style="font-size:15px;"> IGAL laupäeva õhtul korraldas “Ristikheina Rahvaklubi” East Side’i “Atleetklubi” hallis tantsuõhtu. Kord nägi ette, et kui tahtsid siin tantsida, pidid olema kas klubi liige või, kui kuulusid nende hulka, kes alustavad valssi parema jalaga, töötama Rhinegoldi karbivabrikus. Ometi oli mõnel “Ristikheina” liikmel privileeg saata või saada saadetud kellegi poolt, kes ei kuulunud nimetatud gruppidesse. Kuid enamikul atleetklubi liikmetel oli kindel karbivabriku kallim ning ainult üksikud väljastpoolt tulnud said hoobelda sellega, et neil oli õnnestunud siin jalga keerutada.
Maggie Toole, tuhmide silmade, suure suu ja vasakukäelise twostep-stiiliga, käis tantsuõhtutel sõbranna Anna McCarty ja tema “saatjaga”. Anna ja Maggie töötasid karbivabrikus külg külje kõrval ning olid südamesõbrannad. Niisiis veenis Anna igal laupäeva õhtul oma kavaleri Jimmy Burnsi Maggie juurest läbi minema ja teda endiga kaasa võtma.
“Atleetklubi” õigustas oma nime. Klubi Viljapuuaia tänava maja oli varustatud kõikvõimalike leiutistega, mis aitasid lihaseid paisutada. Kui klubi liikmed parajasti ei treeninud, pidasid nad hingekosutavaid võitlusi rivaalidega teistest atleet- või seltsiklubidest, või istusid eeluurimisvanglas. Nende kahe tõsise tegevuse vahel olid laupäevastel tantsuõhtutel karbivabrikute tüdrukutega samasugune puhastav mõju nagu tõhusal aknavõrgul. Lisaks sai siin kasulikke näpunäiteid – kui kuulusid väljavalitute hulka, võisid pimedas varuväljapääsu juurde viivas koridoris olla tunnistajaks ausale ja mõlemale poolele rahuldust pakkuvale keskkaalu poksile, mis nööride vahel ei tule kõne allagi.
Laupäeviti lõppes töö Rhinegoldi karbivabrikus kell kolm. Ühel sellisel pärastlõunal jalutasid Anna ja Maggie kodu poole. Maggie ukse juures ütles Anna nagu tavaliselt: “Tuleme sulle Jimmyga punkt kell seitse järele. Ole siis valmis.”
Kuid mis see siis oli? Tavapäraste alandlike tänusõnade asemel, mida saatjata daam sellise ettepaneku peale pomiseb, nägi Anna sõbratari püstist pead, uhkeid lohukesi suure suu nurkades ja sädelust tavaliselt tuhmides pruunides silmades.
“Aitäh, Anna,” ütles Maggie, “kuid täna õhtul pole teil vaja endale tüli teha. Mul on saatja olemas.”
Nagu sündsus nõuab, sööstis Anna sõbranna juurde, raputas ja sõitles teda ning puistas küsimusterahega üle. Maggie Toole leidis partneri! Ilutul, leebel, lojaalsel, silmapaistmatul Maggiel, kes on alati olemas, kui sõpra vaja on, ja kes on two-step’i partnerina sama vähe nõutud kui kuust valgustatud pink väikeses pargis, on partner! Kuidas on see võimalik? Millal see juhtus? Kes ta on?
“Küll sa õhtul näed,” ütles Maggie, õhetades esimestest Cupido istandusest korjatud viinamarjade veinist. “Ta on tasemel. Ta on kaks tolli pikem kui Jimmy ning käib viimase moe järgi riides. Tutvustan teda sulle niipea, kui oleme kohale jõudnud.”
Anna ja Jimmy jõudsid “Ristikheina” esimestena. Anna silmad olid nagu naelutatud halli uksele, kust sõbranna pidi oma “saagiga” sisse astuma.
Kell oli pool üheksa, kui preili Toole ja ta saatja viimaks tulid. Maggie hoidis kavaleril käe alt kinni ja vaatas võidukalt Anna poole.
“Heldeke!” hüüatas Anna. “On Maggie alles saagi saanud! Milline uhke saatja! Milline välimus! Milline stiil! Sa ainult vaata neid!”
“Kiida aga kiida,” ütles Jimmy karedalt, nagu oleks tal liivapaber kurgus. “Politseinik on väljas, kui teda peaks vaja minema. Uustulnukad pole kunagi üksi, vaid kuuluvad mõnda kampa. Kuid mitte kõik ei lähe selle ilueedi liimile. Päh!”
“Suu kinni, Jimmy! Tead küll, mida ma mõtlen. Mul on Magi üle hea meel. See on esimene kavaler, kes tal kunagi on olnud. Oh, sealt nad tulevadki.”
Maggie seilas üle hallipõranda nagu koketne rannajaht suursuguse avamerepurjeka kiiluvees. Ja kui aus olla, õigustas ta saatja ustava sõbranna kiidulaulu. Ta oli enamikust siinsetest atleetidest pikem, tumedate lokkis juustega ja ta silmad välkusid valgete hammastega võidu iga kord, kui ta naeratas, ning seda tegi ta tihti. Kuid “Ristikheina Rahvaklubi” noormehed ei usaldanud pimesi kedagi ainult seepärast, et too nägi hea välja. Siin hinnati eelkõige mehe vaprust, saavutusi käsivõitluses ning oskust seadusesilma haardest puhtalt välja tulla, mida seesugused konfliktid paratamatult endaga kaasa tõid. Klubi liige, kellel õnnestus karbivabriku tüdruk oma võidukaariku taha siduda, ei kasutanud vallutuseks kunagi välimust. Seda ei peetud austusväärseks sõjarelvaks ning seda põlati. Lihastemäng, trimmis rinnal viimseni pingul kuub, enesekindel käitumine näitamaks, et mees on ülim olend päikese all isegi sel juhul, kui ta Cupido õrnal turniiril alla on jäänud, ja läbimõeldud põlvede nõtruse teesklemine – selline oli “Ristikheina Rahvaklubi” rüütlite läbiproovitud ja heakskiidetud sõjamoon. Uustulnuka lähenedes võtsid nad sundimatu poosi ning vaatasid talle väljakutsuvalt otsa.
“Minu sõber, härra Terry O’Sullivan,” tutvustas Maggie oma saatjat ja käis hallis ringi, et iga “Ristikheina” klubi liige uustulnukat näeks. Maggiet võis nüüd peaaegu ilusaks nimetada – neiu silmis oli seesama ainulaadne sära mis tüdrukul, kellel on esimene austaja, või kassipojal, kes on püüdnud esimese hiire.
“Maggie Toole sai endale viimaks saatja,” sosistasid karbivabriku tüdrukud. Atleetklubi liikmetel oli veidi teistsugune arvamus. “Piuksu-Magi suksutaja,” nentisid nad põlglikult.
Tavaliselt soojendas Maggie tantsuõhtutel seljaga seina. Kui mõni ennastohverdav noormees teda juhuslikult tantsule palus, näitas ta üles sellist tänulikkust, et võttis tollelt vähimagi rõõmu. Asi oli läinud nii hulluks, et Anna pidi vastupunnivat Jimmyt mitu korda küünarnukiga müksama, et sõbranna two-step’is jalgu saaks sirutada. Loomulikult ei jäänud see Maggiel märkamata.
Aga täna õhtul kell kuus oli kõrvits tõllaks muutunud. Terry O’Sullivan oli Prints ja Maggie Toole sirutas tiibu nagu äsja kookonist vabanenud liblikas. Ja kuigi segasime muinasjutulised ja entomoloogilised võrdlused, ei valgunud sellest Maggie täiusliku õhtu ambroosiakarikast välja ainuski piisk.
Tüdrukud tunglesid Maggie ümber, et too neile oma saatjat tutvustaks. “Ristikheina” noormehed, kes kaks aastat olid olnud nagu pimedusega löödud, märkasid äkki, kui võluv preili Toole tegelikult on. Nad pungitasid neiu lähedal lihaseid ja palusid teda tantsule.
See oli Maggie tähetund, kuid Terry O’Sullivani auks peab ütlema, et ta ei lasknud tujul langeda. Ta raputas lokke, naeratas, tantsis kergejalgselt nagu faun, näidates üles head käitumist, stiilitunnet ja oskust kohalikku õhkkonda sulanduda, vestles soravalt kõikvõimalikel teemadel ning – tantsis kaks valssi Dempsey Donovani karbivabriku kallimaga.
Dempsey oli klubi liider. Ta kandis alati dressi ning suutis ühe käega kaks korda lõuga tõmmata. Ta oli üks Suure Mike’i O’Sullivani leitnantidest ning tal polnud kunagi vaja pahandusi karta. Ükski politseinik ei söandanud teda arreteerida. Ükskõik, kas ta lõi käsikäru mehel pea lõhki või viskas Heinrick B. Sweeney-nimelise Matka- ja Kirjandusseltsi liikmel põlvekedra sodiks, teatas politseinik nagu muuseas: “Dempsey, mu poiss, kui sa aega saad, astu paariks minutiks kapteni juurest läbi.”
Kapteni juurde oli kogunenud mitut sorti jämedate kullast uurikettide ja mustade sigaritega härrasmehi. Keegi rääkis naljatamisi juhtunust ja seejärel võis Dempsey tagasi minna, et tõsta veel pool tundi kuuenaelaseid hantleid. Seega – köiel üle Niagara kose kõndida oli turvalisem ettevõtmine kui kaks korda Dempsey Donovani tüdrukuga valssi keerutada. Kell kümme ilmus uksele viieks minutiks Suure Mike’i naeratav nägu. Nagu alati, heitis ta tegevuspaigale pilgu peale, naeratas tüdrukutele ja patsutas poisse omamehelikult õlale.
Dempsey Donovan oli kohe ta kõrval ja rääkis talle midagi
