seljast sujuva liigutusega maha tulles ning patsutas rääkides kõrvalseisvat looma, “aga ma soovitaksin teil esimese ringi Kuningas Hali seljas teha. Tema on neist kolmest parim hüppaja.”
Clint Wilbur sättis end sadulasse ning kappas eemale.
Alita vaatas, kuidas mees eemaldus, ning sai viisist, kuidas too Kuningas Hali kohtles, aru, et hobune näitab ennast tema käe all parimast küljest.
Tütarlaps vaatas, kuidas mees kõik tõkked veatult ületas, ning kui too naasis, oli ta huulil naeratus ning neiu mõtles, et ta silmad näisid veelgi sinisemad kui enne.
“Mida te temast arvate?” küsis Alita.
“Ma tahaksin teisigi proovida,” vastas mees, “enne, kui ma sellesinase peale kogu oma jõuvarud kulutan.”
Alita naeris, kui mees Punase Trumbi selga ronis ning eemale ratsutas.
Vormikohaselt lossi õhtusöögile sõites mõtles Clint Wilbur, et vähemalt sellest õhtust ei pruugi kujuneda nii formaalne ja igav vastuvõtt nagu enamik Inglismaal kogetuist olid olnud.
Kindlasti leiab ta hertsogiga mõlemaid köitva teema, ning see puudutaks viimase hobuseid.
Loomad olid tõepoolest suurepärased olnud ning Clint Wilburil oli kindel kavatsus neid osta, kuid ainult mõistliku hinna eest. Ta õnnitles end arukuse eest hobused enne järele proovida, kui nende omanikuga õhtut veetma läks.
Möödunud nädalal oli üks džokiklubi liige viinud ta Epsomisse oma hobusekasvandust vaatama.
Ta oli Clint Wilburile üsna selgeks teinud, et soovib talle oma hobuseid müüa hinna eest, mis igale võhikulegi pöörasena oleks tundunud.
Clint Wilbur oli ettevaatlikuks muutunud ning valmis pealesurutud kauba ostmisest keelduma juba ammu enne Epsomi tallidesse jõudmist.
Hobused valmistasidki talle pettumuse.
Ta ei oleks ühtki neist mingil tingimusel osta soovinud ning Londonisse tagasi sõites teadis ta väga hästi, et ta polnud meest, kes oli teda kalli lõunaga kostitanud, mitte ainult solvanud, vaid ta oli endale lausa vaenlase soetanud.
Seda sorti sündmused olid talle äärmiselt vastumeelsed. Samas oli ta juba aastaid tagasi selgeks saanud, et on sihtmärgiks igale kaubitsejale, tüssajale ja šarlatanile, kes soovis tema raha kallale pääseda.
Marshfieldi mõisa ei olnud ta ostnud mitte ainult sellepärast, et see talle meeldis, ning et ta teadis siin Inglismaa piirkonnas asuvat suurepäraseid jahimaid, vaid ka seetõttu, et oli teinud soodsa tehingu.
Võrreldes teiste valdustega, mida oli talle pakutud, teadis ta, et see oli tema raha väärt, ning teadmine, et teda ei oldud üle kavaldatud, täitis ta rahuloluga.
Raha oli Clint Wilburi elus suurt rolli mänginud sestsaadik, kui ta selle olemasolust aru hakkas saama, seetõttu käis ta sellega ümber küll hooletult, ent siiski teatud ettevaatusega.
Ta teadis, et see annab talle võimu, ta teadis ka, et näeb inimesi oma rikkuse tõttu sageli teises valguses, kui on nende tegelik pale.
“Kui inimene on nii rikas nagu teie,” oli keegi talle kunagi öelnud, “näeb ta maailma läbi klaasakna, mis takistab tal reaalsusega kokku puutumast. Inimesed räägivad teiega teisel toonil ja teise näoilmega, kui nad seda tavaliste inimestega teeksid.”
Clint Wilbur oli leidnud, et see vastas tõele, ning kui ta vanemaks sai, taipas ta, kui silmakirjalikud võisid inimesed olla, kui asi tema isikut puudutas. See ei teinud teda küüniliseks ega kibestunuks, vaid ainult ettevaatlikuks. Vahel ehk liigagi ettevaatlikuks.
Kui ta sel õhtul, mil ta siia krahvkonda saabus, oli saanud hertsogi ülevoolava kutse tulla Langstone’i lossi õhtustama, oli ta mõelnud, et kindlasti on seal taga abielueas tütar või midagi müüdavat.
Ei olnud võtnud kaua, et taibata, kui minev artikkel olid hertsogi hobused, ning kui ta suurde ja muljetavaldavasse külalistetuppa juhatati, mõtles ta endamisi, kas ka abieluealine tütar võiks samaväärseks osutuda.
Kui ta Hermione’i nägi ning hertsogi hääles uhket nooti kuulis, kui too neiut esitles, teadis ta täpselt, millele vihjati.
Teine peatükk
Harjutusväljakule jõudes leidis Clint Wilbur Alita ootuspäraselt eest. Neiu ratsutas hobuse seljas, keda mees enne näinud ei olnud. Loom oli hall ning näis kõrgete tõkete jaoks peaaegu liiga väikse ja elegantsena.
Kuid hall sai tõketega hakkama ning kui Alita mehega kohakuti jõudis, märkas viimane kulunud džokimütsi all, mida neiu kanda tavatses, naeratust.
“Olete teie alles varajane,” ütles tütarlaps etteheitvalt.
“Kas te ei oodanud mind?”
“Ma arvasin, et tulete hiljem, kuna olite eile õhtul väljas.”
Rääkides mõtles neiu, et vahest oli viga mainida, et ta teadis mehe õhtusöögist lossis. Ei olnud ju tavaline, et tallitöötajad olid kursis vastuvõtutubades toimuvaga.
Clint Wilbur ei paistnud seda aga kummaliseks pidavat. Ta lausus vaid:
“Ma mõtlesin, et heidaks hobustele veel ühe pilgu, enne kui neid hommikul hertsogi juuresolekul ametlikult vaatama tulen.”
“Kas ta ootab teid tallidesse?” küsis Alita.
“Pool kaksteist enne lõunat,” vastas Clint Wilbur. “Ma tahan oma seisukohad enne kindlaks määrata, kui kauplemiseks läheb.”
“Kas te kavatsete siis kauplema hakata?”
“Inimesed küsivad harva hinda, mida tegelikult saada loodavad,” vastas mees.
Alita mõtles, et onu on kindlasti pettunud, kuid ei öelnud midagi, ning mõne hetke pärast sõnas Clint Wilbur:
“Ma imetlen hobust, kelle seljas te ratsutate.”
Mees märkas neiu silmis äkilist häiresööstu, siis sõnas too vaikselt:
“Flamingo ei ole müügiks.”
Mees tundis, et tütarlapse häiritud toonil oli põhjus, ning küsis:
“Miks mitte? Hertsogi jutust sain ma aru, et kõik tallides leiduv on soovi korral minu päralt.”
“Flamingo kuulub mulle.”
Clint Wilbur kergitas kulmu ning sõnas:
“Kui te teda hertsogi tallis hoiate, arvan ma, et näen teda täna hommikul, kui tulen teisi hobuseid üle vaatama.”
“Kui ma seda kuidagi vältida saan, siis mitte!”
Alita kõneles järsult, see vihjas mehele, et neiu tunneb end häirituna. Kuid ta oli uudishimulik ning soovides saladuse jälile jõuda, sõnas:
“Te äratate minus kahtlusi. Kas mind püütakse teisejärgulise kaubaga õnge võtta, samas kui paremad palad kellelegi teisele jäävad?”
“Ei, ei! Asi pole üldse selles,” lausus Alita, “aga Flamingo on minu oma. Ta on mul varsast peale olnud ning erineb kõigist
