põlgusega naersid mõlemad nende üle, kes ootasid, et neile värav avataks või püüdsid mõnest aiaavast läbi pugeda.
Kui hertsog talli jõudis, leidis ta Alita hobust harjamas ning Sami kombel vilistamas.
Mees kortsutas neiut silmitsedes hetkeks kulmu, teades, et see polnud noorele daamile sugugi kohane käitumisviis.
Siis aga mõtles ta endamisi, et nagu ta naine sageli öelnud oli, ei kuulunudki Alita sellesse kategooriasse.
Muidugi mõista ei olnud see neiu enda süü. Kuna sinna aga midagi parata ei olnud ning kuna neiu talle kasulik oli, polnud sel, kuidas ta end üleval pidas, tegelikult tähtsustki.
Mees pidi olema teda paar sekundit silmitsenud, enne kui Alita, kes oma tegevusest sügavalt haaratud oli, pilgu tõstis ning teda märkas.
“Tervist, onu Lionel!” hüüatas ta. “Ma tahtsin, et te Kaksiktähele pilgu heidaksite. Ma usun, et hea õnne korral saame tema eest ligi 500 gini!”
“Küsi pigem tuhat!” lausus hertsog.
“Tuhat?”
Hertsog naeratas.
“Härra Wilbur võib seda endale lubada.”
“Jah, muidugi,” nõustus Alita. “Samas aga…”
Ta jättis lause lõpetamata ning naeratas onule.
“Kas te panete ette, onu Lionel, et pressiksime temalt välja kõik, mis pressida annab?”
“Ma ei oleks küll just niimoodi väljendunud,” sõnas hertsog noomivalt, “ma ei tea, mida su tädi ütleks, kuuldes sind niimoodi kõnelemas, kuid põhimõtteliselt on vastus jaatav!”
Alita turtsatas naerma.
Kui ta onuga kahekesi jäi, lakkas ta olemast jäik ja range ning nad kõnelesid vabalt nagu võrdsed partnerid.
“Väga hea, onu Lionel,” sõnas neiu. “Ma annan endast parima.”
Hertsogi otsaesine tõmbus kiiresti kipra.
“Kas sa tahad öelda, et teeksid Wilburiga ise kaupa?”
Alita viipas kergelt käega, mis oli vaatamata asjaolule, et ta harja ikka veel käes hoidis, väga kõnekas.
“Kes siis?” küsis ta. “Te ju teate, et vana Sam heietaks maast ja ilmast ega jõuaks iialgi asja tuumani, härra Bates aga oleks liiga aus, et küsida midagi enamat kui kiirmüügi hind.”
“Olgu pealegi,” nõustus hertsog, “sina räägid temaga.”
“See jääb puhtalt kaubatehinguks,” lubas Alita, “ja muidugi ei saa ta teada, et olen teie vennatütar.”
“Sa oled minu venna laps,” lausus hertsog rõhutades, “ja seda ei muuda miski. Loomulikult ei hakka see mees sinult midagi uurima, aga nii kahju kui mul ka ei ole, oleks vist tõesti parem kui nimetaksid ennast teise nimega.”
Alita mõistis, et oli puudutanud uhkust, mida ta ei teadnud onus leiduvatki.
“Tänan teid, onu Lionel,” sõnas ta pehmelt, “ma olen preili Blair, nagu ka eelnevatel puhkudel.”
Siis jätkas ta muutunud toonil:
“Vaadake ka teisi hobuseid. Sellest on kaua möödas, kui te neid kõiki nägite. Ma olen kindel, et märkate nende seisukorras muutust.”
Tallist talli sammudes teadis hertsog, et Alital oli õigus olnud, ning et areng oli tõepoolest märgatav.
Ta oli piisavalt aus tunnistamaks, et puhud, mil ta oli neiu peale liigse kulutamise pärast pahandanud või kategooriliselt keeldunud talle raha andmast, olid olnud ekslikud.
Tütarlaps oli teda alati veennud, et kuna neil olid tallid ning järelkasv puhtaverelisele tõule, mille peale eelmine hertsog terve varanduse oli kulutanud, oleks viga olnud lasta sel raisku minna.
Nüüd nägi mees, et neiul oli õigus olnud, ning et tulemus õigustas ennast, ehkki ta selles sageli kahelnud oli.
Kui nad edasi jalutasid, märkas hertsog, et ehkki tallid olid laitmatult puhtad ning hobused tundsid end seal hästi, olid tekid, mida nad kandsid, vanad ja viledad ning seintelegi oleks uus lubjakiht ära kulunud.
Justkui oleks ta teadnud, mida onu mõtleb, sõnas Alita:
“Ma on plaanis olnud siin veidi remonti teha, aga aega on nappinud.”
Hertsog pani käe tema õlale.
“Antud olukorras oled sa rohkem teinud, mu kallis, kui keegi teine seda suutnud oleks, ning ma olen sulle selle eest tänulik. Kui sul õnnestub hea tehing teha, seisan selle eest, et saaksid endale tasuks uue kleidi.”
“Ja millal ma seda kannaksin?” küsis Alita.
Tekkis ootamatu vaikus, siis kadus hertsogi käe surve neiu õlalt ning mees pööras ohates ringi.
“Miks ma küll nii rumal olin?” küsis Alita endalt, kui mees majja tagasi oli pöördunud. “Ta püüdis ju ainult kena olla. Ma oleksin pidanud kleidi vastu võtma ning kandma seda hobuseid näidates!”
Seda mõeldes ilmus ta näole naeratus, kuid tema huulte paindes ning silmavaates oli kibedust.
Hetk hiljem naeris ja naljatles ta Samiga ning andis korraldusi kolmele juhmivõitu tallipoisile, kes olid kogu abi, mida ta endale lubada võis.
Clint Wilburile, kes üle oma äsjaomandatud valduste ratsutas ning põliseid tammepuid ja tema lähenemisel eemale lippavaid hirvi imetles, tuli ootamatu mõte.
Ta teadis, et pidi tol õhtul Langstone’i hertsogi juures sööma ning et viimase valdused piirnesid tema omadega.
Hertsog oli rääkinud oma hobustest ning mees oli mõelnud, et poleks paha neile enne pilk heita, kui nad pärast õhtusööki võimaliku kaubatehingu tingimusi arutama hakkavad.
Clint Wilbur teadis suurepäraselt, et maailm oli täis inimesi, kes ühel või teisel moel üritasid temalt raha välja meelitada.
Ta oli üllatunud taibates, et inglased vastasid igati oma kaupmehereputatsioonile, olles alati valmis äri ajama, olgu siis päeval või öösel.
Justkui oleks paljas mõte ameeriklase miljonitest sundinud neid oma käsi tema taskute poole sirutama.
Ta leidis, et vaatamata sellele, kas ta oli St. Jamesi tänava klubides, kuhu riigi mõjuvõimsaimad isikud teda soovitanud olid, või kõrgeauliste võõrustajate ballisaalides, haakis mõni kaubitseja end alati tema käsivarre külge.
Kuna ta oli äärmiselt intelligentne ning väga arukas, ei kannatanud ta, kui end tema külge “imeti”! Tal polnud kavatsustki lasta sel sündida, mistõttu ta püüdis hoolikalt selliseid olukordi vältida.
Ta oli aga märganud sädet hertsogi silmis, kui too oma hobustest rääkis, ning oli üsna kindel, et pärast seda, kui portvein lauale on kantud, kerkib see teema ikka ja jälle päevakorda.
“Ma vaatan nad kiiresti üle,” sõnas Clint Wilbur endamisi, “ja kui nad midagi
