, Hoover! Hoover, kes sa oled neljakümne viie aastane, paks ja rumal, Helena ei vaata su poolegi. Hoover, kes sa oled neljakümne viie aastane, paks ja rumal, sa oled hukule määratud. Sul pole ainsatki šanssi, Hoover.
Ühel suveõhtul, kui proua Parkeri kostilised jälle treppverandal istusid, vaatas preili Leeson tähistaevasse ja hüüatas rõõmsalt: “Vaadake, Billy Jackson.”
Kõik vaatasid üles – mõned pilvelõhkujate akende poole, mõned lootuses näha Jacksoni õhulaeva.
“See on täht,” selgitas preili Leeson ja osutas väikesõrmega suunda, kuhu vaadata. “Mitte see, mis vilgub, vaid see ühtlase sinava valgusega paistev täht selle kõrval. Näen seda igal õhtul oma katuseaknast. Selle nimi on Billy Jackson.”
“Oh, kas tõesti?” sõnas preili Longnecker. “Ma ei teadnudki, et olete tähetark, preili Leeson.”
“Ojaa,” sõnas väike tähevaatleja. “Tean neist sama palju kui marslaste järgmise hooaja varrukamoest.”
“Oh, kas tõesti?” ütles preili Longnecker. “Täht, millele te osutasite, on Gamma, Cassiopeia tähtkujust. See on teise suurusjärgu täht, mille näiv heledus on…”
“Oh,” segas noor härra Evans vahele, “arvan, et nimi Billy Jackson sobib sellele paremini.”
“Mina mõtlen sama,” sõnas härra Hoover ega püüdnudki varjata põlgust preili Longneckeri selgituse üle. “Arvan, et preili Leesonil on samasugune õigus kui nendel hallihabemelistel astronoomidel tähtedele nimi anda.”
“Oh, kas tõesti?” ütles preili Longnecker.
“Olen mõelnud, et lasketiirus võiks märklaua asemel tähed olla,” märkis preili Dorn. “Pühapäeval sain Coney lasketiirus üheksale pardile ja kümnele jänesele pihta.”
“Siit pole see eriti hästi näha,” ütles preili Leeson. “Peaksite seda minu toast vaatama. Kui sügavasse kaevu vaadata, võib isegi päise päeva ajal tähti näha. Öösiti on mu tuba nagu sügav kaevandusšaht ning Billy Jackson paistab teemantnõelana, millega Öö kimono on kinnitatud.”
Saabus aeg, mil preili Leeson ei tassinud enam raskeid paberipakke koju. Selle asemel et igal hommikul tööle minna, käis ta kontorist kontorisse ja pidi taluma ülbete käskjalgade edastatud külmi äraütlemisi. Ja nii jätkuvalt.
Saabus õhtu, mil neiu läks aeglaselt proua Parkeri treppverandale ajal, kui ta tavaliselt naasis restoranist õhtust söömast. Täna ta polnud õhtust söönud.
Hallist läbi minnes kohtas ta härra Hooverit ning mees nägi võimalust. Ta rasvad kõrgusid preili Leesoni kohal nagu laviin, ähvardades enda alla matta, kui ta neiu kätt palus. Preili Leesonil läksid põlved nõrgaks ning ta haaras trepi käsipuust kinni. Härra Hoover tahtis tal käest kinni võtta, kuid neiu tõmbas selle eest ära ning lõi meest nõrgalt näkku. Aste astme haaval vedas neiu end katuse poole. Ta möödus härra Skidderi toast. Too oli haaratud Myrtle Delorme’i (preili Leesoni) lavaliikumise seadmisega oma tunnustamata komöödias. “Piruett üle L-kujulise lava krahvi kõrvale,” kirjutas ta punase tindiga. Viimaks jõudis preili Leeson neljandale korrusele ja tegi katuseaknaga toa ukse lahti.
