style="font-size:15px;"> Laev randus turvaliselt. Blinkeri näol oli segadus, kui ta neiu kõrval mööda vaikseid tänavaid jalutas. Ühel tänavanurgal ulatas Florence talle käe.
“Elan järgmises kvartalis,” ütles ta. “Tänan sind meeldiva õhtupooliku eest.”
Blinker pomises midagi arusaamatut ja sööstis põhja poole, kuni leidis voorimehe. Nad möödusid aeglaselt paremalt paistvast suurest hallist kirikust. Blinker raputas selle akende poole rusikat.
“Alles eelmisel nädalal annetasin sulle tuhat dollarit,” karjus ta hingetult, “ja tema kohtub sinu uste taga meestega. Midagi on valesti, väga valesti.”
Järgmisel hommikul kell üksteist kirjutas Blinker uhiuue sulega, mille advokaat Oldport talle ulatas, kolmkümmend korda oma nime.
“Lase mul nüüd metsa minna,” lausus ta tõredalt.
“Sa ei näe hea välja,” ütles Oldport. “Võib-olla teeb reis sulle tõesti head. Kuid kuula enne ära ettepanek, millest ma sulle eile ja viis aastat tagasi rääkisin. Sulle kuuluvad mõned majad, täpsemini viisteist maja, mille viie aasta üürilepingud tuleb uuesti teha. Sinu isa kavatses neis mõningaid ümberehitusi teha, et üürnike eluolu parandada, kuid ei jõudnud kunagi selleni. Ta kavatses majadesse ehitada salongid ja anda need allrendile. Üürnikud saaksid neid vastuvõttude korraldamiseks kasutada. Need majad asuvad osturajoonis ning paljud üürnikud on töölistüdrukud. Praegu on nad sunnitud väljastpoolt seltskonda otsima. Need on punased tellismajad, mis asuvad…”
Blinker katkestas teda valju kibeda naerupahvakuga.
“Tellisetolmu tänaval,” karjatas ta. “Ning mina olen nende omanik. Arvasin ma õieti?”
“Üürnikud nimetavad seda tõepoolest selle nimega,” lausus advokaat Oldport.
Blinker tõusis ja vajutas kaabu silmini pähe.
“Tee nendega, mida iganes heaks arvad,” ütles ta karedalt. “Renoveeri, põleta või lammuta maha. Aga seda ma sulle ütlen, mees, et nüüd on liiga hilja. Liiga hilja. Liiga hilja.”
KUIDAS TEHA NEWYORKLAST
PEALE kõige muu oli Raggles ka poeet. Teda nimetati hulkuriks, kuid see oli ainult elliptiline tee ütlemaks, et ta oli filosoof, kunstnik, rändur, looduslaps ja avastaja. Kuid kõige rohkem võis teda poeediks pidada. Ta polnud elu jooksul kirjutanud ühtki luulerida, kuid terve ta elu oli luule. Kui keegi oleks vaevunud ta odüsseia kirja panema, oleks see olnud limerik. Kuid ärgem kaotagem peamist silmist – Raggles oli ise poeet.
Ragglesi spetsialiteet, kui see oleks tindiga paberile kirjutatud, olid linnasonetid. Ta uuris linnu samasuguse tähelepanuga, nagu naised uurivad oma peegelpilti, lapsed lõhutud nuku seest pudenevat saepuru ja liimijääke või mehed, kes kirjutavad loomadest, metsloomapuure loomaaias. Ragglesi meelest polnud linnad mitte ainult tellise- ja mördikuhi, mida asustab hulk inimesi, vaid ta otsis nende iseloomu ja põhituuma, isikupärast elukonglomeraati, millel on isikupärane lõhn, tunded ja olemus. Ragglesi poeedikirg oli ta viinud kaks tuhat miili nii põhja kui lõuna, ida kui lääne poole, avastamaks uusi linnu, mida oma rinnale suruda. Ta matkas jalgsi mööda tolmuseid maanteid või reisis suurejoonelise toredusega kaubavankrite kastides, säästmaks aega, mida polnud vaja säästa. Ja kui ta oli linna südame leidnud ning kuulanud ära tolle salajase ülestunnistuse, ei kaotanud ta aega, vaid suundus järgmisse. Igavene Rändur – kuid võib-olla oli asi lihtsalt selles, et ta polnud veel sattunud linna, mis rahuldanuks ta kujutlusvõimet ning kriitikameelt.
Välismaiste luuletajate loomingu põhjal teame, et linnad on naissoost. Nii ka poeet Ragglesile, kes lõi mõttes täpse ja selge kujutluse naisekujudest, mis sümboliseerisid linnu, mida ta parajasti kosis.
Chicago, see sulgedega ehitud ja patšuli järgi lõhnav proua Partington, sööstis talle kallale lahkete lubadustega ning püüdis teda uinutada hingetungivate ja kauniste, helget tulevikku tõotavate viisidega. Kuid Raggles jäi ärkvele, värises külmast ning nägi silme ees idealistide kurbi nägusid, kes olid kaotanud oma särava aura kartulisalatisse ja praetud kalasse.
Sellegipoolest Chicago meeldis talle. Võib-olla oli see kirjeldus ähmane ja ebatäpne, kuid see on Ragglesi süü. Ta oleks pidanud oma tunded luulevormi valama ja ajakirjade luulenurgas avaldama.
Pittsburg jättis talle sama mulje mis “Othello”, mida esitavad vene keeles Dockstaderi laulikud raudteejaamas. Leedi Pittsburg oli kuninglik ja särav, kuid ilutu ja südametu. Valge siidkleit seljas ja valged tantsukingad jalas, pesi ta köögis nõusid ja kärkis Ragglesi peale juba enne, kui too jõudis küdeva kamina ees istet võtta, et nautida šampanjat seajalgade ja friikartulitega.
New Orleans vaatas talle lihtsalt rõdult alla. Raggles nägi ainult ta kurvalt mõtlikke säravaid silmi ja lehviku liikumist. Ainult korra nägi ta linna näost näkku. Väljas hämardus ning New Orleans ujutas punase sillutisega trotuaarid veega üle. Ta naeris, ümises šansonetti ja täitis Ragglesi kingad jääkülma veega. Allons1!
Boston avas end talle ebaharilikul ja veidral viisil. Mehele näis, et ta on jääteest purjus ning ta pea ümber on seotud valge külm rätik, et ergutada teda arusaamatule, kuid tohutule mõttepingutusele. Toiduks pakkus ta lund, rätik sai märjaks, hakkas soonima ning Ragglesile tundus, et ei saa seda enam iial ära.
“Ebamäärane ja arusaamatu,” võid sa öelda, kuid leevendagu su hukkamõistu teadmine, et need on ainult poeedi luulevormi valatud fantaasiad.
Saabus päev, mil Raggles piiras ja taotles Manhattani südant. Too oli kõigist linnadest kaunim ning Raggles püüdis kogu hingest nooti tabada, maitsta, hinnata, klassifitseerida, lahendada ja sildistada teda nagu teisi linnu, mis olid talle oma isikupära saladuse avaldanud. Siinkohal lõpetan ma Ragglesi tõlgi mängimise ja hakkan kroonikakirjutajaks.
Raggles astus parvlaevalt kaldale ja suundus linnasüdamesse, mis vaatas teda tülpinud kosmopoliidi pilguga. Raggles oli vastavalt riides, et etendada “klassifitseerimatu” mehe osa. Ükski riik, rass, klass, klikk, ühendus, klann ega keegliklubi ei võinud õigusega väita, et ta on üks nende hulgast. Ragglesi riietus koosnes üksikutest riideesemetest, mille olid annetanud need, kellel oli küll temast erinev riidenumber, kuid kelle süda oli sama numbriga kui temal. Need olid seljas sama ebamugavad kui nood, mida pakuvad kohvritega raudteeproovireisijad, kes pakuvad sulle lisaboonusena siidtaskurätte ja pärlikeesid. Ilma rahata – nagu üks poeet peabki olema –, kuid samasuguse palava innukusega kui astronoom, kes loodab Linnuteel uut tähte avastada, või luuletaja, kes näeb täitesulepeasse uut tinti voolamas, jalutas Raggles suure linna tänavatel.
Õhtu saabudes vaatas ta tuima ilmega müra ja sagimist. Ta oli löödud, segaduses, hämmeldunud ja hirmunud. Varem nähtud linnad olid olnud talle sama lihtsad lugeda kui aabits, nagu talutüdrukud, kelle hinge mõistmiseks pole palju nutikust vaja, nagu piltmõistatused, mille lahendus on ette teada, lihtsad alla neelata nagu auster, kuid Manhattan säras tema ees külmalt nagu neljakaraadiline teemant poeaknal, samal ajal kui ta ise näperdas higiste sõrmedega sügavale taskupõhja peidetud, paelaga kokku seotud närust nädalapalka.
Teised linnad olid ta vastu võtnud teada-tuntud tervitustega. Nende kodukootud lahkus, inimsuhete gamma, jämedakoeline heldus, sõbralik vandumine, pealetükkiv uudishimu ja liigne jutukus tegid nende eripära hindamise lihtsaks. Kuid Manhattan ei andnud talle ühtki niidiotsa, vaid kõrgus tema ees nagu müür. Mööda ta tänavaid voolas teemantjõgi. Ükski pilk ei langenud temale, keegi ei kõnetanud teda. Ragglesi süda ihales Pittsburgi nõgise käe järele oma õlal, Chicago ähvardav haukumine tundus talle nüüd
