lahti. See kukkus mütsuga asfaldile ja veeres laperdades eemalduvale autole järele.
Thomas McQuade haistis võimalust ja eemaldus preestrit ümbritsevast patuoinaste karjast. Ei kulunud rohkem kui kolmkümmend sekundit, kui ratas oli käes. Thomas viskas selle õlale ja läks kärmesti autole järele. Inimesed mõlemal tänavaküljel karjusid, vilistasid ja viibutasid punase auto poole keppe, püüdes juhile märku anda, et hakkaja Thomas on kaotatud tagavararattaga teel.
“Üks dollar,” mõtles Thomas. Tema meelest oli see väikseim summa, mida nii suurejoonelise auto juht peaks talle vaevatasuks tagavarakummi tagastamise eest pakkuma, et oma uhkus päästa.
Kahe kvartali kaugusel jäi auto seisma. Thomas nägi väikest, tõmmut, paksult riides sohvrit ja imposantset, hülgenahkset kasukat ja siidkaabut kandvat džentelmeni, kes istus tagaistmel.
Thomas pakkus kaotatud kummi oma parimal ekskutsari maneeril ning pilk ta helkivates, verd täisvalgunud silmades oli nii sisendav, et ta oli kindel – siit pudeneb üks-kaks kõrge nimiväärtusega münti.
Kuid nähtavasti tema pilku ei mõistetud. Hülgenahkses kasukas džentelmen võttis kummi, riputas selle tagasi autoküljele, heitis endisele kutsarile läbitungiva pilgu ja pomises endale mõistatuslikult nina alla: “Imelik, imelik,” ütles ta. “Olen isegi paar korda fantaseerinud, et kaldea küroskoobist on kasu. On see võimalik?”
Seejärel pöördus ta mitte vähem salapäraste sõnadega ootava ja lootva Thomase poole.
“Söör, tänan teid, et olite nii lahke ja tõite mu tagavararatta tagasi. Kui lubate, tahaksin teilt midagi küsida. Kas tunnete van Smuytheid, kes elavad Washingtoni väljakust põhjas?”
“Kuidas ma saaksingi neid mitte tunda,” vastas Thomas. “Ma elasin seal. Sooviksin, et see praegugi nii oleks.”
Hülgenahkses kasukas džentelmen tegi autoukse lahti.
“Tulge peale, palun,” ütles ta. “Olete lahkelt oodatud.”
Üllatunud Thomas McQuade kuuletus kõhklemata. Auto nahkne tagaiste oli parem kui voodiootajate järjekorras seismine. Talle laotati reisivaip põlvedele ja auto kihutas kiiresti tundmatu sihtmärgi poole, kuid mitte nii kiiresti kui Thomase mõtted, mida see iseäralik kutse oli põhjustanud.
“Võib-olla pole tal raha kaasas,” oli Thomase diagnoos. “Paljud peened kõrtsides ringiaelejad pole varmad raha välja käima. Arvatavasti viskab ta mu välja mõne lokaali ees, kus ta oma raha eest saab kannu kätte. Pean selle lutika, mille ma selles vabaõhuvoodis sain, kuidagi surnuks litsuma.”
Salapärane autoomanik, kes oli oma kasukasse sukeldunud, ei paistnud lakkavat elu üle imestamast. “Suurepärane! Hämmastav! Imelik!” kordas ta endale vahetpidamata.
Auto jõudis viperusteta all-linna seitsmekümnendatele tänavatele, vuras veel paar kvartalit ning peatus kõrge viilkatusega pruuni kivimaja ees.
“Olge nii lahke ja tulge koos minuga majja,” ütles hülgenahkse kasukaga džentelmen, kui nad olid autost maha tulnud.
“Kindlasti raha järele,” mõtles Thomas kergendatult, mehele majja järgnedes.
Hall oli hämaralt valgustatud. Peremees lahkus vasaku ukse kaudu, pani selle enda taga kinni ja jättis Thomase ja sohvri absoluutsesse pimedusse. Äkki lõi imelikult kaunistatud ümmargune lambikuppel helendama ja Thomas nägi ähmaselt ruumi sisustust, mis oli hunnitum kui ta eales teatrilaval oli näinud või muinasjuttudest lugenud.
Seinu varjasid hiilgavad punased, fantastiliste kuldtikanditega drapeeringud. Halli vastasseina kattis kuldbrokaadist draperii, mida kaunistasid hõbedane kuusirp ja tähed. Mööbel oli hinnaline ja haruldane. Ekskutsari jalad vajusid vaipa, mis oli sama pehme kui äsjasadanud lumehang. Kolmel-neljal tundmatu otstarbega laval või laual olid mustad sametlinad.
Thomas McQuadele ei valmistanud mingit raskust seda kuninglikku toredust ühe pilguga haarata. Järgmise pilgu suunas ta oma aukartustäratava saatja poole ja avastas, et too on kadunud.
“Jessake!” pomises Thomas. “See on nagu kummitusepood. Ma ei imestaks, kui avastan, et olen ühte neisse Määrimaa ööde seiklustesse sattunud, millest ma lapsena lugesin. Jääb veel oodata, millal karvane mees sisse astub.”
Järsku ajas kakutopis, mis lambi kõrval eebenipuust õrrel istus, aeglaselt tiivad laiali ja ta silmad hakkasid punaselt hiilgama.
Thomast haaras kabuhirm, ta haaras enda kõrvalt kapilt Hebe pronkskuju ja virutas selle üleinimliku jõuga hirmunult kaku suunas. Topis ja õrs kukkusid kolinal maha. Kostis klõpsatus ning tosinas seintel ja laes olevas ümarkuplis süttis valgus. Kuldsed portjäärid läksid lahku, langesid taas kokku ja salapärane autoomanik astus sisse. Ta oli pikk ning kandis nüüd täiusliku lõikega stiilset õhtuülikonda. Vandyke’i habe, keskelt lahkukammitud lopsakad kuldpruunid pikad lendlevad juuksed ja suured, magnetiseerivad idamaise lõikega silmad andsid talle valitsejaliku ja pealetikkuva välimuse. Kui suudad kujutleda Venemaa suurvürsti radža troonisaalis, kes küllasõitnud imperaatorit tervitab, on sul tema käitumisest mõningane pilt olemas. Kuid Thomas McQuade oli veel joomahulluse tagajärgedega liialt kimpus, et oma sõnadest ja tegudest endale aru anda. Vaadates siidis, läikimalöödud ja miskipärast hirmuäratavat peremeest, meenus talle ähmaselt hambaarst.
“Öelge, doktor,” lausus ta vimmakalt, “mis tulilind see teil seal õrrel on? Loodan, et ma midagi ära ei lõhkunud. Ma sain kreepsu, kui ta oma 32-kandelased silmad mulle suunas ja ma tegin temast väikese pronkstüdrukuga, mis mu kõrval kapil seisis, momentülesvõtte.”
“See on ainult mehaaniline mänguasi,” ütles džentelmen käega lüües. “Istuge, palun, kuni ma seletan teile, miks ma teid enda majja tõin. Võib-olla ei saa te aru või ei meeldi teile põhjus, miks ma seda tegin. Selleks julgustükiks õhutas mind teie ülestunnistus, et tunnete van Smuythe perekonda, kes elab Washingtoni väljakust põhjas.”
“Kas mõni hõbenaast on puudu?” küsis Thomas kibestunult. “Mõni riist kuhugi ära pandud? Muidugi tunnen ma neid. Kas mõni vanadaami päikesevari on kadunud? Tunnen neid küll. Mis siis?”
Suurvürst hõõrus valgetes kinnastes käsi.
“Suurepärane!” pomises ta. “Suurepärane! Hakka või isegi kaldea küroskoopi uskuma! Rahunege,” jätkas ta, “teil pole vaja midagi karta. Vastupidi – arvan, et teid ootab ees suurepärane tulevik. Küllap näeme.”
“Kas nad tahavad mind tagasi?” küsis Thomas, hääles midagi oma vanast professionaalsest uhkusest. “Luban, et jätan joomise maha ja teen edaspidi kõik õigesti, kui nad lasevad mul uuesti proovida. Aga kuidas te nii tark olete, doktor? Jeerum, see on peenem tööbüroo, mida mu silmad näinud on. Helendavate kakkudega ja puha.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета
