seisid igaüks oma atraktsiooni ees ja müristasid kiidulaulu, mille kõrval Niagara mühin oli sosin. Igat liiki puhk-, keel- ja löökpillid sünnitasid kõrvulukustavat kära, mida nimetati muusikaks ja tehti eesmärgiga võistlejaid õhu vibratsiooniga üle lüüa. Blinker vaatas tüüpilise snoobi üleolekuga kisavat, nügivat, ähkivat, kiirustavat, hullunud, ohjeldamatut paljurahvuselist proletariaati, kes viskus ülepeakaela ja häbenematu sundimatusega kassikullaste hiilgavate võltspaleede pakutavatesse lõbustustesse. Vaatepilt oli nii vulgaarne ning erinev kõigest, mida Blinkeri kasti kuuluvale inimesele kombekusest ja heast maitsest õpetatakse, et mees tundis sügavat tülgastust.
Blinker pööras pead ja vaatas enda kõrval seisvat Florence’i. Neiu naeratas talle ning vaatas teda rõõmsate silmadega, mis olid sama selged ja säravad nagu vesi forellitiigis. Need ütlesid, et neil on õigus särada, kui nende omaniku kõrval seisab Mees, Džentelmenist sõber, kes hoiab käes selle lõbulinna võtmeid.
Blinker ei lugenud neiu pilgust kõike välja, kuid ta sisemuses toimus ime ning ta nägi nüüd Coneyt õige pilguga.
Ta ei näinud enam rahvamassi, kes januneb labaste lõbude järele. Nüüd nägi ta tuhandeid tõsiusklikke idealiste. Nende vead olid kadunud. Ta nägi, et räigete kassikullas säravate lõbutemplite katuste all pakuti rahutule inimhingele päästmist ja palsamit. Tõsi, see oli Romantika vilets aseaine, särav, kuid tühi Rüütellikkuse kiiver, hingemattev, kuid turvaline Seiklus, võluvaip, mis viib realismist võlumaale, kuigi reis käib läbi kosmose vaeseid tagahoove, kuid Blinker ei näinud enam pööblit, vaid oma vendi, kes otsivad ideaale. Selles polnud mingit poeesiat ega kunsti, kuid nende kujutlusis muutus kollane sits glamuurseks kuldkangaks ning ruuporid lõbuheeroldite hõbepasunaiks.
Blinker võttis selle omaks, kääris mõttes käised üles ja ühines idealistidega.
“Sina oled doktor,” ütles ta Florence’ile. “Mida peaksime me tegema, et seda lõbusate muinasjuttude kämpu lahti harutada?”
“Alustame sellest,” ütles printsess mereäärsele pagoodile osutades. “Võtame need kõik ükshaaval ette.”
Kell kaheksa läksid nad tagasisõitva laeva pardale ja istusid lõbudest küllastatuna reelingu ääres, kuulates itaalia viiuli ja harfimuusikat. Blinkeri tusk oli kadunud. Põhjametsad tundusid talle nüüd asustamata kõnnumaana. Kära, mis ta oma nime kirjutamise ümber oli tõstnud, tühine. Ta võib vaevata oma nime sada korda kirjutada. Ja tüdruku nimi on sama kaunis kui ta ise – Florence. See oli nimi, mida Blinker endamisi sadu kordi oli juba korranud.
Kui nende laev Põhjakaile lähenes, ilmus lahel nähtavale kahekorstnaline, räpane, võõrapärase välimusega avamereaurik, muutis äkki kurssi, pööras nina nende laeva poole ning rammis täiskiirusel Coney laeva. Ahtrist kostis kohutav mürts ja ragin.
Kuussada reisijat hakkasid paanikas sinna-tänna jooksma, kapten karjus aurikule, et ärgu tagurdagu, sest rebend jääb sel juhul mereveele avatuks. Kuid aurik andis tagasikäigu, jättes Coney laeva ahtrisse nagu hiiglasliku saagkala tekitatud augu, lisas kiirust ja kadus kiiresti silmist.
Coney laev hakkas vajuma, kuid jätkas siiski aeglaselt teed päästva kai poole. Reisijatest oli saanud hullunud pööbel, keda oli vastik vaadata.
Blinker hoidis Florence’i oma embuses, kuni laev oli taas õiges asendis. Neiu ei teinud piuksugi ega näidanud millegagi hirmu välja. Blinker astus klapptoolile, rebis pea kohal oleva liistu lahti ja tõmbas alla mõned päästevestid. Seejärel hakkas ta ühte Florence’ile ümber sättima. Kõdunenud purjeriie rebenes ja sõmerjas kork pudenes laevatekile laiali. Florence võttis peotäie korgipuru peopesale ja naeris lustakalt.
“Näeb välja nagu hommikusöök,” ütles ta. “Võtan selle parem ära. Sellest pole mingit kasu.”
Neiu tegi päästevesti pandla lahti ja viskas vesti tekile. Ta käskis Blinkeril enda kõrvale istuda ja pani oma käe mehe pihku. “Olen kindel, et jõuame elusate ja tervetena kaile,” ütles ta ja hakkas laulujuppi ümisema.
Kapten tuli reisijate sekka ja kutsus neid korrale. Ta teatas, et pole kahtlustki, et laev jõuab kaini, ning käskis naistel ja lastel vööri minna, kus nad esimesena maabuda saavad. Laev, mille trümmides loksus vesi, andis parima, et kapteni sõnad valeks ei osutuks.
“Florence,” ütles Blinker neiu kätt pigistades ja teda endale lähemale tõmmates. “Ma armastan sind.”
“Seda räägivad nad kõik,” vastas neiu kerglaselt.
“Mina pole “nad kõik”,” lausus Blinker tungivalt. “Ma ei teadnud varem, et võin kedagi armastada. Võime kõik edasised päevad teineteise kõrval veeta ja õnnelikud olla. Olen rikas. Sa ei pea enam kunagi toidu ja peavarju pärast muretsema.”
“Seda räägivad nad kõik,” ütles neiu uuesti ning jätkas vaikselt ümisemist.
“Ära ütle seda enam kunagi,” ütles Blinker toonil, mis pani neiu talle varjamatu üllatusega otsa vaatama.
“Miks ei tohi ma seda öelda?” küsis ta rahulikult. “Nad kõik ju räägivad.”
“Kes need “kõik” on? küsis Blinker, kes oli esimest korda elus armukade.
“Miks sa küsid? Noh, mu kavalerid.”
“On neid palju?”
“Ma pole müürilill,” vastas neiu rahulolevalt.
“Kus sa nende meestega kohtud? Kodus?”
“Loomulikult mitte. Olen nendega koos samamoodi nagu sinuga. Mõnikord laeva pardal, mõnikord pargis, mõnikord tänaval. Olen kaunis hea meestetundja. Võin esimesest pilgust öelda, kas külgelööja läheb jultunuks või mitte.”
“Mida sa jultumuse all mõtled?”
“Noh, tikub suudlema või nii.”
“Kas mõned on seda üritanud?” küsis Blinker hambaid kiristades.
“Loomulikult. Kõik mehed üritavad. Peaksid seda isegi teadma.”
“Lubad sa neil seda teha?”
“Mõnikord. Mitte paljudel. Suuremal osal pole niipalju raha, et mind kuhugi välja kutsuda.”
Neiu pööras pead ja vaatas Blinkerit uurivalt. Ta silmad olid lapselikult siirad. Neist paistis segadus, nagu ei mõistaks ta meest.
“Mis selles halba on, et ma poistega väljas käin?” küsis ta.
“Kõik on halb,” vastas too peaaegu hullunult. “Miks ei piirdu sa nendega, kes sinuga samas majas elavad? On sul tõesti vaja tänavatelt üles korjata mõni Dick, Tom või Harry?”
Neiu oli Blinkeriga täiesti avameelne.
“Kui elaksid sellises majas nagu mina, ei küsiks sa seda. Elan Tellisetolmu tänaval. Rahvasuus on sellele selline nimi antud, sest punane tellisetolm katab kõike ja kõikjal. Olen seal elanud peaaegu neli aastat. Seal pole kohta, kus vastuvõtte korraldada. Igaühte ei saa ometi oma tuppa kutsuda. Mis mul üle jääb? Tüdruk peab ju ometi kuskil meestega kohtuma, kas pole nii?”
“Jah,” sõnas Blinker kähedalt. “Tüdruk peab… peab meestega kohtuma.”
“Esimene kord, kui mees mind tänaval kõnetas,” jätkas Florence, “jooksin koju ja
