ta mõtted triivivad.
Hipopotamus! Kas see polnud mitte enne mu Bronxi saatmist? Sellest on aasta möödas, kuid ta mõtleb sellest siiamaani. Lõpetasime 469. eKr juures ja see tuli kohe järgmisena. Rumal vanatoi ajab kõik segamini.”
Danny hüppas mööduvale trammile ja läks tahaotsa, nagu tema seisusele kohane.
Vana McGree istus akna all. Tema lahutamatu piip lebas aknalaual.
“Oled see sina, poeg?” küsis ta.
Dannyt haaras terve ja elujõulise mehe raev, kes üllatusega avastab, et tema heategu vääriliselt ei hinnata.
“Kes maksab peavarju ja toidu eest?” nähvas ta turtsakalt. “Kas mul pole õigus kodus olla?”
“Sinu peale võib rahuliku südamega loota, poeg,” lausus vana McGree. “Kas juba on õhtu?”
Danny läks riiuli juurde ja võttis paksu raamatu, mille kaanele oli kullatud tähtedega kirjutatud “Kreeka ajalugu”. Sellel oli poole tolli paksune tolmukord. Danny pani raamatu lauale ja avas kohast, kuhu oli pabeririba järjehoidjaks pandud. Ta mühatas ja küsis: “Kas see oli hipopotamus, millest sa teada tahtsid?”
“Kas ma kuulsin raamatulehtede krabinat?” küsis McCree. “Palju kuid on möödas ajast, kui sa seda mulle viimati ette lugesid, poeg. Ma ei tea miks, kuid olen millegipärast kreeklasi armastama hakanud. Sina aga mine välja. Täna on ilus ilm, poeg. Sul on puhkepäev. Minul on mu tool, tuul ja mu piip.”
“Selle koha nimi oli Pel-Peloponnesos, kus meil lugemine katki jäi, mitte hipopotamus,” lausus Danny. “Seal algas sõda, mis kestis kolmkümmend aastat. Pealkiri ütleb, et 338. aastal eKr toimus Cher-Cheronea lahing, mille järel hakkas Kreekat valitsema mees nimega Makedoonia Philippos. Loen sulle ette.”
Peloponnesose sõja käigust haaratuna kuulas vana McGree, käsi kõrva juures, terve tunni.
Siis tõusis ta püsti ja läks kobades kööki. Proua McGree valmistas külmlauda. Ta vaatas üles. Vana McGree silmist voolasid pisarad.
“Kas sa kuulsid, mida poeg mulle ette luges?” küsis ta. “Maailmas pole midagi lõplikku. Mu silmad võivad jälle nägema hakata.”
Pärast sööki ütles vanamees pojale: “Ülestõusmispüha on rõõmus päev. Sul on terve õhtu vaba. Oleks tore, kui sa Katyt vaatama läheksid.”
“Kes maksab peavarju ja toidu eest, mida siin majas süüakse?” küsis Danny vihaselt. “Kas mul pole õigus koju jääda ja lugeda Korintose lahingust 146. aastal eKr, mille järel kuningriik läks Rooma impeeriumi koosseisu? Kas olen siin majas eikeegi?”
VIIES RATAS
VOODIKOHTADE ootajate rivi nihkus koomale, sest oli nii külm, nii külm. Ootajad olid sete udust, mis hõljus 5. avenüü ja Broadway kohal. Nad trampisid külmetavaid jalgu, vaatasid Madisoni väljaku tühje pinke, kust pakane nad ära oli ajanud, ja vestlesid üksteisega külmast kohmetunud keeltega. Vastasdeltas kõrguvat imposantset Flatironi hoonet võinuksid Issanda tiivulised polüglottidest käskjalad sama hästi ka Paabeli torniks nimetada.
Patuoinaste pea kohal seisis männipuust kastil preester ja manitses neid, keda kõle põhjatuul oli tema juurde põgusale audientsile ajanud. See siin oli orjaturg. Öömaja maksis viisteist senti. Kui su rahakott seda võimaldas, juhtis ingel su pärast maksmist Morpheuse riiki.
Preester oli üllatavalt töine ja väsimatu. Ta oli üle vaadanud nimekirja, mida võib ja peab üks jumalasulane tegema, ning oli nõuks võtnud, et saadab kolmapäeva ja pühapäeva õhtuti isiklikult Issanda rüppe kõik, kes tema seebikasti ette ilmuvad. Ülejäänud viis nädalapäeva jättis ta teistele filantroopidele, kes tegid oma tööd nii hästi kui suutsid. Patuse linna patused võisid rahuliku südamega paariks tunniks silma looja lasta magamisruumis, mis oli suur nagu Arkaadia, ning unustada probleemid, üüri ja oma saatanliku äri.
Kell oli veidi kaheksa läbi. Need, kellel oli pisut kõlisevat taskus, kogunesid väikese morni salgana kindral Worthi ausamba juurde. Patused astusid järgemööda häbelikult, suurustlevalt, ettevaatlikult või süüdlaslikult ette ning poetasid preestri pihku paberraha või hõbemündi. Pärast seda saatis skandinaavlasest entusiastlik abiline süüst vabastatud lambukese talli. Preester jätkas oma tööd ja manitses mahajäänuid ilukõneliste täispuhutud fraasidega, mis sisaldasid endas vaieldamatut teravat monotoonset tõde. Enne, kui voodiootajate saba otsa lõppeb, peaksid kuulma üht preestri lauset, mis iseloomustas tervet jutluse teemat. See on väärt, et seda kirjutataks ilukirjas valgetele loosungitele üle terve maailma. Lause ise on selline:
“Ükski mees pole õppinud end viie sendi eest viskist purju jooma.”
Mõtle sellele, tipsutaja. See on väärt kogu potipõllupidaja maalapil võrsuvat rukist.
Üllaste näojoontega sirge noormees, kes seisis voodikoha taotlejate saba lõpus, matkis kilpkonna ja tõmbas pea sügavamale mantlikrae vahele. See oli hästiistuv tviidmantel ning ta püksid kandsid endal veel pressraua jälgi. Kuid ma hoiatan sind, kübarategija, kes sa võib-olla seda lugu lugema juhtud – kui loodad, et see on kitsikuses Reginald Montressor, siis ära edasi loe. Noormehe taga seisis Thomas McQuade – endine kutsar, kes kuu aja eest joomise pärast oli töölt lahti lastud ning sunnitud nüüd ühe öö voodikoha taotlejate ridu täiendama.
Kui elad väiksemas New Yorgis, peaksid teadma van Smuythe tõlda, mida veavad tuhande viiesaja naelased saja ühes varjundis veiklevad kõrvid. Tõllal on vanni kuju. Enamasti täidab seda leedi van Smuythe, kes lamaskil istudes hoiab pea kohal musta päikesevarju, mis vabalt kaitseks ka vana-aastaõhtu lörtsi eest.
Kuu aega tagasi juhtis Thomas McQuade van Smuythede suksusid ja suksutas Anniet, van Smuythe teenijatüdrukut. Kuid romantiliste lugude juures on kurb see, et kitsas king, korisev kõht või valutav hammas teevad tühjaks ükskõik millise Cupido pingutuse. Ja Thomase puhul polnud seda sorti ihuhädad haruldased. Ometi polnud ta mõtted niivõrd kaotatud teenijanna, kui olematutest asjadest unistamise juures, ning voodikohta ootajate masendav välimus ja õhkkond, mis teda ümbritses, tõmbas ta närvid nii pingule, et vähe puudus, kui ta oleks lendama, tantsima, uluma või asfaldil püherdama hakanud. Peaaegu neljanädalane viski, kuivikute, teevorsti ja marineeritud aedvilja dieet viib sageli psühho-zooloogiliste kõrvalnähtudeni. Lootuse kaotanud, näljane, pohmellis, nagu ta oli, tundis ta, et vajab inimlikku kaastunnet ja mõistmist.
Temast paremal seisis umbes temavanune noormees, kelle riided olid küll kulunud, kuid piinlikult puhtad ja korralikud.
“Milline on sinu diagnoos, Freddy?” küsis Thomas hukkamõistetud vabamüürlase familiaarsusega. “Kerjus? See ma olen. Sinu välimus pole küll sellele vastav. Minu oma samuti. Kuu aega tagasi juhtisin üht kaunimat peršeroni hobuste rakendit, mis iial 5. avenüül on sõitnud. Kuid vaata mind nüüd! Räägi, kuidas sina siia voodikohtade odavale väljamüügile sattusid?”
Tundus, et teine noormees tervitab hea meelega võimalust kellegagi juttu ajada.
“Minu puhul,” ütles ta, “pole põhjus joomises. Muidugi juhul, kui Cupido pole baaripidaja. Sugulaste arvates abiellusin mõtlematult, ja nad pole mulle siiani andestanud. Olen juba aasta tööta, sest ma ei tea, kuidas töötamine käib. Jäin haigeks ning veetsin neli kuud Bellevues ja teistes haiglates. Mu naine ja laps läksid tagasi naise ema juurde. Eile visati mind haiglast välja. Mul pole sentigi. Niisugune on mu kurb lugu.”
“Kehvasti küll,” ütles Thomas. “Kuid üksik mees tuleb toime. Hullem, kui sellisesse
