neli etteastet läksid hästi ja mida aeg edasi, seda süngemaks härra Hart muutus. Ülejäänud publik kisas, trampis, vilistas ja plaksutas, kuid mitte Bob Hart. Ta vaatas “Härra Sinepi ja teiste show’d” pika näo ja harkiaetud kätega nagu poiss, kes on pandud vanaema lõngavihti hoidma, kui too lõnga kerib.
Ent kui tuli viies etteaste, ajas Bob Hart end äkki pulksirgeks. Kavalehes oli kirjas, et viiendas osas esineb Winona Cherry karakterlaulude ja interpretatsioonidega. Cherry etteaste oli lühike, kuid ta saatis edukalt roosa paelaga kokkuseotult kauba teele ja teenis oma raha ausalt välja. Esiteks ilmus ta lavale kui õrn süütu gingamriietuses maatüdruk, käes korv kirikakardega ja andis sulle teada, et elus on veel muidki asju peale nullide ja nimisõnade, mida ta õppis vanas palkmajas asuvas külakoolis, kui õpetaja teda pärast tunde jättis. Gingamist põllepaelte lehvides kadus ta lavalt, et ilmuda taas ülesvuhvitud pariislannana lavakuju oli niipalju ehtne, kui kunst ja vana punane veski Moulin Rouge seda võimaldavad. Ja siis…
Kuid ülejäänut tead sa isegi. Samuti teadis ka Bob Hart, kuid ta nägi lavakuju taga kedagi teist – Cherryt vaadates mõtles ta, et naine on ainus professionaal, kes sobib tema kirjutatud ja seni kohvri põhja susatud sketši Helen Grimesi ossa. Loomulikult oli Bob Hartil nagu igal teisel normaalsel näitlejal, vürtspoodnikul, ajakirjanikul, professoril, tänavakauplejal või farmeril endakirjutatud näidend, mis on kuhugi susatud. Nad topivad neid kohvritesse, puuõõntesse, lauasahtlitesse, heinaküünidesse, laegastesse, põuetaskutesse, seifidesse, portfellidesse ja söekeldritesse, oodates, millal härra Frohman neile helistab. Selliseid kirjamehi esineb viiekümne seitsmel elualal.
Kuid Bob Hart polnud oma sketši kirjutanud selleks, et säilitada seda marinaadis. Selle pealkiri oli “Hiiremäng”. Pärast sketši valmimist oli ta hoidnud seda omateada ja peidetuna, oodates Helen Grimesi osasse sobiva partneri leidmist. Ja nüüd oli laval Helen särtsakas, süütu, noor, elav ja näitlejana veatu – täpselt see, mida Bob Harti kriitiline maitse osatäitjalt nõudis.
Pärast etenduse lõppu läks Hart mänedžeri kontorisse ja sai temalt Cherry aadressi. Järgmisel päeval kell viis õhtul helistas ta räämas vana West Forties’ maja ukse taga kella ja saatis naisele oma visiitkaardi.
Päevavalguses, seljas ilmlik pluus ja tavaline vuaalseelik, juuksed klambritega kinnitatud ja silmis heategevusasutuse õdede pilk, oleks Winona Cherry vabalt võinud mängida tarka ja arukat pastori tütart suures (veel kirjutamata) New Englandi pealkirjata draamas.
“Olen teie etendusi näinud, härra Hart,” ütles naine pärast seda, kui oli hoolikalt visiitkaarti uurinud. “Miks te mind näha tahtsite?”
“Nägin teie eilset etteastet,” ütles Hart. “Mul on välja pakkuda sketš, mida ma pärast kirjutamist olen tallel hoidnud. See on kirjutatud kahele, ning arvan, et teie sobiksite teiseks osatäitjaks. Tulin teile seda osa pakkuma.”
“Lähme salongi,” lausus preili Cherry. “Olen ammu midagi selletaolist teha tahtnud. Näitlemine meeldiks mulle rohkem kui praegused üksiknumbrid.”
Bob Hart võttis oma kiidetud “Hiiremängu” taskust ja luges naisele ette.
“Lugege, palun, veel kord,” kostis preili Cherry.
Pärast ärakuulamist tegi naine Hartile täpselt selgeks, et telefonikõne asemel peaks teate tooja isiklikult lavale ilmuma, et dialoog, mis eelneb süžee haripunktile, kus nad püstoliga rabelevad, peab olema lühem ning Helen Grimesi ütlused ja käitumine tuleb selles kohas, kus armukadedus temast võitu saab, täielikult ümber teha. Hart kuulas naise halvustavaid märkusi alandlikult ja vastu vaidlemata. Naine oli oma õla alla pannud ning osutanud sketši nõrkadele külgedele. Hart pidi tunnistama, et Cherryl on naiselik intuitsioon, mis temal puudub. Jutuajamine lõppes sellega, et Hart oli valmis riskima oma kogemuste, maine ja nelja-aastase tsirkuses töötamise säästudega, et “Hiiremängu” õitsvaks püsiktaimeks teha. Preili Cherry ei nõustunud kohe. Ta kortsutas oma siledat noort laupa, näris oma väikeste valgete hammastega pliiatsiotsa ja tuli viimaks oma arvamusega lagedale.
“Härra Hart,” ütles ta, “usun, et teie sketši saadab edu. Grimesi osa sobib mulle nagu kokkuläinud flanellsärk pärast esimest pesumajareisi. Oskan ja suudan selle teha väljapaistvaks nagu neljakümne neljanda rügemendi koloneli, kes Väikeste Emade turul seisab. Ja ma olen teie näitlemist näinud. Tean, et te mängite teise osa sama hästi välja. Kuid äri on äri. Kui palju te praegu nädalas teenite?”
“Kakssada,” vastas Hart.
“Mina saan sada,” lausus Cherry. “Tavaline naiste diskrimineerimine. Kuid ma elan sellest ära ja panen iga nädala lõpus mõned dollarid vana köögipliidi lahtise kivi alla tallele. Näitlemine meeldib mulle, kuid on midagi, mis mulle rohkem meeldib – väike maamaja, kanad ja kuus hane, kes aias patseerivad.
Ütlen teile, härra Hart, et ma olen Üdini Ärinaine. Kui tahate, et teie näidendis mängin, teen seda ja usun, et meie koostöö sujub nii hästi, et näidend läheb edukalt. Kuid on veel midagi, mida ma tahan öelda, keerutamata ja ausalt – ma esinen ainult siis, kui see end ära tasub. Tahan oma töö eest raha saada täpselt samuti nagu need naised, kes töötavad poes või kontoris. Olen enne pannud ja panen ka tulevikus raha kõrvale nendeks mustadeks päevadeks, kui mu näitlejakarjäär on läbi. Ei mingit vanadekodu ega läbipõlenud näitlejate varjupaika.
Niisiis, härra Hart, kui tahate mind äripartneriks ja nõustute välja jätma kõik lollused, mis sellega kaasas käivad, lööme käed. Tean vodevillitiimidest üht-teist, kuid meie oma peaks tulema eriline. Olgu teile teada, et olen laval ainult seepärast, et igal palgapäeval tahan saada väikest ümbrikut, nikotiiniplekk kohas, kus kassiir keelega liimiriba niisutas. Minu hobi on end vihmaste päevade vastu, mis mind tulevikus võib-olla ees ootavad, võimalikult hästi kindlustada. Tahan, et teaksite seda. Ma ei tea, kuidas ööklubid seestpoolt välja näevad, joon ainult teed, mul pole soovi ühegi mehega oma elu jagada ning ma hoian oma sääste viies eri pangas.”
“Preili Cherry,” lausus Bob Hart talle omase lepliku tõsidusega. “Tehke, nagu heaks arvate. Kleebin oma kaabule sildi “Puhtalt äri” ja kirjutan sama oma meigikarbile. Ka mina unistan mõnikord, kui mul und ei tule, kuid mina näen vaimusilmas viietoalist bangalot Long Islandi põhjakaldal, jaapani kokka, kes on köögis ametis rannakarbisupi keetmisega, ning ennast rõdul võrkkiiges “Aafrika avastamist” lugemas, samal ajal kui mu pesusiidist kuue põuetaskus krabiseb leping. Peale meie kahe pole ümbruskonnas hingelistki. Teid pole vist Aafrika kunagi huvitanud, preili Cherry?”
“Mitte üks raas,” vastas Cherry. “Kogu oma raha panen ma panka. Igalt hoiustatud dollarilt saan neli senti kasu. Arvestasin välja, et oma praeguse palga juures saan ma kümne aasta pärast ainuüksi intresside pealt iga kuu viiskümmend dollarit. Asutades väikese äriettevõtte – näiteks kübaratöökoja või ilusalongi – , võin rohkem teenida.”
“Teil on õigus,” ütles Hart. “On tark ja sünnis enda tuleviku eest hoolitseda. Suurem osa näitlejaid ei suuda end sundida vihmaste päevade eest kindlustama ja pilluvad raha tuulde. Mul on hea meel, et teil on ärist õige arusaamine, preili Cherry. Mõtlen ise samamoodi ja usun, et minu sketš vastab meie mõlema ootustele ning toob nii palju sisse, et meie mõlema säästud vähemalt kahekordistuvad.”
“Hiiremängu” järgnev ajalugu on sarnane kõigi edukate näidendite omaga. Hart ja Cherry lõikasid selle osadeks, sobitasid tükid uuesti kokku, paigutasid ümber, kirjutasid dialoogid ja tegevustiku suures osas uuesti, vahetasid ridu, taastasid neid, lisasid uusi, lõikasid need jälle välja, sõnastasid ümber, taastasid esialgse kuju, kirjutasid need uuesti, asendasid püstoli pistodaga, tegid ümber ja jätsid ikkagi püstoli – niisiis kasutasid kõiki võtteid, mis on vajalikud sündmustiku tihendamise
