style="font-size:15px;"> “Vana hea Remsen,” lausus ta sõbralikult. “Tean kõike. Kahe tunni eest tulid nad siia ja surusid mu nurka. Maja oli kisa-kära täis ning mina olin tsirkuse peaesineja. Muide, ma vist pole sulle rääkinud, et mu “vana” on Ardsley krahv. Naljakas, et ta just sinuga pargis ninapidi kokku põrkas. Kui sa mu hobust vigastasid, ei anna ma sulle kunagi andeks. Ostan ta ära ja võtan endaga kaasa. Ahjaa, mu õde – leedi Angela, – tahab väga sind täna õhtul minuga koos hotellis näha. Ega sa mu märki ära kaotanud, Remsen? Pean selle peakorterisse tagastama, kui lahkumisavaldusele alla kirjutan.”
TELLISETOLMU TÄNAV
BLINKER oli endast väljas. Vähem kultuurne ja vähem rikas mees oleks vandunud. Kuid Blinker ei unustanud hetkekski, et on džentelmen, ja džentelmenid ei vannu. Niisiis oli ta näol ainult tüdinud ja sardooniline ilme, kui ta kaless läbi Broadway igapäevase tiheda liikluse advokaat Oldporti, kes oli ta kinnisvara haldaja, kontorisse teed rajas.
“Ma ei näe põhjust,” ütles Blinker, “miks pean ma alati neile neetud paberitele ise alla kirjutama. Mu asjad on pakitud ning mul oli kavas täna hommikul Põhjametsadesse teele asuda. Nüüd pean ma homme hommikuni ootama. Vihkan öiseid ronge. Mu parimad habemenoad on muidugi kuskil määramatu kohvri põhjas. See on vandenõu, et ajada mind rummi jooma ja saata monoloogi pidava kobakäpast habemeajaja juurde. Anna mulle sulg, mis ei kratsi. Vihkan sulgi, mis kratsivad.”
“Istu maha,” käskis hallipäine topeltlõuaga advokaat Oldport. “Halvemat pole ma sulle veel rääkinudki. Oh, seda rikaste viletsust küll! Paberid pole veel allakirjutamiseks valmis. Need saabuvad minu lauale homme kella üheteistkümneks. Kaotad veel ühe päeva. Kobakäpast habemeajaja väänab abitu Blinkeri nina isegi kaks korda. Täna jumalat, et sul pole vaja juukseid lõigata.”
“Kui,” ütles Blinker tõustes, “need paberid pole homme määratud ajaks valmis, võtan ma selle äri sinu käest ära. Anna mulle sigar, palun.”
“Kui,” lausus advokaat Oldport, “ma poleks karvavõrdki hoolinud, kas ärihaid neelavad mu vana sõbra poja ühe suutäiega alla või mitte, oleksin juba ammu sulle selle ettepaneku teinud. Jätkem nüüd lollitamine, Alexander. Peale vaevanõudva töö homme oma nimi kolmekümnele paberile alla kirjutada peame arutama veel üht tähtsat äriasja. Rohkem on see küll inimlikkuse ja õigluse küsimus. Rääkisin sellest sulle juba viis aastat tagasi, kuid sa ei kuulanud, kiirustades lõbureisile, kui ma õigesti mäletan. Nüüd on see uuesti päevakorda tõusnud. Kinnisvara…”
“Kinnisvara!” katkestas teda Blinker. “Armas härra Oldport, räägime sellest homme. Olgu siis kõik korraga: allkirjad, kinnisvara, plaastrid, haisev kirjalakk ja kõik muu. Tuled sa minuga koos lõunat sööma? Ei? Püüan meeles pidada, et pean homme kell üksteist siit läbi astuma. Head päeva!”
Blinkeri varandus koosnes päritud maadest ja üürimajadest. Ükskord oli advokaat Oldport teinud väikese bensiiniautoga linnaekskursiooni ning näidanud Alexandrile majasid ja terveid tänavaid, mis talle kuuluvad. Alexander oli ainupärija. Blinker jäi nähtuga väga rahule. Majad nägid välja nii, et on võimelised tootma suuri summasid, mille advokaat Oldport pani tema arvele kulutamiseks.
Õhtupoolikul läks Blinker ühte klubidest, mille liige ta oli, kavatsusega lõunat süüa. Klubis polnud kedagi peale mõne üksiku koitanud vanamehe, kes mängisid tvisti ning kes rääkisid Alexandriga väärika viisakusega, samal ajal talle sügava põlglikkusega otsa vaadates. Kõik teised olid linnast ära sõitnud. Kuid Blinker oli siin ning nagu pärast tunde jäetud koolipoiss pidi ta oma nime ikka ja jälle paberile kirjutama. Ja see tegi haiget.
Blinker keeras vanatoidele selja ja pöördus klubi stjuuardi poole, kes tõi talle jahutatud värsket lõhemarja.
“Symons, lähen Coney Islandile.” Ta ütles seda toonil, nagu see, kes ütleb: “Olgu. Hüppan jõkke.”
Symons arvas, et teine teeb nalja ning naeris kuueteistkümnenda noodi juures, nagu seadus seda alluvatelt nõuab.
“Kindlasti, söör,” kihistas ta. “Loomulikult, söör. Coneyl kohtume, härra Blinker.”
Blinker võttis ajalehe ja uuris laupäevast aurupraamide sõiduplaani. Esimese tänavanurga juures võttis ta voorimehe ja sõitis Põhjakaile. Ta seisis sabas nagu mina ja demokraadid, ostis pileti, rüseles rahvahulgas ja leidis end viimaks laeva ülatekil vahtimas jultunult klapptoolil istuvat tüdrukut, kellel polnud saatjat. Blinkeril polnud kavaski häbematu olla, kuid tüdruk nägi nii hea välja, et Blinker unustas hetkeks, et on prints ignognito ja jõllitas teda nagu tavaline lihtrahva liige.
Tüdruk vastas ta pilgule, ja mitte karmilt. Tuulehoog ähvardas Blinkeri õlgkaabu kaasa viia. Viimasel hetkel sai mees sellest kinni ja vajutas sügavalt pähe. Liigutus sarnanes tervitusega. Tüdruk noogutas, naeratas ning järgmisel hetkel leidis Blinker end tema kõrval istumas. Neiu oli üleni valges ning kahvatuma jumega, kui Blinker kujutles piimatüdrukutel ja teistel alamast soost naistel olevat. Ta oli väike ja õrn nagu kirsiõis, ja ta hallid, tõsised, julged ja siirad silmad vaatasid vestluskaaslasele otsa pilgul, millest ei paistnud mingeid hämaraid ja kahtlasi hingesügavikke.
“Kuidas te söandasite mulle kaabut kergitada?” küsis ta jultunud naeratusega.
“Ma ei teinudki seda,” ütles Blinker, kuid heastas kohe vea: “Pärast seda, kui teid nägin, ei oska ma enam käituda.”
“Ma ei luba enda kõrval istuda džentelmenil, keda pole mulle esitletud,” lausus neiu ootamatu upsakusega, mis Blinkerit kurvastas. Ta tõusis otsustavalt, kuid neiu hele nöökav naer sundis ta istmele tagasi.
“Te ei sõida vist kaugele?” küsis tüdruk seltskonnakaunitari enesekindlusega.
“Kas teie sõidate Coney Islandile?” küsis Blinker vastu.
“Mina?” Neiu vaatas teda suurte pilklike silmadega. “Milleks see küsimus? Kas te siis ei näe, et sõidan pargis jalgrattaga?” Neiu omapärane huumorimeel hakkas häbematuse kuju võtma.
“Ja mina võtan kõrge vabrikukorstna otsas päikest,” lausus Blinker. “Mis oleks, kui veedaksime Coneyl koos aega? Olen üksi ning pole seal varem käinud.”
“Sõltub sellest,” ütles tüdruk, “kui hästi te end ülal peate. Kaalun reisi ajal teie ettepanekut.”
Blinker asus end tagasilükkamise vastu kindlustama. Ta püüdis ihust ja hingest teisele meeldida. Kui metafoori kasutada, ladus ta kivi kivi haaval üles kõrget viisakusekorstnat, kuni see oli kindel ja valmis. Ta kõrgseltskonna maneerid asendusid ajapikku lihtsa käitumisega ja kuna tüdruk oli nii loomulik, valitses nende vahel algusest peale tumm teineteisemõistmine, mis tegi suhtlemise kergeks.
Blinker sai teada, et tüdruk on kahekümneaastane, ta nimi on Florence, et ta on kübarategija ning elab koos südamesõbranna Ellaga, kes on kingakaupluses kassiir, möbleeritud toas, hommikusöögiks joob klaasi piima ja sööb mune, mis keevad ise valmis sel ajal, kui ta soengut teeb. See on hommikusöök, millest jätkuks kellele tahes. Blinkeri nime kuuldes naeris tüdruk südamest.
“Igatahes,” ütles ta, “näitab see, et teil on kujutlusvõimet. Kui oleksite oma nimeks öelnud Smith, poleks teil olnud mingeid edasisi šansse.”
Laev randus Coneyl ning nad heideti keset inimmerd, mis koosnes hullumeelsetest lõbujahtijatest, kes selle vodevilliliku muinasmaa teid ja avenüüsid ummistasid.
Blinker vaatas uudishimulikult ning kriitilise erapooletusega populaarseid lõbustusi pakkuvaid
