ei näe teda, mida ma aga öelda tahtsin, Lionel…”
Ta oli taas tuttavatel radadel ning koridoris lippav Alita tundis tänulikkust, et oli sellest pääsenud.
Ta võttis trepist üles minnes kaks astet korraga ning viskas magamistuppa tormates seljast kleidi, mida oli hommikusöögi ajal kandnud. Ta riietus ratsakostüümi.
See oli väga vana, palju kantud ning vile, kuid kunagi oli see tulnud väga kallite rätsepate käe alt ning selle lõige ei olnud aastatepikkuse kandmise järel oma kuju kaotanud.
Võrreldes vormitu kleidiga, mida Alita hommikusöögi ajal oli kandnud, nägi see sootuks erinev välja.
Neiu ei peatunud, et endale peeglis pilk heita, vaid pani saapad jalga, haaras ratsapiitsa ning jooksis taas koridori.
Sel korral kasutas ta tagatreppi, mis viis ta lossi sellesse ossa, mis asus tallidele kõige lähemal.
Oli karge sügispäev, lehed ei olnud veel puudelt langenud ning aias õitsesid üksikud hilised roosid.
Kuid Alita ei märganud teel tallide poole midagi, kuna oli sügavas mõttes hobuste üle, keda ta nii väga armastas.
Iga hetke oma ajast, mil tädi ei nõudnud, et ta teeks ülimalt tüütuid majapidamistöid, veetis ta nende seltsis.
“Sam! Sam!” hüüdis ta.
Ühest talliuksest väljus vana tallimees.
“Oskad sa aimata, mida Tema Hiilgus mulle just rääkis, Sam?” küsis Alita hoogsal toonil, mida ta sugulastega kõneldes kunagi ei kasutanud.
“Põle aimugi, preilna Alita!” vastas Sam, “aga see näikse teile meele järgi olema.”
“Marshfieldi mõis on müüdud!”
“Ma kuulsi, jeh!” vastas Sam.
“Ja mulle ei rääkinudki!”
“Ma kuulsi alles eile õhta, preilna, “Rohelises Pardis”. Kõneldi, et tuu uus omanik on Ameerikamaa miis.”
Sam hääldas sõna kummaliselt, mispeale Alita naerma puhkes ning lisas:
“Ta on väga rikas, Sam, ja Tema Hiilgus tahab talle meie hobuseid müüa. See tähendab, et me saame uue täku osta ning vahest ka mõne kena mära.”
“Mia loodan, et te kõnõlõ tõtt, preilna,” lausus Sam toonil, mis lasi märgata, et ta sellise õnne saabumises kahelda julges.
“Härra Wilbur võib tulla mis tahes päeval,” sõnas Alita, “nii et me peame hobused ruttu imekenadeks tegema.”
Ta peatus hetkeks, et öelda:
“Huvitav, kas ta hobustest üldse midagi teab. Ma usun, et mõned läänepoolsed ameeriklased on küll head ratsutajad, aga selle järgi, mis Tema Hiilgus härra Wilburi kohta rääkis, paistab ta olevat pigem New Yorgi ärimees.”
“Mia ei usu, et tuu hobese ütte otsa teisest ära tunnep!” nähvas Sam.
“Mis tähendab, et tal pole aimugi, mida need loomad väärt on,” lausus Alita.
Ta vaatas silmade särades vana tallimeest.
“Tule, Sam! Hakkame tööle. Kui nad talle piisavalt muljet avaldavad, saame me nii mõnegi tema dollari nende tarbeks endale, enne kui ta arugi saab, mis juhtunud on.”
Sami vastust ootamata kiirustas ta esimesse avatud talli.
Langstone’i lossi tallid oli ehitanud eelmine hertsog, kes kulutas hobuste peale oma perekonna varandusest üsna kopsaka rahasumma.
Tema poeg, praegune hertsog, kurtis kibestunult, et kui isa oleks kulutanud sama suure summa maalide või mööbli ostmisele, oleks temast hobuste asemel, kes liigagi kiiresti oma väärtuse kaotasid, järele jäänud hulgaliselt perekondlikke reliikviaid, mida lossi järgmisele omanikule edasi pärandada. Oli tema õnn, et hertsog, kes püüdis perekonna mainet säilitada, oli sügavalt mures selle pärast, et tema poeg väiksema päranduse saab, kui talle endale osaks oli langenud.
Markii oli hetkel Indias, ning Alita mõtles sageli, et ta kogub seal kokku suure hulga raha, nagu teisedki inimesed teinud olid.
Kui ta kord koju jõuab, võib ta seda kasutada hiiglaslike tallide täitmiseks puhtatõuliste hobustega ning vaadata, kuidas tema suksud klassikalistel võiduajamistel perekonna värve kannavad.
Geraldi äraolekul ei olnud aga majas tegelikult kedagi, kes oleks tõuhobuste vastu huvi tundnud.
Kui onu halvas tujus oli, hoidis ta kokku iga penni, mis Alitale ja Samile tallide korras ning puhtana hoidmiseks osaks võinuks langeda, kui mitte enamgi.
Pikka hoonesse sisenedes mõtles neiu rahuldusega, et neil oli küllalt suurepäraseid loomi, mida härra Wilburile või ükskõik millisele teisele huvilisele näidata.
Sam oli äärmiselt vähese töövõimega ning kui Alita poleks rüganud nagu mõni tallipoiss või veelgi enam, oleks neil võimatu olnud pidada sedavõrd palju hobuseid, nagu nad seda hetkel tegid.
Hertsoginna pidas enesestmõistetavaks, et tema tõlla ees olid alati hobused, kes sõidutasid teda, kuhu ta ka iganes soovis.
Hooajaks viidi loomad ka Londonisse, et nad seal Hermione’i Ranelagh’i ja Hurlinghami sõidutaksid, või siis öösiti tundidekaupa tõlla ees ootaksid, kuni daamid mõnel suurejoonelisel ballil viibisid.
Hertsog leidis, et ratsutamine suurendab valu, mille käes ta reuma tõttu kannatas, ning jättis ratsutamise seetõttu pigem Hermione’i ja Alita pärusmaaks.
Viimane teadis imehästi, et tal ei oleks lubatud jahil oma moest läinud kostüümis üldse osaleda, kui ta poleks treeninud hobuseid, kelle hertsog, niipea kui need oma võimete tippu jõudsid, maha müüs.
Tal oli sadulas täiuslik, tal olid osavad käed ja märkimisväärne treenimisoskus isegi probleemsete hobuste jaoks.
See oli anne, mida hertsoginna noore naise jaoks kahetsusväärseks pidas.
Kuid hertsog sai Alita väärtusest aru ning jäi kurdiks oma naise ettepanekuile, et tüdruk pigem õmblemise ning lossi asjaajamistega tegeleks.
“Tema Hiilgus tuleb tunni aja pärast siia, Sam, et arutleda hindade üle, mida peaksime küsima. Ta tahtis sellest härra Batesiga rääkida!”
Sam itsitas naerda.
“Batesist põleks ärrale küll miskit tolku!”
“Seda ütlesin talle minagi,” vastas Alita.
Nad mõlemad teadsid, et härra Bates, üle kolmekümne aasta lossis leiba teeninud, oli juba ammu lakanud sekkumast kõigesse, mis oli seotud tallidega.
Mees teadis, et Alita saab temast võitu igas hobuseid puudutavas vaidluses, ning kuna ta hakkas vanaks jääma ja väsima, oli ta ainult tänulik, et üks koorem tema õlult ära oli võetud.
“Ma usun, et Kaksiktäht on ameeriklase esimene valik,” lausus Alita, justkui kõneleks ta iseendaga.
“Või Punane Trump,”
