kulminatsioonis kasutati.
Jah, see oli põnevuslugu ning suurepärase töö näide. Etendusel kasutati tõelist 32-kaliibrilist revolvrit, mis oli laetud ehtsate kuulidega. Helen Grimes – Metsiku Lääne tüdruk, kes kahtlemata on oma keevalise ja kartmatu iseloomu pärinud Buffalo Billylt endalt, armastab kirglikult Frank Desmondit, kes on Heleni isa, Arapahoe Grimesi, stsenaariumi järgi kusagil Amagansetti bädländi kandis veerand miljoni dollarilise karja ja rantšo omaniku erasekretär ja kõigi eelduste kohaselt tulevane väimees. L. I. Desmond (tavaelus härra Bob Hart) kannab sääremähiseid ja firma Meadow Brook Hunt ratsapükse ning on oma ütluse kohaselt pärit New Yorgist, jättes vaataja imestama, mida ta otsib Amagansetti bädländi piirkonnast (ehk põgeneb seadusesilma eest?) ning arutlema selle üle, miks peaks karjakasvataja vajama oma rantšos sääremähiseid kandvat sekretäri.
Nii või teisiti, tead sama hästi kui minagi, et sedasorti näidenditel on minekut ja – kas me tahame seda endale tunnistada või mitte – meile meeldib midagi “ Noore Sinihabeme” ja vene “Cymbeline’i” vahepealset.
“Hiiremängul” oli kaks pea- ja üks kõrvalosatäitja. Peaosatäitjad olid loomulikult Hart ja Cherry. Frakis kõrvalosalisel oli ainult üks väike paarist lausest koosnev etteaste, kus ta paanikas lavale tormab, teatab, et indiaanlased on maja ümber piiranud ning keerab gaasilambi leegi madalamaks, öeldes, et see on peremehe käsk.
Sketšis on veel üks naistegelane. See on Viienda avenüü vuhva, kes püüdis Jack Valentine’i – Kolmanda avenüü rikast klubiomanikku enne tolle laostumist oma võrku püüda. Stsenaariumi järgi ilmub naine rantšosse raamitud foto kujul, mis seisab rantšo kaminasimsil. Helen on loomulikult armukade.
Nüüd aga närvikõdi juurde. Ühel ööl sureb vana Arapahoe Grimes rinnaangiini – sellest teatab meile Helen vaiksel lavasosinal, mis on võrreldav aurupraami müraga. Surmahetkel oli tema juures ainult sekretär. Päeval on saabunud kuuesaja neljakümne seitsme tuhande dollariline sularahasaadetis, mis on saadud Itta aetud suure veisekarja müügist (mida me kõik veiseprae eest oleme nõus maksma!). Raha on pandud raamatukokku hoiule, kuid vana Grimesi surmaööl see kaob. Kahtlus langeb Jack Valentine’ile, kes on ainus, kes kuulis vanamehe surmakorinat.
“Jumal näeb, et ma teda armastan, aga kui ta seda tegi…” Sina kui praktik said juba isegi aru, eks? Peale selle on näidendi jooksul tehtud mõned paljutähendavad märkused tolle Viienda avenüü tüdruku kohta, kes lavalaudadele ei ilmu. Kes saaks Helenit süüdistada, et kuna teatritrust hoiab piletihindu all, vajutab ta näitlejate lavalekutsuja poisi kellanuppu (teenri pidamine maksab ju nii palju)?
Kuid oota. Siinkohal on kulminatsioon. Helen Grimesi, nii sassis juustega kui võimalik, haarab pime viha. Ta veenab ennast, et Jack Valentine pole mitte ainult valetaja, vaid ka rahaahne sahkerdaja. Kaotada ühel hoobil kuussada nelikümmend seitse tuhat dollarit ja kallike, kelle ratsapükste sääred langevad samasuguste järskude voltidena nagu tüüfushaige palavikukõver, on piisav põhjus ajamaks ka kõige paremini kasvatatud daami hulluks. Niisiis…
Nad seisavad raamatukogus, mis on sisustatud põdrasarvedega (kas ka Amagensettis on sarvekandjate piknikud?), ja lõpplahendus algab. Näidendeid vaadates ei tea ma ühtki põnevamat kohta kui see, kui välja arvata proloog.
Helen arvab, et Jack on raha võtnud. Kes muu saigi seda teha? Suflöör istub kindlalt oma kastis, parteris istujad pole kohalt liikunud ja lavatagusest uksehoidjast ei pääse ükski mees mööda enne, kui tal on ette näidata terjer, auto või mõni muu tõend enda kõlblikkuse kohta.
Pimedas vihas (nagu enne öeldud) ütleb Helen Jack Valentine’ile: “Petis ja röövel – ja mis veel hullem, usaldavate südamete varas, võta vastu oma saatus!”
Siinkohal tõmbab ta loomulikult alati usaldusväärse 32-lise välja.
“Kuid ma olen suuremeelne,” jätkab Helen. “Jätan su ellu – see on su karistus. Näitan, kui kergelt ma võiksin su saata ärateenitud surma. Kaminasimsil on tema pilt. Saadan kuuli, mis peaks läbistama su õela südame, tema kaunisse näolappi.”
Ja seda ta teebki. Ei mingeid paukpadruneid ega abilist, kes nööre tõmbab. Helen tulistab. Kuul – tõeline kuul – läbistab fotol oleva näo ja – ennäe – salaust varjav paneel liigub kõrvale. Siin see kadunud kuussada nelikümmend seitse tuhat dollarit ongi (veenvatena näivates rahapakkides), ning lisaks kullakotid. See on suurepärane. Sa tead, kui suurepärane see on. Cherry harjutas kaks kuud pansioni katusele pandud märklauale pihta saamist ja temast sai hea laskja. Sketšis pidi ta pihta saama ainult kolmetollise diameetriga vaskplaadile, mis oli peidetud seinapaneeli katva tapeedi alla. Igal etendusel pidi Helen seisma täpselt samas kohas, foto pidi olema täpselt samas kohas, ning tulistama pidi kindlakäeliselt ja usutavalt.
Loomulikult oli see olnud vana Arapahoe, kes oma varanduse sinna oli peitnud; ja Jack polnud loomulikult sentigi rohkem võtnud kui oma väljateenitud palk (see koosnes kõigi eelduste kohaselt tõepärasest rahapatakast, kuid mida vaataja ei näinud); ja muidugi oli New Yorgi tüdruk nüüdseks kihlatud ehitusplatside hankijaga, kes oli spetsialiseerunud Bronxi kruntidele; ja loomulikult lõppes lugu Jacki ja Heleni poolnelsoniga.
Kui Hart ja Helen olid “Hiiremängu” täiuslikkuseni lihvinud, andsid nad vodevilliteatris proovietenduse. Sketšil oli suur menu. See oli üks neid haruharva nähtud andevälgatusi, mis raputavad teatrit vundamendist katuseni. Rõdupublik pühkis silmi ja parter ujus pisaratest.
Pärast etendust tunglesid Hart ja Cherry ümber teatriagendid, lehvitasid tšekkidega, millel rahasumma oli veel märkimata ja püüdsid igaüks oma täitesulepead neile sõrmede vahele suruda. Keskmine pakkumine oli viissada dollarit nädalas.
Öösel pool kaksteist kergitas Bob Hart kaabut ja soovis Cherryle tolle pansioni ukse ees head ööd.
“Härra Hart,” ütles naine mõtlikult, “tulge paariks minutiks sisse. Meil avanes võimalus head teha ja hästi teenida. Meie mõlema eesmärk on kulutused miinimumini viia ja säästa nii palju kui võimalik.”
“Õige,” sõnas Bob. “See on äri. Toimin täpselt samuti nagu teie: panen raha panka ja unistan igal ööl bangalost, jaapani kokast ning vaikusest ja rahust. Kuulan tähelepanelikult iga ettepanekut, mis suurendaks meie puhastulu.”
“Tulge paariks minutiks sisse,” kordas Cherry mõtlikult. “Mul on ettepanek, mis meie kulutusi tunduvalt vähendaks ja aitaks nii teil kui minul helget tulevikku lähemale tuua. Muidugi on see puhtalt äriasi.”
***
“Hiiremängul” oli New Yorgis tohutu edu. Bob ja Cherry etendasid seda kümme nädalat – see on vodevillisketšile täiesti paras aeg ning läksid siis tsirkusega ringreisile. Ilma, et peaksime neile järgnema, võib öelda, et kahe aasta jooksul oli see kindel tõmbenumber ning ei paistnud, et selle populaarsus langema hakkaks.
Sam Packard, ühe New Yorgi tsirkuse mänedžer, on Harti &Cherry kohta öelnud:
“See on üksmeelseim ja kõrgetasemeliseim tiim, mis iial tsirkustes on esinenud. On tõeline rõõm nende nimesid kavalehelt lugeda. Vaiksed, tõsised tööinimesed, ei tülitse kunagi, alati täpselt kohal, lähevad pärast etendust kohe koju, käituvad alati härrasmehe ja daamina. Ma ei osanud arvatagi, kui vähe on mul nendega tüli ning kui suurt austust ma nende elukutse vastu tundma hakkan.”
Ja nüüd, pärast pähkli katkihammustamist, on sinu ees asja tuum.
Pärast teise hooaja lõppu etendasid Hart ja Cherry “Hiiremängu” taas New Yorgis vabaõhuüritustel ja suveteatrites. Nad tegid oma tööd endiselt hästi ning kunagi ei tekkinud kahtlust selle kõrgemale
