et olen ääretult rõõmus selle üle, et meid on külaliste hulka arvatud.”
Printsess Beatrice, kuninganna lemmiktütar, oli juuli lõpus abiellunud Battenburgi vürsti Heinrichiga, ning kõnesolev oli perekondlik pidu, kuhu olid kutsutud vaid lähikondsed ja kuninganna head sõbrad.
“See on suur au, Lionel,” lausus hertsoginna, “ja suurepärane võimalus Hermione’i jaoks uusi sõpru saada.”
“Ma olen alati tahtnud Windsori lossi külastada!” sõnas Hermione, “aga selleks on mul uusi kleite vaja.”
“Jah, muidugi,” ütles hertsoginna, “su isa ei arva mingil juhul, et peaksid sellisest sündmusest osa võtma riietatuna nagu Tuhkatriinu!”
“Olgu, ehkki see, kui palju sa kulutada võid, oleneb täielikult Alitast,” märkis hertsog.
“Alitast?” küsis hertsoginna uskumatult.
“Clint Wilbur tuleb täna hommikul siia, et otsustada, millised hobused ta ära ostab.”
“Ja sa kavatsed lasta Alital seda korraldada?”
“Ma leian, et on hädavajalik, et ta seda teeks,” vastas hertsog.
Mees nägi, et hertsoginna kavatses talle vastu vaielda, ning sõnas:
“Alita teab hobustest rohkem kui keegi teine. Kui sa tahad, et oleks raha, mida Hermione’i uutele kleitidele kulutada, saab Alita kindlasti paremate tehingutega hakkama kui Bates, kes ei ole asjast eriti huvitatud, või Sam, kes raha väärtust ei mõista.”
“Sel juhul saan ma aru, et pean tal lubama härra Wilburiga kohtuda,” lausus hertsoginna, “ehkki muidugi mõista mitte sinu vennatütrena.”
“Ei, ei, muidugi mitte!” vastas hertsog ja hakkas siis köhima, meenutades nii oma naisele, et toas viibis teenijaid.
“Mida sa meie ameerika naabrist arvad?” küsis hertsog Hermione’ilt ülevoolava südamlikkusega, et oma naise ebadiskreetsust varjata.
“Ma leian, et ta oli väga meeldiv,” lausus Hermione, “kuid temaga oli raske millestki rääkida.”
“Kas tõesti?” vastas hertsog. “Minu arvates oli ta väga hea suhtleja.”
“Ta ei teinud mulle komplimente,” pahvatas Hermione.
“Ma oleksin seda väga pealetükkivaks pidanud, kui ta oleks nii teinud,” ütles hertsoginna vahele. “Ladina rassid võivad küll nii käituda, kuid inglise keelt kõnelevalt härrasmehelt ei oota seda keegi.”
“Ei, muidugi mitte,” nõustus hertsog, enne kui Hermione midagi öelda jõudis. “Samas on ta vastuvõetav, vägagi vastuvõetav, ning ma olen sageli mõelnud, et need kaks valdust sobiksid suurepäraselt kokku.”
Alita mõtles, et tegelikult pidas hertsog silmas asjaolu, et kui Clint Wilbur oleks tema väimees, oleks võimalik teda keelitada katma enamikku kuludest, mis Langstone’i valduste ülalpidamisega kaasas käisid.
Ta ei öelnud aga midagi, vaid jätkas lihtsalt hommikusöögiga, kuni nad pärast hertsogi ja hertsoginna lahkumist lõpuks Hermione’iga kahekesi tuppa jäid.
“Ma ei jõua ära oodata, et kuulda sinu arvamust härra Wilburi kohta,” lausus Alita toonil, mis Hermione’i otsekohe vastama pani.
“Ära emale ja isale ütle,” vastas too, “aga ma olin temas üsna pettunud.”
“Kas tõesti?”
“Ta on omamoodi ilus mees,” jätkas Hermione, “aga väga enesekindel, mida ma ameeriklaselt oodanud ei oleks, ning mul oli tunne, et ta ei olnud minust nii vaimustuses, nagu ma seda oodanud oleksin.”
“Kindlasti said sa asjast valesti aru,” sõnas Alita.
“Sa ei kuulnud, kuidas ta rääkis.”
Hermione ohkas kergelt.
“Oh, Alita, oleks vaid William Swindleyl härra Wilburi raha!”
“Kas sa oled lord Swindleysse armunud?”
“Ma ei julge seda teha,” vastas Hermione. “Sa tead ju, et tal pole pennigi hinge taga ja tema mõisamaja on veel hullemas seisus kui meie loss.”
“Ja ta armastab sind?”
“Nii ta väidab. Ta kosib mind iga kord, kui me kohtume. Ka kirjutab ta mulle peaaegu iga päev.”
Alita vaatas oma nõbu pärani silmi.
“Kuidas on sul õnnestunud seda kõike tädi Emily eest varjata?”
Hermione naeratas.
“Barnes sorteerib kirju.”
Alita naeris. Ta teadis, kuidas vana Barnes oli Hermione’i jumaldanud, sestsaadik kui too sündis.
Alati oli ta kõige suuremad virsikud ja küpsemad viinamarjad temale hoidnud!
Alita mäletas, kuidas ta lapsena lossis elades kade oli olnud, sest Barnes läks isegi niikaugele, et peitis ära mõned õhtusöögiks pakutavad suhkrukommid, et need siis järgmisel hommikul Hermione’ile anda.
“Kas onu Lionelil oleks midagi selle vastu, kui sa lord Swindleyga abielluksid?” küsis ta.
“Ta tahab kogu südamest, et ma leiaksin rikka abikaasa,” vastas Hermione, “ja ma pean ütlema, et olen temaga nõus, Alita. Ma ei kannataks seda välja, kui peaksin igavesti iga penni pihus veeretama, nagu praegu.”
Ta ohkas ning jätkas:
“Kui ma pean veel kaua kuulama, kuidas ema rahapuuduse pärast kurdab, on mul tunne, et tahaksin karjuda.”
Alita mõtles üsna samuti ning tundis Hermione’ile kaasa. Samas aga kahtles ta, kas nõbu saaks Clint Wilburiga õnnelikuks, jagamata viimase kirge hobuste vastu.
Hermione tõusis lauast ning astus üle toa, et silmitseda end kullatud raamiga peeglist, mis rippus seinal.
Raam oli nikerdatud Charles II valitsusajal ning seda kaunistasid tollele ajale omased kupiidod, kes krooni hoidsid, lisaks hulgaliselt südameid ja armukeerde.
“Oled sa kunagi tõsiselt armunud olnud, Hermione?” küsis Alita tema selja tagant.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала,
